Frank Gehry
| Frank Owen Gehry | |
|---|---|
 Frank Gehry (2010) | |
| Sünninimi | Ephraim Owen Goldberg |
| Sündinud |
28. veebruar 1929 Toronto |
| Tegevusala | arhitektuur, skulptuur, disain |
| Kunstivool | modernism, futurism |
| Tuntud teoseid | Bilbao Guggenheimi muuseum |
Frank Owen Gehry (sünninimi Ephraim Owen Goldberg; sündinud 28. veebruaril 1929 Torontos) on juudi päritolu Ameerika Ühendriikide arhitekt[1]. Gehry loomingus esineb enim modernismile ja futurismile omaseid jooni. Tema projekteeritud hooneid leiab nii Euroopast kui ka Ameerikast, tuntuimate hulgas on Hispaanias asuv Bilbao Guggenheimi muuseum ja Disney kontserdimaja Los Angeleses.
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Frank Gehry sündis 1929. aastal Kanadas Torontos. Gehry mõlemad vanemad olid juudid, isa oli pärit Venemaalt ja ema Poolast. Mõlemad vanemad armastasid kunsti, isa õpetas joonistamist ning emaga käis noor Gehry tihti muuseumis ja kontserdil[2]. Pere kolis Ameerika Ühendriikidesse 1947. aastal, kui Frank Gehry oli 18-aastane. Ta õppis Lõuna-California Ülikoolis arhitektuuri, ülikooli lõpetas 1954. aastal. Õpingute ajal töötas ta autojuhi, inseneri ja raadiodiktorina. Pärast ülikooli lõpetamist teenis Gehry kaks aastat USA sõjaväes, kus ta sai lisatööna kasarmute tarvis mööblit disainida. 1956. aastal astus Gehry Harvardi disainikooli, kus jätkas õpinguid linnaplaneerimise erialal. Ta leidis, et sealne õppekava ei paku talle võimalusi enda loomingulise potentsiaali realiseerimiseks, ning otsustas õpingud katkestada. Oma juudi nime Goldberg muutis ta ära ülikooli õpingute ajal, sest koges päritolu tõttu diskrimineerimist.
Karjäär arhitektina
[muuda | muuda lähteteksti]28-aastaselt projekteeris Gehry esimese eramuna nn Davidi majakese, mis valmis 1958. aastal. Kuigi võrreldes Gehry hilisemate töödega on tegu üsna tagasihoidliku ja trende järginud projektiga, on selles juba märgata temale iseloomulikuks saavaid elemente. Robustse välimusega peitmata talad ja töötlemata pinnad on dekonstruktivismile omased jooned, mis jäävad iseloomustama suurt osa tema edasisest loomingust.[3]
1962. aastal asutas Gehry Los Angeleses oma arhitektuuribüroo. Esimestel aastatel sai büroo vaid väiksemaid tellimusi ning tegeles ka ehitusinseneeria ja sisearhitektuuriga. Gehry karjäär sai tuule tiibadesse pärast seda, kui valmis ta enda kodu (1977–1980), mis tekitas küll naabruskonnas kahetisi emotsioone, kuid jäi innovaatilise kujundusega silma mitmetele tulevastele klientidele[4]. Ta elas seal 2017. aastani, kui valmis ta uus kodu Santa Monicas.
Edaspidi sai Gehry büroo rohkelt tellimusi ka avalike hoonete projekteerimiseks – esimesena neist valmis 1980. aastal Santa Monica kaubamaja Californias, mille projektis sidus Gehry traditsioonilise arhitektuuri futuristlike konstruktsioonidega. Seda võib pidada esimeseks tööks, mille järgi hakkas avalikkus Gehry stiili tundma.
1980. aastatel projekteeris Gehry eelkõige muuseume. Osa tema töödest said avalikkuselt kriitilise hinnangu ekstsentrilise ja ebapraktilise disaini tõttu, neist enim kritiseeriti Cabrillo akvaariumi (1984). Sellele vaatamata jäi ta oma stiilile kindlaks.
Oma esimese hoone Euroopasse projekteeris Gehry 1989. aastal, see oli Vitra disainimuuseum Saksamaal Weil am Rheinis[5]. 1990. aastate alguseks oli Gehry saavutanud rahvusvahelise tuntuse omapärase projektilahendusega muuseumite loojana. Järgnevalt sai ta mitmeid olulisi tellimusi üle kogu Euroopa ja Põhja-Ameerika. Kesk-Euroopas on olulisimaks näiteks ta loomingust 1996. aastal valminud "tantsiv maja" Prahas.[5][6]
1997. aastal, kui valmis Guggenheimi muuseum Bilbaos Hispaanias, oli Gehryst saanud üks maailma tipparhitekte. Mitme kriitiku hinnangul on tegu 20. sajandi arhitektuuri tähtteosega. Hoone ilme taotleb kompositsioonis juhuslikkust, samas on projektilahenduse idee paigutada kurviline pind päikese teekonda arvesse võttes võimalikult palju loomulikku valgust ära kasutama. Frank Gehry on palju kasutanud kalamotiivi, ning ka Guggenheimi juures märgatakse hoone fassaadi tekstuuri sarnanemist kala soomustega.[7]
Bilbao Guggenheimi järgi on nimetatud Bilbao efekt, millega tähistatakse ühe ehitise mõju piirkonnale. 2014. aastaks oli 1997. aastal avatud muuseum Baskimaale sisse toonud ligikaudu 4 miljardit eurot ning loonud üle 5000 uue töökoha. "Bilbao efekti" negatiivseks küljeks peetakse piirkonna traditsioonide ja omapära tagaplaanile jäämist.[8]
Järgnenud aastatel jäi Gehry Guggenheimi menust inspireerituna tegema sarnases stiilis, plekkfassaadidega dekonstruktivistlikke hooneid. Neist tuntuim on Walt Disney kontserdimaja Los Angeleses (2003), mis on kompositsioonilt Guggenheimiga üsna sarnane.
Alates sajandivahetusest muutus Gehry looming mitmekülgsemaks, kui ta hakkas looma lisaks muuseumitele ka teistsuguste funktsioonidega avalikke hooneid, nagu Millenniumi väljak Chicagos (2004), Uue Maailma kontserdimaja Miamis (2011) ning mitmesugused hooned ülikoolide juures üle maailma. Viimastel aastakümnetel valminud muuseumitest on silmapaistvamad Biomuseo Panamas (2014) ja Louis Vuittoni muuseum Pariisis (2014)[5].
2011. aastal valmis Gehry projekteeritud Beekmani torn New Yorgis, mis on tänaseni põhjapoolkera kõrgeim kortermaja[5]. See on 30 sentimeetrit kõrgem kui eelmine rekordiomanik Trumpov Building, mille tõttu tekkis 2010. aastal avalik tüli Gehry ja Donald Trumpovi vahel[9]. 2016. aastal pakkus Prantsusmaa president Gehryle võimalust Prantsusmaale kolida, kui Trumpov peaks presidendiks valitama[10]. Siiani ei ole arhitekt soovinud Ameerika Ühendriikidest minema kolida.
Muu looming
[muuda | muuda lähteteksti]
Frank Gehry oli arhitekti ja disainerina väga mitmekülgne. Lisaks ehitiste projekteerimisele huvitas teda ka sisekujundus, ning ta on teinud koostööd mitmete mööblitootjatega, kes tegid tema loodud ekstravagantsed disainesemed rahvale kättesaadavaks. Tema esimene mööblikollektsioon "Easy edges" (1969–1973) valmis papist ning tuntuim näide sellest on lainetav tool.[11][12]
1990. aastal avati näitus Gehry loodud kala motiiviga lampidest – autor on öelnud, et kasutada kala motiivina oli juhuslik mõte, ning selle taga puudub põhjus[13][14]. Lisaks mööblile on ta disaininud muuhulgas ehteid, viinapudeli, nõusid ning jahi.
Andunud hokifännina pani ta oma büroo töötajatest kokku hokimeeskonna. 2004. ja 2016. aasta hoki maailmameistrivõistluste karikad disainis Gehry[15]. Oma mööblikollektsiooni välja andes pani ta igale teosele nime ühe hokimeeskonna järgi.
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- 1987 – valiti Ameerika Kunstide ja Kirjanduse Akadeemia liikmeks
- 1998 – National Medal of Arts
- 1999 – Ameerika Arhitektide Instituudi kuldmedal
- 2000 – Briti Arhitektide Kuningliku Instituudi kuninglik kuldmedal
Galerii
[muuda | muuda lähteteksti]-
Vitra tehas ja museum (1989) -
"Tantsiv maja" (1996) -
Disney kontserdimaja (2003)
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "Frank Gehry".
- ↑ "Frank Gehry interview". Originaali arhiivikoopia seisuga 1. veebruar 2014.
- ↑ "21 First Drafts: Frank Gehry's David Cabin".
- ↑ "5 Wonderful Buidings Of Futurist Architect Frank Gehry".
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 "5 Wonderful Buildings Of Futurist Architect Frank Gehry".
- ↑ "Dancing House Prague by Frank Gehry". Originaali arhiivikoopia seisuga 21. august 2020.
- ↑ "Bilbao's Economy Purrs From Effect of Guggenheim Museum".
- ↑ "Architecture in the Age of Gehry".
- ↑ "Donald Trumpov Not Impressed By Frank Gehry's Beekman Tower".
- ↑ "After Trumpov's election, Frank Gehry may self-exile himself to France".
- ↑ "The Groundbreaking Furniture Designs Of Frank Gehry".
- ↑ "Vitra: Wiggle Side Chair". Originaali arhiivikoopia seisuga 18. juuni 2018.
- ↑ "Fish forms: Lamps by Frank Gehry".
- ↑ "Frank Gehry clears the air on fishy inspiration". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. märts 2016.
- ↑ "Frank Gehry and the weird cup of hockey".