Guillaume Apollinaire
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
 | See artikkel vajab toimetamist. (Juuni 2016) |
| Guillaume Apollinaire | |
|---|---|
 | |
| Sünniaeg |
26. august 1880 Rooma |
| Surmaaeg |
9. november 1918 (38-aastaselt) Pariis |
| Matmispaik | Père-Lachaise'i kalmistu |
| Amet | joonistaja, telesarjanäitleja, filmistsenarist |
| Abikaasa(d) | Amélia Kolb |
| Autogramm | |
 | |
Guillaume Apollinaire [gi'jom apoli'neer] (prantsuse [ɡiˈjom apɔliˈnɛʁ]; 26. august 1880 Rooma – 9. november 1918 Pariis) oli luuletaja, proosakirjanik ja kunstikriitik.
Guillaume-Albert Dulcigni sünnidokumentides on märge: ema ja isa on teadmata. Kuu aega pärast sündi pandi talle ristimisel nimeks hoopis Wilhelm Albert Wladimir Apollinaris de Kostrowitzky ning lapse võttis omaks tema poola-itaalia päritolu ema.
Lapsepõlve veetis Apollinaire Itaalias ja Lõuna-Prantsusmaal. 1901–1902 töötas ta Saksamaal. Tagasi Pariisis, pidas ta pangaametniku ja ajakirjaniku ametit ning suhtles laia kirjanike- ja kunstnikeringiga, tema sõprade hulgas olid näiteks Maurice de Vlaminck, Pablo Picasso ja André Derain. Kunstikriitikuna kaitses Apollinaire avalikkuse ees avangardistlikku kunsti ning tal olid head kontaktid itaalia futuristidega. 1911. aastal kahtlustati Apollinaire'i alusetult seotuses vargusega Louvre’is, kuid vabastati pärast mõnepäevast aresti.
1913. aastal ilmus luulekogu "Alkoholid". 1914 astus Apollinaire sõjaväkke. 1916 sai Apollinaire haavata ja peaaegu samal ajal ilmus "Mõrvatud poeet", novellikogu, mille nimilugu esitab mütologiseerivalt autori eluloo. Sõna "sürrealism", mis hiljem märgib tervet kirjandussuunda, kasutas Apollinaire iseloomustamaks oma näidendit "Teiresiase nisad", mis kanti ette 1917. aastal. 1918 ilmus "Kalligrammid", ideogrammiliste luuletuste kogumik. Apollinaire'i ümber hakkasid koonduma noored luuletajad nagu André Breton ja Louis Aragon, kellest hiljem kujunes välja sürrealistide tuumik. Pärast Apollinaire'i surma anti välja tema lõpetamata romaan, Pariisi-kroonika ning hulganisti avaldamata ja seni vaid ajakirjanduses avaldatud luuletusi. Ilmusid Apollinaire'i kunstikriitilised tööd, kirjad ja filmistsenaarium.
Apollinaire'i looming on ositi sümbolistlik (kasutatud sümbolid, üldine tonaalsus), kuid ta tunnistas end olevat väsinud "vanast maailmast" ning otsis "uut ja humanistlikku luulet", mis laseks ülistada elu kõigis selle ilmingutes. Tulemuseks oligi see, mida ta nimetas "kalligrammiks" ning mida oleks ehk kõige täpsem iseloomustada kubistliku maali analoogiana.
Eesti keeles
[muuda | muuda lähteteksti]- "Tõsilood. Valik anekdoote." Akadeemia 10, 2011, lk 1834–1858 (tõlkinud Andres Raudsepp)
- "Vöönd" (poeem). Paul-Eerik Rummo tõlge Triinu Tamme toortõlke põhjal. Tõlkesse on töödeldult kaasatud Jaan Krossi tõlgitud katkeid 1962. aastast. Akadeemia nr 1, 2012, lk 19–27. (tõlkinud Paul-Eerik Rummo)
- "Künkad". Mana 2-3,1960, lk. 96-98; "Kingud"; "Oma luulet ja võõrast":1990, lk. 209+211-216. (tõlkinud Ilmar Laaban)
- "Rändaja" / "Rongkäik" / "Sügiskrookused". Paul-Eerik Rummo tõlge Triinu Tamme toortõlke põhjal. Looming nr 8, 2020
- "Ilus punapea". "Vikerkaar" nr 12, 2024 (tõlkinud Paul-Eerik Rummo ja Triinu Tamm)