Ristisõjad

Põhjala ristisõjad
	Osa Ristisõdadest
Toimumisaeg	10.–13. sajand
Toimumiskoht	Põhja- ja Kirde-Euroopa
Tulemus	Paganlike hõimude vallutamine ja ristiusustamine, Ristisõdijate riigid Läänemere ääres (Saksa ordu, Riia peapiiskopkond, Liivi ordu)
Osalised
Väejuhid või liidrid

Ristisõjad Lähis-Idas ja Ida-Euroopas
	Lähis-Ida aastal 1135, Esimese ristisõja tulemusel moodustatud ristisõdijate riigid on märgitud punaste ristidega.
Toimumisaeg	1095–1291
Toimumiskoht	Lähis-Ida, Ida-Euroopa
Tulemus	Esimene ristisõda 1096–1099; Teine ristisõda 1147–1149; Kolmas ristisõda 1189–1192; Neljas ristisõda 1202–1204; Viies ristisõda 1217–1221; Kuues ristisõda 1228–1229; Seitsmes ristisõda 1248–1250; Kaheksas ristisõda 1270; Üheksas ristisõda; Põhjala ristisõjad; Ristisõjad Venemaal; Ajutised Ristisõdijate riigid Lähis-Idas
Osalised
Rooma Katoliku Kiriku paavst; Prantsusmaa kuningriik; Inglismaa kuningriik; Püha Rooma riik	Abbassiidide kalifaat; Fatimiidide kalifaat; Seldžukkide sultanaat; Mamelukkide Egiptuse sultanaat
Väejuhid või liidrid
Raymond IV de Toulouse; Antiookia vürst Bohemond I; Bouilloni Godfrey; Prantsusmaa kuningas Louis VII, Philippe II ; Saksamaa kuningas Conrad III; Inglismaa kuningas Richard I ; Püha Rooma Keisririigi keiser Friedrich I Barbarossa; Austria hertsog Leopold V; Austria kuningas Leopold VI ; Ungari kuningas Andreas II; Hollandi krahv Wilhelm I	Seldžukkide impeeriumi Süüria provintsi valitseja Aleppos, Nur ad-Din Zangi; Egiptuse ja Süüria sultan Saladin

See artikkel räägib katoliku kiriku sanktsioneerimisel peetud sõdadest; Cecil B. DeMille'i filmi kohta vaata artiklit Ristisõjad (film 1935)

Ristisõjad ehk ristiretked olid alates 11. sajandist katoliku kiriku organiseeritud või suunatud ning Rooma paavsti sanktsioneeritud sõjakäigud ristiusu kaitseks või levitamiseks väljapoole Rooma Katoliku kiriku kultuuriruumi. Nendes osalejad olid ristisõdijad.

Ristisõdade ajajärgul (1096–1291) oli selle algne deklareeritud eesmärk püha maa ehk Palestiina vabastamine islami ülemvõimust, mida katoliku kirik ja paavstid soovisid, kuid osa ristisõdu olid suunatud pärast muhameedlaste tugevnenud rünnakud ristisõdijate vastu ja nende positsiooni ebakindlamaks muutumisel pühal maal, ka kristlaste vastu, näiteks Neljandas ristisõjas rüüstasid ristisõdijad Konstantinoopolit, albilaste sõjad olid suunatud Lõuna-Prantsusmaa katarite vastu.

Ristiretki võeti ette ka Läänemere ümbruse ristiusustamata rahvaste vastu ning ka õigeusuliste slaavlastega asustatud Novgorodi piirkonnas (Jäälahing). Paavst Innocentius III kinnitas pattude täielikku andestamist Liivimaa ristisõdijaile ja võrdsustas Vana-Liivimaa palverännaku Jeruusalemma teekonnaga.

Ristiusu rahumeelne levik

Frangi riigi laienemeine, 481-814

Esialgu levis ristiusk paganate aladele rahumeelse kultuurivahetuse korras, Lääne-Euroopas 5. sajandil Iirimaale, 6. sajandil Frangi riiki ja 7. sajandil Northumbriasse Anglosaksi Inglismaal. Frangi keisri Karl Suure (768–814) ajal laienes Frangi riik Saksi sõdadega ja Saksimaa liidendati Frangi riigiga ja saksid pöörati paganlusest kristlusse. Suhtluses Bütsantsi ja Ida-Rooma riigiga võttis Bulgaaria vastu õigeusu Bütsantsilt 865. aastal, Kiievi-Vene aga 988. aastal.

Seldžukkide sultanaadi suurim ulatus aastal 1092

Kesk-Euroopas ja Skandinaavia maades (Ansgar) aga toimus ristiusu levik Prantsusmaa ja Saksamaa kaudu ning Rooma paavsti suunamisel: Poola kuningriik võttis ristiusu vastu 966. aastal, Ungari kuningriik kolmkümmend aastat hiljem, 996. aastal. Saksa (ja roomakatoliku usu) mõju idasuunalise levitamise keskuseks oli Magdeburgi peapiiskopkond, mis rajati 968. aastal. Taani ristiti 960. aastail ja eraldatud Islandi elanikud võtsid ristusu vastu aastal 1000. Umbes samal ajal hakkas ristiusk levima ka Norras, kus ta kinnitati riigiusuks Olav II Haraldssoni valitsemisajal (1016–1028). Umbes samal ajal ristiti ka Rootsi kuningas Olaf III Skötkonung, kuid see ei tähendanud veel, et kogu Rootsi elanikkond oleks meelt muutnud ja ristiusku tunnistanud.

Ristiusu lõplikku kinnistumist Skandinaavias riiklikul tasandil märgistas peapiiskopkondade loomine, mis Taanis toimus 1104 (Lundi peapiiskopkond), Norras 1152. aastal (Nidarosi peapiiskopkond) ja Rootsis 1164. aastal (Uppsala peapiiskopkond).

Poolas ja Ungaris olid peapiiskopkonnad rajatud vastavalt aastal 1000 (Gniezno peapiiskopkond) ja 1001 (Esztergomi peapiiskopkond), seega üle sajandi varem. Üleminek paganluselt ristiusule ja riikluse areng olid Kesk-Euroopas kulgenud kiiremini kui Põhjalas, Kesk-Euroopas 10.–11. sajandil, Põhja-Euroopas 11.–12. sajandil.

Lääne- ja Idakiriku mõjupiirkondade erinevused ei olnud põhimõttelised, kindlaks määratud ja endastmõistetavad. Vähemalt kaks Rootsi kuningat ristiti Bütsantsi kiriku poolt, nende seas Olof Skötkonung, esimene, kellest kindlasti teada, et ta enne ühtse Rootsi riigi moodustamist valitses Skandinaavia poolsaare lõunaosas elavate svealaste ja götalaste üle.

Lõplikult lahknesid ristiusu kirikud rooma- ja kreekakatoliku ehk lääne- ja idakristluseks 1054. aastal ning 1204. aastal pöörasid seni muhameedlastega võidelnud ristisõdijad oma relvad otseselt idakristlaste vastu, vallutades Jeruusalemma asemel Konstantinoopoli ja hoides seda mitukümmend aastat enda valduses. Maarjamaa vallutamine oli just alanud. Lääne ristisõjad Läänemere piirkonnas ei olnud seega mitte üksnes võitlus paganlusega, vaid ka osa võitlusest idakristlusega.

Olukord islamimaades

Ristisõdade alguseks oli Põhja-Aafrikas kujunenud Fatimiidide kalifaat, mis kaotas oma võimsust ja Seldžukkide impeerium Vahemere lääneosas ja Väike-Aasias. Islamiusulised šiiidid Fatimiidide dünastiast ja sunniidid seldžukkide dünastiast ei suutnud usuliste eriarvamuste tõttu moodustada ühisrinnet frankide (nagu Euroopa ristisõdijaid islamimaades algselt nimetati) vastu.

Malta ja Sitsiilia

Viikingite järeltulijad normannid, kes 9. sajandil olid asunud elama Normandiasse praegusel Põhja-Prantsusmaal, kutsuti 11. sajandil appi Lõuna-Itaalia valitsejate poolt, kes olid hädas saratseenide rünnakutega. 11. sajandi lõpuks kuulusid normannidele peale Lõuna-Itaalia ka 1091. aastal Hauteville’ide suguvõsa esindaja Roger I vallutatud Malta ja Sitsiilia.

Pikemalt artiklis Normannide sissetung Lõuna-Itaaliasse

Sõdade põhjendused

Ristisõdade põhjenduseks on Euroopa ajaloolased välja toonud 28. septembril 1096 moslemi valitsejate korraldusel Jeruusalemmas Püha Haua kiriku hävitamine ja kristlikel palveränduritel haua külastamise takistamist. Rooma paavst Urbanus II oli aga juba 1095. aasta 27. novembril Clermont-Ferrandis peetud kirikukogu Clermonti konsiiliumil üles kutsunud ristisõtta.

Islamimaade ajaloolased on ristisõdu tõlgendanud laiemas geopoliitilises tõlgenduses koos Vahemere lõunaosas ja Hispaanias toimunud rekonkistaga, eurooplaste tungiga ajutiselt nõrgenenud islamiusulistesse maadesse.

Esimene ristisõda, 1096–1099

Lähis-Ida aastal 1135, Esimese ristisõja tulemusel moodustatud ristisõdijate riigid

Pikemalt artiklis Esimene ristisõda

Esimese ristisõja kuulutas välja 1095 Prantsusmaal Clermontis Rooma Katoliku Kiriku paavst Urbanus II, kes vastas Bütsantsi keisri Alexios I palvele. Eesmärgiks oli moslemitest seldžukkide väljatõrjumine pühalt maalt ja Jeruusalemmast ning idapoolsete kristlaste vabastamine nende ikke alt. 1099. aasta 15. juulil vallutati Jeruusalemm ja rajati Jeruusalemma kuningriik ning ka teisi ristisõdijate riike. 1099. aastal sai Bouilloni Gottfriedist Jeruusalemma kuningas. Jeruusalemma kuningriigile allutati Antiookia vürstiriik, Tripoli krahvkond ja Edessa krahvkond, aga samuti Tibeeria valitsejad.

Väike-Aasia ja Palestiina 1140. aastal.

Ehkki need maad püsisid ristisõdijate käes vähem kui kakssada aastat, oli esimene ristisõda eriti tähtis verstapost eurooplaste ekspansioonis. See oli ka ainus ristisõda, kus Jeruusalemm vallutati.

Pikemalt artiklis 1101. aasta ristisõda

11. sajandi esimesel poolel tekkis Johanniidide ordu vennaskond. Paavst Paschalis II tunnistas vennaskonda iseseisvana 1113. aastal. Esimesed reeglid kinnitas vennaskonnale paavst Honorius II 1124. aastal. Vennaskond kujundati orduks 1154. Ordu oli ristisõdade ajal Jeruusalemma kuningriigi tähtis sõjalis-poliitiline jõud. Ordu oli kiriklikult ja sõjaliselt iseseisev jõud ning omas ja valdas lääniõiguse alusel hulgaliselt kinnisvara.

Teine ristisõda, 1147–1149

Pikemalt artiklis Teine ristisõda

Teine ristisõda kuulutati välja 1145. aastal, pärast seda kui Edessa krahvkond, üks suurimaid ristisõdijate riike, mis oli rajatud pärast Esimest ristisõda, langes Seldžuki moslemite kätte. Tegemist oli esimese ristisõdijate riigiga, mis langes. Teise ristisõja kuulutas välja paavst Eugenius III, tegemist oli ka esimese ristisõjaga, mida juhtisid Euroopa kuningad. Ristisõdijate väed liikusid läbi Bütsantsi territooriumi ja liikusid Anatooliasse. Mõlemad ristisõdijate väed said lüüa Seldžuki türklaste poolt. Teine ristisõda oli täielik läbikukkumine ristisõdijatele ja suur võit moslemite jaoks. Selle tulemusel tõusis ka moslemite julgus ristisõdijate ees, mis omakorda viis 1187. aasta Jeruusalemma vallutamiseni, mis omakorda põhjustas Kolmanda ristisõja 12. sajandi lõpupoolel.

Samal ajal algas ka esimene Põhjala ristisõdadest, mille eesmärk oli pöörata paganaid Ida-Euroopas kristlusse. Need sõjad jätkusid veel sajandite jooksul ning nende käigus vallutati ka Liivimaa ja Eesti.

Kolmas ristisõda, 1189–1192

Edela-Euroopa ja Lähis-Ida 1180. aastal

Pikemalt artiklis Kolmas ristisõda

Kolmanda ristisõja eesmärk oli püha maa Egiptuse ja Süüria sultani Saladini käest tagasi vallutada. Saladin astus ka vastu kristlikele ristisõdijate riikidele Süüria aladel ning vallutas Jeruusalemma tagasi aastal 1187. Ristisõjas osalesid Inglismaa kuningas Richard I ja Prantsusmaa kuningas Philippe II ning ka Püha Rooma Keisririigi keiser Friedrich I Barbarossa.

Sõja tulemusel sõlmis Richard rahulepingu Saladiniga, millega Jeruusalemm jäi moslemite kontrolli alla, aga mille järgi oli lubatud kristlikel palveränduritel püha maa külastamine.

Neljas ristisõda, 1202–1204

Edela-Euroopa ja Lähis-Ida u 1210. aastal

Pikemalt artiklis Neljas ristisõda

Neljas ristisõda oli viimane suur ristisõda, mida otseselt juhtis Rooma paavst. Hiljem pidid paavstid loovutama suure osa võimust Saksa-Rooma riigi keisrile ja teistele ilmalikele valitsejatele. Hilisemaid ristisõdasid juhtisid konkreetsed monarhid. Augustis 1198 kutsus paavst Innocentius III üles uuele ristisõjale.

Ristisõdijad 11.–13. sajandil

1201. (või 1202.) aastaks kogunesid ristisõdijad Veneetsiasse, kuid püha maa asemel ründasid Dalmaatsias asetsevat Ungari sadamat Zarat, mis varem oli kuulunud Veneetsiale (praegu on seal Horvaatia linn Zadar). See oli ristisõja toetamise Veneetsia-poolne eeltingimus. Ungari kuningas Imre oli katoliiklane ning oli otsustanud ristisõjaga ühineda. Hoolimata paavsti keelust soostus enamik ristisõdijaid Zara ründamisega. Zara elanikud olid katoliiklased, kuid ometi vallutati linn lühikese piiramise järel. Selle eest ekskommunitseeris Innocentius III kohe nii veneetslased kui ka ristisõdijad.

Talve 1202–1203 veetsid ristisõdijad Kérkyra saarel, ning veneetslaste kihutamisel planeeriti edasine sõjategevus Bütsantsi vastu, kes oli Kolmanda ristisõja ajal olnud Saladini liitlane, ja Teise ristisõja ajal polnud ristisõdijaid mitte kuidagi aidanud. 1204 rünnati linna, veneetslastel õnnestus müürid mere poolt ületada, kuigi varjaagidega tuli pidada väga verist võitlust. Ristisõdijad vallutasid loodes asetseva Blachernae linnaosa, mida nad kasutasid baasina ülejäänud linna ründamisel. Püüdes end tuleseinaga kaitsta, põletasid nad lõpuks maha suurema osa linnast kui esimesel korral. Lõpuks osutusid ristisõdijad (13. aprillil 1204) võitjateks ning linnaelanikud tervitasid neid (vähemalt lääne inimeste silmis) kummalisel kombel mitte kui vallutajaid, vaid kui usurpaatoreid. Ristisõdijad ei vaadanud asjale sugugi selle pilguga; nad rüüstasid linna metsikul ja kohutaval kombel kolm päeva ühtejutti. Palju antiikkunstiteoseid varastati või lõhuti. Paljud linnaelanikud tapeti, vägistati või langesid muul kombel vägivalla ohvriks.

Bütsantsi riigi olemasolu kuulutasid ristisõdijad lõppenuks. Nagu varem kokku lepitud, jaotati keisririik Veneetsia ning ristisõdijate juhtide vahel. Konstantinoopolisse rajati Ladina keisririik. Uus keiser rajas uue Ladina keisririigi vasallriigi Tessaloonika kuningriigi. Veneetslased rajasid Egeuse merre Saarestiku hertsogiriigi. Kokkuriisutud rikkused jõudsid peaaegu kõik Veneetsiasse. Bütsantsi põgenikud rajasid oma riigid: Nikaia keisririigi, mida valitses Theodoros I Laskaris, Epeirose despotaadi ja Trapesundi riigi. 1261 vallutasid bütsantslased Konstantinoopoli tagasi.

Albilaste ristisõda, 1208–1244

Pikemalt artiklis Albilaste ristisõda, Albilased ehk katarid, Simon de Montfort, Toulouse'i krahvkond

Paavst Innocentius III kuulutas 25. märtsil 1199 ketserluse Jumala reetmiseks. 1205 avaldatud bullas "Si adversus vos" keelas ta igasuguse abi osutamise ketseritele.

Paavst üritas albilasi tuua esialgu rahumeelse misjoniga tagasi katoliku kiriku osadusse, saates nende juurde esmalt oma legaadid. 1207. aastal kutsus paavst Prantsusmaa kuningat Philippe II Auguste'i kasutama ketserluse levimise vältimiseks jõudu. Mais 1207 ekskommunitseeris legaat Pierre de Castelnau Toulouse'i hertsogi Raymond VI. 15. jaanuaril 1208 tapeti Castelnau, mistõttu paavst kuulutas albilaste vastu välja ristisõja.

Viies ristisõda, 1217–1221

Pikemalt artiklis Viies ristisõda

Viienda ristisõja aastatel 1217–1221 kuulutas välja paavst Honorius III, ristisõdalaste vägesid hakkasid juhtima Austria kuningas Leopold VI ja Ungari kuningas Andreas II. 1218 liitus sõjaga veel sakslaste armee ning hollandi-flaami-friisi segaarmee, mida juhtis William I, Hollandi krahv. Esialgu rünnati Damietta linna Egiptuses. Oldi liidus Seldžukkidega Anatooliast, kes ründasid samaaegselt Ajiubiite Süürias. Nii ei pidanud ristisõdijad võitlema kahel rindel. Damietta vallutati üsna kiiresti ning ristisõdijad tegid sellest oma baasi. Edasi tungisid ristisõdijad 1221. aasta juulis edasi lõunasse Kairo suunas. Esialgu tundus sõjakäik olevat edukas, moslemite väed olid paanikas, ei suudetud organiseerida korralikku kaitset. Ainsad, kes võitlusvõime suutsid säilitada, olid Türgist pärit orisõdurid mamelukid. Nad peatasid ristisõdijate varustamise toiduga ning panid nad taganema. Öises rünnakus sultani Al-Kamili poolt said ristisõdijad suurelt lüüa ning olid sunnitud alla andma.

Kuues ristisõda, 1228–1229

Pikemalt artiklis Kuues ristisõda

Seitsmes ristisõda, 1248–1254

Pikemalt artiklis Seitsmes ristisõda

Kaheksas ristisõda, 1270

Pikemalt artiklis Kaheksas ristisõda

Üheksas ristisõda 1271–1272

Pikemalt artiklis Üheksas ristisõda

Põhjala ristisõjad

Pikemalt artiklis Põhjala ristisõjad

Ristisõjad Venemaal

Pikemalt artiklis Ristisõjad Venemaal

Ristisõdadega kaasnenud muudatused

Ristisõjad Jeruusalemmas ja Konstantinoopolis tutvustasid Euroopat täiesti uue maailmaga. Eurooplaste arenemine sattus ristisõdade mõjul täiesti uuele teele. Ristisõdade ajal tutvusid kristlased teiste usunditega ja nägid, et ka need teevad inimesi õnnelikeks, kuigi nad väga erinevad ristiusust. Selle tagajärjel paljud kristlased loobusid vaatest, et ainult katoliku kirik peab valitsema maailma. Sel teel just ristisõjad hakkasid hävitama usufanatismi ja panid aluse Lääne-Euroopa vabanemisele progressi pidurdava katoliku kiriku võimu alt. Ränga hoobi andsid ristisõjad rooma paavstide instituudile.

Ristisõdadel on ka suur tähendus rüütliseisuse ja rüütlieetika kujunemises. Varem oli kangelaste ajaviiteks tülitsemine, riisumine, tapmine. Ristisõdade ajal tekkis mõiste rüütliaust ja rüütlikohustusest. Rüütel pidi kaitsma nõrku, pidama sõna, kaitsma ristikirikut, võitlema ausalt. Rüütlite kaudu tungis ka teistesse rahvakihtidesse rüütlivoorusi, ausust ja humaansust.

Euroopa tööstus sai ristisõdadest uut hoogu. Puuvillane riie, musliin, siidriie, samet ja paber olid idamaades juba ammu tuntud, eurooplastele said need alles ristisõdade ajal tuttavaks. Suhkruroo, riisi, kanepi, lina ja puuvilla kasvatamist õppisid eurooplased samuti ristisõdade ajal.

Ristisõjad tõid Euroopasse, mis sel ajal oli väga kapitalivaene, suuri rahasummasid. Euroopa rahvastele avanesid Aasia varakambrid ja Euroopas tekkis tahe parandada oma maa olukorda.

Ka talupoegade seisusel oli ristisõdadest teataval määral kasu. Väga paljud rüütlid, kes vajasid raha ristisõtta minekuks, müüsid oma talupoegadele vabaduskirju. Nende vabaduskirjade alusel lunastas talupoeg-ori endale liikumisvabaduse ja pääses rüütli poolt temale pandud kurnavatest maksudest. Nii tekkis päris suurearvuline vabade villaanide kiht.

Paljud teadused, näiteks astronoomia, matemaatika, arstiteadus, täienesid araabia mõjul väga palju. Araabia numbrisüsteem võeti ristisõdade ajal üldisele kasutusele.

Ristisõjad äratasid ka eurooplaste rahvusliku iseteadvuse. Enne ristisõdasid oli rahvuslik idee ja rahvuslik iseteadvus kogu Euroopas peaaegu tundmatud. Võõrsil ühe rahva liikmed tundsid, et nad peavad hoidma kokku, ja see sümpaatia ei kustunud ka siis, kui nad olid jõudnud koju. Pärast ristisõdu hakkasid arenema ka rahvuskeeled ja ladina keele tähtsus igapäevaelus vähenes. Arenema hakkas ka rahvakeelne kirjandus.

Ristisõja tõlgendused

Kuna keskaegsed ristisõjad olid peamiselt suunatud islami pealetungi vastu, võrreldakse ka kristliku USA Iraagi sõda ristisõjaga. Seda just islamimaade poolt vaadatuna.^[viide?]

Ristisõda peetakse tänapäeval ebakristlikuks tegevuseks, kus poliitika ja saagiahnus on varjutanud aated.^[viide?]

Vaata ka

Ristisõdijate riigid
Rekonkista, Hispaanias

Viited

Välislingid

Marek Tamm: How to justify a crusade? The conquest of Livonia and new crusade rhetoric in the early thirteenth century, Journal of Medieval History Volume 39, Issue 4, 2013
Хилленбранд Кэрол, "Крестовые походы. Взгляд с Востока: мусульманская перспектива" (vene keeles)