Eesti merevägi

Eesti merevägi
Eesti mereväe embleem
Asutatud	21. november 1918 taasasutatud 1. juulil 1993
Riik	Eesti
Kuuluvus	Eesti kaitsevägi
Liik	merevägi
Ülesanne	merekaitse
Suurus	~350 inimest 11 laeva ja kaatrit
Garnison/staap	Tallinn
Deviis	"Mere kutsel - mere kaitsel!"
Ülemad
Praegune ülem	kommodoor Ivo Värk
Võtmeisikud	admiral Johan Pitka
Sümboolika
Mereväe lipp

Eesti merevägi on Eesti kaitseväe põhiväeliik ja struktuuriüksus, mis vastutab mereoperatsioonide eest. Mereväe peamiseks eesmärgiks on kaitsta Eesti territoriaalset terviklikkust ja riiklikke huvisid merel ning põhiliseks tegevusvaldkonnaks miinitõrje merel ning mereolukorrateadlikkuse tagamine.

Mereväe ülem on kommodoor Ivo Värk ja lipulaev on miinijahtija Admiral Cowan.

Ajalugu

Eesti merejõud 1918–1940

 Pikemalt artiklis Eesti merejõud

Inglise ja Eesti laevad Krasnaja Gorka operatsioonil 1919

Eesti sõjalaevad Sõjasadamas u 1930

Esimesed mereväe üksused – Eesti Sõjavägede Staabi Mereväe Jaoskond ja Mereväe Pataljon – moodustati 28. veebruaril 1918. Need lõpetasid tegevuse Saksa okupatsiooni ajal.

Novembris 1918 hakkas Kaitseliit korraldama merekaitset. 13. novembril 1918 võeti lahkuvalt Saksa sõjaväelt üle esimene relvastatud laev - vahilaev Laine. Esimeseks mereväe lahinguotstarbeliseks laevaks sai peagi suurtükilaev Lembit. Merejõud asutas sõjaminister 21. novembril 1918.

Mereväe esimene dessant viidi läbi Kundas 23. detsembril 1918. Maaväe toetuseks korraldati edaspidi dessante põhjarannikul, Ingerimaal, Riia lahes ja jõuti välja Väina jõele. Samuti mineeris merevägi Kroonlinna laevateid. Eesti merevägi osales paljudes tähtsates lahingutes, sealhulgas Utria dessandis ning Laagna, Narva ja Riia lahingus. Sõja lõpuks oli mereväega liidetud kümneid uusi laevu, sealhulgas 2 miiniristlejat ja 2 suurtükilaeva. Kokku osales merejõudude koosseisus Vabadussõjas üle 150 aluse.

1925. aastal koliti seni kaubasadama nurgas seisnud sõjalaevad üle vahepeal piisavalt korrastatud Miinisadamasse, mis nimetati Sõjasadamaks.

1937. aastal said merejõud esimesed allveelaevad Kalev ja Lembit, mis kuulusid ehituse ja varustuse poolest maailma parimate hulka.

Merejõudude koosseis 1940

• Merelaevastik (kuni 1. aprillini Merelaevastiku Divisjon)
  • Allveelaevade Divisjon
  • Vahilaevade divisjon
  • Traaler-veeskjate divisjon
• Merekindlused
• Peipsi Laevastiku Divisjon Tartus
• Mereväe õppekompanii (endine Mereväe Ekipaaž)
• Merejõudude Baas
• Sõjasadam

Merejõudude laevad Vanasadamas 1940

Vastavalt Eesti ja Nõukogude Liidu vahelisele kokkuleppele hakkasid 11. oktoobril 1939 Nõukogude sõjalaevad baseeruma Eesti sadamates, sealhulgas Sõjasadamas.

14. juunil 1940 alustas Nõukogude Liit mere- ja õhublokaadi ning 17. juunil sisenes uute suurte sõjaväeüksustega Eesti territooriumile ja territoriaalvetesse. Mereväe laevad pidid Sõjasadamast lahkuma ja asusid peamiselt Kaubasadamasse. Pärast võimu ülevõtmist suvel anti Nõukogude sõjaväele üle tuletornid, merekindlused ja mereside osakonna postid. Septembris kehtestati Nõukogude määrustikud ja laevad määrati Nõukogude Balti laevastiku üksustesse. 30. septembril kirjutas merejõudude juhataja kaptenmajor Johannes Santpank alla oma viimasele päevakäsule. Üleandmisaktidele kirjutati alla 28. oktoobril. 1940. aastal mereväes teeninud ohvitseridest vangistati Nõukogude võimu poolt 43.

Eesti merevägi pärast taasiseseisvumist

Allveelaev Lembit Pirital 1990. aastate lõpul

Merekaitse algatused ja mereväe taasloomine

1992. aastal andis Eesti Vabariigi valitsus korralduse võtta Balti Laevastiku muuseumilt Eesti Meremuuseumile üle Pirita sadamas seisev muuseum-allveelaev Lembit. 27. aprillil hõivasid relvastatud kaitseväelased lühiajaliselt valveta jäänud laeva ja saabunud Venemaa ametiisikud nõustusidki laeva eestlastele üle andma. Lembitul toimus pidulik rivistus ning esimest korda pärast Eesti taasiseseisvumist heisati sõjalaeval Eesti lipp. Laevale jäeti võimalike vastuaktsioonide tõrjumiseks väike vahtkond ja reservohvitser Vladimir Kopelmani eestvõttel asuti ühtlasi sadamast jälgima laevaliiklust Tallinna lahel. Heisati reidi vanema vimpel. Tegemist polnud siiski meresõidukõlbliku laevaga.

1. juulil 1993 moodustati Kaitsejõudude Peastaabi juurde mereosakond, mille koosseisus olid nooremleitnant Igor Schwede ja Edgar Haavik.

1993. aasta kevadel olid Eesti riigivõimud konfiskeerinud inimsmugeldajatelt väiksema kalalaeva, mis otsustati sügisel anda loodava mereväe käsutusse. Laev sai nimeks Laine. Tegemist oli küll sõidukõlbliku, aga riigikaitse otstarbel minimaalselt rakendatava tsiviilalusega.

Mereväe ülesehitamine osutus keerukaks, sest puudusid nii pädev personal, sobivad ujuvvahendid kui ka raha. Samaks ajaks olid juba hoo sisse saanud (ja enam tähelepanu tõmmanud) Siseministeeriumi Piirivalve ja Majandusministeeriumi Veeteede Ameti laevastike arendamine. Oma laevastikku arendas Keskkonnaministeeriumi Mereinspektsioon. Ujuvvahendeid olid eri viisidel suutnud hankida ka mõned Kaitseliidu malevad, kuid neid ei suudetud käigus hoida. Merekaitse võimekuse arendamine kippus seega laiali hajuma. Kaitsejõududel nappis samas mereväe jaoks raha, kuna samaaegselt tuli ehitada nullist üles kogu riigikaitse ja esmaseks prioriteediks pidas juhtkond maaväge. Ühtlasi polnud senini päris selge, missugune merevägi Eestil võiks üldse olla või mis ülesandeid täita.

Mereväe ülesehitamine 1994–2000

10. jaanuaril 1994 nimetati taasiseseisvunud Eesti esimeseks mereväe ülemaks mereväekapten Roland Leit.

1994. aasta veebruariks oli Mereväe koosseisus 5 ohvitseri, 5 allohvitseri ja 5 ajateenijat.

29. märtsil 1994 kinkis Taani Eesti mereväele esimese korralikuma sõjalaeva, mis sai nimeks Ahti (A431). 13. aprillil 1994 moodustati ametlikult Mereväe staap, mis asus kõigepealt Tallinnas Koplis Erika tänaval. Esimeseks staabiülemaks määrati Rootsi mereväes teeninud kaptenleitnant Veljo Pärli. Juunis 1994 suunati mereväkke esimesed 15 ajateenijat, kes olid saanud Piirivalvekoolis mereväelise ettevalmistuse. 14. juunil 1994 andis Kaitseliit mereväele üle 2 kasutuskõlbmatut Zhuk-klassi patrullkaatrit. Hiljem suudeti üks neist (Grif) korrastada ja kasutusele võtta.

Eesti sõjalaevad hakkasid augustist 1994 kandma taas traditsioonilisi laevalippe. 1. augustil 1994 kanti Eesti Mereväe laevade nimekirja laevana nr 1 allveelaev Lembit.

Miinisadam pärast Vene vägede lahkumist 1994

31. augusti õhtul 1994 lahkusid viimased Vene sõjaväelased Miinisadamast ja Eesti merevägi võttis sadama täielikult üle. Miinisadam oli väga halvas seisus: enamus hooneid oli muutunud või muudetud kasutuskõlbmatuiks, kommunikatsioonid lagunenud või lõhutud, kaid amortiseerunud ja akvatooriumis oli mitu uppunud vene laeva. 1. septembril 1994 saabus Saksamaalt Tallinna Eesti mereväele kingitud Kondor-klassi sõjalaev Sulev (M412). 1994. aasta septembri lõpul võeti Mereväkke esimesed ajateenijad, kes läbisid oma ajateenistuse ning väljaõppe täielikult kohapeal.

1995. aastaks kinnitati mereväele esimest korda oma eelarve. Mereväe koosseisus asutati 14. märtsil 1995 rannakaitse kompanii. Samal aastal osales Sulev ka esmakordselt rahvusvahelisel mereväeõppusel BaltOps 95.

Mereväe laevad Miinisadamas u 1995. aastal

Mereväe areng sai tõsisema hoo alles 1990. aastate teisel poolel, kui isikkoosseis ja laevastik hakkasid kasvama. Seoses teenistuses ilmnenud probleemidega hakati jõudsamalt arendama vajalikke normdokumente, sealhulgas ohutuseeskirju ja õppematerjale ning süsteemsemalt koolitama personali. Teenistusse asusid esimesed partnerriikide (Soome, Taani, Saksamaa, Rootsi) mereväekoolidesse õppima lähetatud värsked ohvitserid. Hoolimata sellest püsis veel pikka aega personali ja eriti kvalifitseeritud ohvitseride ja allohvitseride nappus.

7. mail 1996 Riigikogus vastu võetud "Eesti riigi kaitsepoliitika põhisuundades" olid esmakordselt ka mereväe arendamise eesmärgid ja üldised suunised merelise riigikaitse ülesehitamiseks.

29. aprillil 1997 kinnitati järgmine mereväe struktuur:

• staap;
• meredivisjon (hiljem miinilaevade divisjon);
• mereväebaas.

1998. aasta aprillis uppus Miinisadamas tormi ja valede tegevuste tagajärjel reidikaater Mardus. Alus tõsteti üles ja kanti maha.

1998. aastal moodustati Eesti, Läti ja Leedu ühine miinilaevade eskaader BALTRON eesmärgiga kasvatada koostöövõimet merekaitse ja turvalisuse eesmärgil. 1998. aastaks oli mereväe teenistuses umbes 160 inimest.

2000. aasta alguseks oli mereväes käigus 8 laeva: 2 R-klassi patrull-laeva, 2 Frauenlob-klassi miinitraalerit, 1 Zhuk-klassi patrullkaater, 1 Kondor-klassi laev, 1 Maagen-klassi valvelaev-abilaev ja 1 kalalaevast kohandatud abilaev. Lisaks oli seismas veel paar laeva, mis polnud sõidukorras või olidki varuosadeks. Samal aasta jooksul saadi aga partnerriikidelt kingitusena 3 suuremat laeva. 2000. aasta novembris võeti teenistusse Taani abina saadud ja kogumahutavuselt seni läbi ajaloo Eesti suurim sõjalaev – Admiral Pitka.

Admiral Pitka Helsingis 2007

Ehkki laevade arv suurenes, jätkusid raskused personaliga, mistõttu poleks olnud võimalik kõiki laevu korraga merele saata. Personali nappusel tuli mereväelasi sageli kiiremini ülendada ametiredelil, mistõttu ei pruukinud paljud ohvitserid või allohvitserid omada ametikohal vajalikku teenistuskogemust (ega auastet).

Mereväe reformimine NATOga liitumise raames 2000–2005

2000. aasta septembris määrati Kaitseväe juhatajaks senine Piirivalveameti peadirektor mereväekapten Tarmo Kõuts. Riigikaitses algas kiirem ja süsteemsem ettevalmistamine NATO-ga liitumiseks. Ühtlasi viidi NATO nõuetega vastavusse Mereväe laevade väljaõpe, milleks oli ettevalmistusi alustatud juba varem BALTRON-i projekti raames.

2000. aastate algul vaadati Kaitseväe korrastamise ja reformimise taustal üle ka mereväe tegevus ja koosseis. Vahendite ja personali nappusel ja lootuses NATO liitlaste kaitse garantiile ka merel, otsustati keskenduda vaid miinitõrjevõime arendamisele ja seeläbi liitlaslaevastikega koostöösse panustamisele. Otsustati teenistusest välja arvata mitu abina saadud vanemat ja sageli remonti vajavat laeva ning asemele hankida mõned uuemad miinijahtijad. Otsustati likvideerida ka rannakaitse kompanii, millest sai veel mõneks ajaks baasikaitse kompanii. Mereväe vaid miinitõrjevõimele fookustamises on hiljem nähtud lisaks toona piiratud ressurssidele ja kogemuste nappusele ka mitmete seni Eesti kaitsevõime arendamist toetanud riikide soovi, piirata Baltimaade merevägede arendamist, et mitte mõjuda provokatiivsena Venemaale.

1. aprillil 2003 asutati juhtide, esialgu allohvitseride, väljaõppe paremaks korraldamiseks mereväe väljaõppe- ja arenduskeskus (2008. aastast mereväekool).

2000. aastate algul läbis mereväes aasta jooksul ajateenistuse juba u 250 ajateenijat, neist u 100 laevadel. 2004. aastaks otsustati mereväes ajateenijatest loobuda, panustades vaid professionaalidele. Ajateenijatest loobumise tagajärjel tekkis ja süvenes aga personalipuudus - eriti madrustest ja allohvitseridest.

Mereväe uuendamine ja laevastiku vähendamine 2006–2013

Päästeharjutus Miinisadamas 2008

2006. aastal osteti Taanist abilaevaks Lindormen-klassi miiniveeskaja (teise sama klassi laeva sai Haridusministeerium, mis aga oli hiljem sunnitud selle raha puudusel mereväele andma). See oli esimene sõjalaev, mis pärast taasiseseisvumist mereväele osteti, mitte ei saadud partneritelt annetusena.

Mereväe Lindormen-klassi laev Tasuja A432 Inglismaa rannikul 2009

2007. aasta augustiks renoveeriti lõpuks Miinisadama amortiseerunud põhjapoolsed kaid umbes 500 m ulatuses. Mereväe teenistuses oli u 330 inimest.

2007–2009 võeti teenistusse kolm kasutatud, kuid moodsat Inglismaalt ostetud Sandown-klassi miinijahtijat. Samaaegselt toimus partneritelt sõjalise abina saadud vanemate sõjalaevade teenistusest välja arvamine. 2009. aasta lõpuks olidki teenistusest välja arvatud kõik seni abina saadud laevad peale lipulaeva Admiral Pitka. Laevade arv vähenes kokkuvõttes umbes poole võrra, aga paranes meeskondade komplekteeritus. Personalipuuduse kompenseerimiseks taastati mereväes ka ajateenistus, kuid varasemast oluliselt väiksemas mahus ja ajateenijatest nooremallohvitsere laevadele enam ei koolitatud.

Mereväe laevastiku kokku tõmbamise järel algas ka piirivalvelaevade arvu vähendamine. Alates 2010. aastast läksid senise Piirivalveameti laevad ühendatud Politsei- ja Piirivalveameti koosseisu. Järgnenud aastail arvati praktiliselt kõik vanemad piirivalvelaevad kokkuhoiu huvides teenistusest välja ja asemele hangiti paar uuemat mitmeotstarbelist laeva.

2011. aastal alustati Sõjakooli ja mereväekooli baasil Eestis oma mereväe eriala ohvitseride väljaõpetamist, millega pandi alus ühtsemale koolkonnale ja stabiilsemale järelkasvule. Aastail 2011–2015 kasutati kadettide ja merekaitseliitlaste väljaõppeks juba 2005. aastal Mereväe teenistusest välja arvatud ja Sõjamuuseumi omandusse jäänud patrull-laeva Ristna. 2011. aasta septembris tabas mereväge skandaal, kus ühe nooremohvitseri teenistusest lahkumise järel avaldati meedias infot tõsiste distsipliini- ja muude rikkumiste kohta varasemail aastail..

2012. aastal andis Veeteede Amet mereväele üle endise sisevete hüdrograafiakaatri EVA-321, millest sai tuukrikaater Lood (A530). See jäi ühtlasi pea kümneks aastaks viimaseks laevatäienduseks.

2013. aasta suvel arvati lõpuks teenistusest välja viimane eelnenud 20 aasta jooksul kingitusena saadud laev – Admiral Pitka, mis oli rahapuudusel juba 2008. aastast sadamas seisnud.

Merevägi 2014–2020

2013.–2014. aasta Kaitseväe üldise struktuurireformi järel jäid mereväe koosseisu:

• juhtkond;
• laevastik (operatsioonistaap, laevad, mereväekool, tuukrigrupp);
• mereväebaas (tehnikaosakond, teenusteosakond, meditsiinikeskus, haldusosakond).

Reformiga likvideeriti eraldi mereväe staap, kuna vastavad funktsioonid-osakonnad jagati laevastiku ning mereväebaasi vahel.

Mereväe funktsioonideks jäi miinitõrje ja olukorrateadlikkus. Loobuti uute võimete arendamisest ja uute laevade hankimisest, keskendudes olemasolevatele. Märgatavalt paranes personaliolukord. Arendati mõnevõrra enam mere-koostööd Politsei- ja piirivalveametiga.

2017. aasta sügisel valmis Miinisadamas ja võeti kasutusele Baltimaades ainulaadne lekketõrjesimulaator.

Tänu mereväe väga piiratud võimekusele (praktiliselt vaid miinitõrje ja koostöö) kiputi avalikkuses seadma järjest enam kahtluse alla mereväe, kui väeliigi vajalikkust Eestile sellisel kujul. Alates 2014. aasta Ukraina sündmustest halvenes samas järgemööda rahvusvaheline julgeolekuolukord. Avalikkus ja mereväelased ise tõstatasid järjest enam arutelusid Eesti viletsa võitu merekaitse efektiivsema arendamise vajadusest.

2020. aasta paiku alustati mereväe arendamiseks uute suundade väljatöötamisega. Lisaks senisele miinitõrjele ja olukorrateadlikkuse tagamisele otsustati lõpuks hakata rohkem panustama ka rannikumere kaitsele. Selleks tuli alustada täiesti uute võimete planeerimisega ja kohandada struktuuri.

Merevägi alates 2021. aastast

2021. aasta kevadeks võeti teenistusse kaks Eestis ehitatud patrullkaatrit ehk väekaitsekaatrit. Need olid esimesed pärast taasiseseisvumist spetsiaalselt Eesti mereväele valmistatud ja uuena teenistusse võetud laevad. Sama aasta lõpul saabusid mereväe relvastusse ka meremiinid.

2022. aastal muudeti oluliselt mereväe struktuuri. Taas moodustati eraldi mereväe staap ja laevastiku asemele loodi divisjonid. Mereväebaas nimetati samuti divisjoniks. Taas moodustati ka rannikukaitseüksus, mille relvastusse plaaniti mobiilsed raketisüsteemid.

3. jaanuaril 2023 toodi avamerel mereseire- ja merekaitsealaste tegevuste tõhustamiseks mereväe koosseisu üle neli suuremat Politsei- ja Piirivalveameti laeva, millest moodustati patrull-laevade divisjon. Laevastike ja teatud funktsioonide ühendamise üle oli tegelikult väideldud juba alates 1990-ndaist, kuid seni polnud leidunud piisavalt ametkondlikku ega poliitilist tahet.

Eesti Mereväe ajaloolisi laevu

Miiniristleja (hävitaja) Lennuk

• Laine (vahilaev) – esimene Eesti sõjalaev;
• Lembit (suurtükilaev) – esimene Eesti lahinguotstarbeline sõjalaev;
• Lennuk (miiniristleja) – pikkuselt suurim ja võimsaima tulejõuga Eesti sõjalaev;
• Admiral Pitka – veeväljasurvelt suurim Eesti sõjalaev;
• Lembit (allveelaev) – ainus säilinud Eesti sõjalaev 2. maailmasõja eelsest ajast ja pikimalt vees olnud allveelaev maailmas;
• Pikker (vahilaev) – suurim iseseisvas Eestis ehitatud sõjalaev;
• Ristna (laev 1957) – esimene Eesti sõjalaev, mis sai õiguse kanda kohaliku omavalitsuse vappi.

Mereväe juhatajad ja ülemad

Juhatajad aastatel 1918–1940

• 1918-1918 – kaptenleitnant Rudolf Schiller
• 1918–1920 – kontradmiral Johan Pitka
• 1920–1925 – mereväekapten Johannes Herm
• 1925–1932 – kontradmiral Hermann Salza
• 1932–1938 – mereväekapten Valentin Grenz
• 1938–1939 – mereväekapten Valev Mere
• 1939–1940 – kaptenmajor Johannes Santpank

Ülemad pärast 1994. aastat

• 1994-1998 – mereväekapten Roland Leit
• 1998-2003 – kaptenleitnant Jaan Kapp
• 2003-2007 – kaptenmajor Ahti Piirimägi, kaptenmajor Peeter Ivask (kohusetäitjad, vaheldumisi)
• 2007-2012 – mereväekapten Igor Schwede
• 2012–2016 – mereväekapten Sten Sepper
• 2017–2024 – kommodoor Jüri Saska
• 2024– kommodoor Ivo Värk

Koosseis

Mereväe struktuur on rahu-, kriisi- ja sõjaajal suures osas muutumatu ning koosneb peamiselt tegevväelastest. Ajateenijatel on võimalik teenida nii maismaal kui ka laevadel. Kokku on mereväe koosseisus üle 350 kaitseväelase ja tsiviilametniku.

Mereväe koosseisus on

Mereväe struktuuri ingliskeelne ülevaade

• Juhtkond
  • Mereväe ülem on 2024. aastast kommodoor Ivo Värk. Mereväe ülem allub kaitseväe juhatajale.

• Mereväe staap
  • Staabi osakonnad

• Patrull-laevade divisjon
  • Mitmeotstarbelised patrull-laevad
  • Patrull-laevad

• Miinisõja divisjon
  • Sandown-klassi miinijahtijad
  • Lindormen-klassi staabi- ja toetuslaev
  • Tuukrigrupp

• Rannikukaitse divisjon
  • Raketipatarei
  • Seireallüksused
  • Väekaitse allüksused
  • Roland-klassi patrullkaatrid (väekaitsekaatrid)

• Mereväekool
• Lahinguteeninduse divisjon
  • Varustussektsioon
  • Remondi- ja hooldussektsioon
  • Transpordisektsioon
  • Meditsiinikeskus

Tegevus

Mereolukorra teadlikkuse tagamine

Merevägi tagab Eesti territoriaalvetes ja majandusvööndis mereolukorra teadlikust süstemaatiliselt tuvastatava merepildi kaudu. Lisaks olukorrateadlikkusele on mereväe ülesandeks ka vajalike sõjaliste tegevuste teostamine merel, merereostuse avastamine ja likvideerimine, osalemine õiguskorra ja meresõiduohutuse tagamisel ning vajadusel reageerimine merepääste sündmustele.

Miinitõrje

Mereväe miinijahtija EML Admiral Cowan M313 (keskel) rahvusvahelisel õppusel 2013

Mereväe laevastik koosneb peamiselt miinijahtijaist ja miinitõrjeoperatsioonide toetuseks kasutatavaist laevadest. Mereväel on nüüdisaegsed miinijahtijad, spetsiaalse väljaõppe saanud miinituukrite grupp ja miiniinfokeskus, mille ülesanne on hallata ja täiendada Eesti vete miinisõjaga seonduvaid andmebaase. Miinitõrjeoperatsioonide ja -õppuste käigus tehakse üldjuhul kahjutuks ka reaalseid maailmasõdadest pärit meremiine ja muid lõhkekehi. Aastate jooksul on Eesti vetest leitud ja kahjutuks tehtud sadu meremiine ning muid lõhkekehi. See on aidanud muuta Eesti laevateed ja sissesõidud nii olemasolevatesse kui ka loodavatesse sadamatesse turvalisemaks.

Rahvusvaheline koostöö

Mereväe laevade meeskonnad on näidanud end rahvusvahelistel operatsioonidel koostöövõimeliste ja võrdsete partneritena. Taasloomisest alates on merevägi olnud mitme eduka rahvusvahelise koostööprojekti elluviija. 1998–2015 osales merevägi BALTRON-i projektis. Eesti oli esimene Balti riik, kes andis oma sõjalaeva NATO reageerimisjõudude (NATO Response Force – NRF) koosseisu.

Eesti annab perioodiliselt oma panuse NATO alalise 1. miinitõrjelaevade grupi (Standing NATO Mine Countermeasures Group 1 – SNMCMG1) tegevusse.

Teenistus

Ajateenistus

Mereväelased laeva vööritekil.

Mereväes kestab ajateenistus 11 kuud ning teenistusse võetakse jaanuaris või juulis. Esmalt läbivad kõik kaitseväe ajateenijad sõduri baaskursuse (SBK) Miinisadamas. Pärast seda suunatakse laevastiku sõjalaevadele teenima asuvad ajateenijad mereväelase baaskursusele (MBK) ja rannikukaitse divisjoni ajateenijad väekaitse baaskursusele (VKBK) või nooremallohvitseride (NAK) kursusele. Pärast mereväelase baaskursust jätkavad ajateenijad teenistust laeval või kaldateenistuses lahinguteenindusdivisjonis. Rannikukaitsedivisjoni ajateenijad suunduvad edasi erialakursustele. Laeval teenides pole Nooremallohvitseriks ajateenistuses võimalik edasi õppida. Laevadel mööduvad teenistuse esimesed kuud peamiselt laevapõhist väljaõpet läbides ja viimased kuud merepraktikal.

Mereväkke on oodatud ajateenistusse esmajärjekorras kutsealused, kellel on merendusega varasem kokkupuude või huvi siduda end merendusega tulevikus.

Tegevteenistus

Laevateenistuses moodustavad ohvitserid laeva juhtkonna ja juhivad laeva sektsioonide tööd. Eesti esimesed mereväeohvitserid said mereväeohvitseri koolituse Suurbritannia, Saksamaa, Taani, Rootsi ja Soome meresõjakoolides. 2011. aasta sügisel alustas Kõrgemas Sõjakoolis esimene mereväeohvitseride kursus. Igal aastal lõpetab kursuse umbes 4–5 uut mereväeohvitseri.

Laevateenistuses juhivad vanemallohvitserid sektsioonisiseste meeskondade tööd ja korrapidamist, nooremallohvitserid mehitavad sektsioonid vastavalt koosseisutabelitele. Tegevallohvitserid omandavad vajalikud sõjalised teadmised kursustel. Erialased teadmised saadakse olenevalt ametikohast kas tsiviilkoolitusasutusest või erialakursustelt Eestis või välisriikides. Mereväe erialaseid kursuseid õpetatakse ka mereväekoolis.

Merevägi värbab eri erialade spetsialiste. Samuti on võimalik õppida mereväetuukriks.

Laevad

Sandown-klassi miinijahtija

Lindormen-klassi toetuslaevad mereväebaasis

Mereväe koosseisus on tegevteenistuses 11 laeva ja kaatrit. Lisaks on kasutusel väiksemaid mootorpaate.

Klass	Nimi	Parda- number	Märkused
Patrull-laevad
Kindral Kurvits-klassi mitmeotstarbeline patrull-laev	Kindral Kurvits	P6731
Raju-klassi mitmeotstarbeline patrull-laev	Raju	P6732
Pikker-klassi patrull-laev	Pikker	P6753
Valve-klassi patrull-laev	Valve	P6754
Patrullkaatrid
Roland-klassi patrullkaater (väekaitsekaater)	Roland	P01	Kingitud Ukrainale
	Risto	P02	Kingitud Ukrainale
Miinijahtijad
Sandown-klassi miinijahtija	Admiral Cowan	M313	Mereväe lipulaev
	Sakala	M314
	Ugandi	M315
Abilaevad
Lindormen-klassi miiniveeskaja	Wambola	A433
Tuukrikaater Ridas RIB 36.	Aleksandra	-

Varustus

Laevatõrjesüsteemid

Modifi- katsioon	Pilt	Tootjariik	Otstarve	Kogus	Märkused
Blue Spear (Gabriel)		Iisrael	Laevatõrjerakett		Süsteemid paigaldatakse autodele. Tarnitud 2024. aastal.

Mereväe baas

Mereväe laevade kodusadam on Miinisadam Tallinnas. Miinisadamat haldab lahinguteeninduse divisjon, mille põhiülesanne on logistiline kaldatoetus. Miinisadam on võimeline vastu võtma ka NATO ja teiste liitlasriikide sõjalaevu ning tagama vajalikud sadamateenused.

Tunnused

Laevalipp vardas

Eesti mereväe lipp Admiral Cowani ahtrivardas

Eesti mereväe laeva nime ees kasutatav ametlik lühend on EML (Eesti Mereväe Laev), inglise keeles ENS (Estonian Navy Ship). Lisaks on laevadel tavapäraselt pardatähised, mis koosnevad ühest tähest ja kolmest numbrist.

Laevalipud

Eesti mereväe (laeva-)lipu laiuse ja pikkuse suhe on 7:13. Kui sõjalaev seisab kai ääres või ankrus, kantakse päikesetõusust päikeseloojanguni vöörivardas güüsi ja ahtrivardas laevalippu. Kui laev on sõidus, kantakse sõjalaevalippu masti kahvlis ja güüsi ei kanta.

Sõjalaeva vimplit kannab sõjalaev, mis on aktiivses teenistuses ja kuhu on määratud kindel laevakomandör.

Sõjalaeva lipp	Güüs	Sõjalaeva vimpel

Ametiisikute lipud ja vimplid

Ametiisikute lippe ja vimpleid kantakse masti raas vastavalt nende isikute pardal viibimisele.

Vabariigi presidendi vimpel

Kaitseminister	Kaitseväe juhataja	Viitseadmiral	Kontradmiral	Kommodoor	Mereväe ülem	Divisjoni ülem	Reidi vanem

Vaata ka

• Eesti sõjalaevade loend
• Eesti merejõud
• Merekaitseliit
• Politsei- ja Piirivalveameti laevastik
• BALTRON
• Soome merevägi
• Läti merevägi
• Rootsi merevägi
• Balti laevastik

Kirjandus

• Mati Õun. Eesti sõjalaevad 1918–1940. I valik. Tallinn, 1998.
• Mati Õun. Eesti Merekindlused ja nende suurtükid 1918 – 1940. Tallinn, 2001.

Välislingid

• Mereväest kaitseväe peastaabi kodulehel
• Mereväe auastmed
• Kaks miinitraalerit otsib uut omanikku. delfi.ee, 15. juuli 2008.
• Täiskäik edasi. Eesti merevägi. Erik Boltowski 2006