Religioon

Paul Ranson, "Kristus ja Buddha" (u 1880)

Religioon on uskumuste, normide, tavade ja institutsioonide süsteem, mille keskmes on jumalikeks, pühadeks ja/või üleloomulikeks peetavad jõud ning inimese ja kõiksuse suhteid reguleerivad põhilised väärtused.

Proosa

• Igasugune religioon on inimese terviksuhtumine ellu ning miks ei võiks seetõttu öelda, et igasugune terviksuhtumine ellu ongi religioon? Terviksuhtumine erineb pealiskaudsest, harilikust ja professionaalsest suhtumisest. Selleks, et terviksuhtumiseni jõuda, tuleb jätta seljataha olemise pealispind ning jõuda kogu ülejäänud kosmose kui igavikulise olemasolu sügavama mõistmiseni. Viimane sõltub iga inimese eripärast ning teeb meid elu suhtes üldiselt hoolivaks või hoolimatuks, vagaks või jumalavallatuks, süngeks või juubeldavaks. Meie tahtmatu ja ebaselge ning tihtipeale poolenisti teadvustamata ellusuhtumine on kõige täielikum vastus küsimusele: "Milline on see universum, milles me elame?" See väljendab kõige täpsemalt seda, kuidas meie maailma tajume. (lk 48)
• Religioosne tunne tähendab seega indiviidi elu absoluutset avardumist ning uute jõuallikate lisandumist. Kui väline lahing on kaotatud ning väline maailm tõukab meid endast ära, siis see tunne vabastab ja elustab meie sisemaailma, mis muidu oleks vaid elutu kõnnumaa.

Mulle näib, et kui religioon peab tähendama meie jaoks midagi selgepiirilist, siis tuleb meil teda mõista just selle täiendava emotsionaalse dimensioonina, kirgliku omaksvõtu meeleoluna neis valdkondades, kus ranges mõttes moraalsus võiks vaid pea langetada ja olukorraga leppida. Religioon peaks tähendama meie jaoks vabaduse avardumist siis, kui heitlus on möödas, kõrvus heliseb universumi põhitoon ning meie pilgule avaneb igavikuline elu. (lk 61)

• Teadus annab meile telegraafi, elektrivalguse ja meditsiinilise diagnoosi ning ennetab ja ravib edukalt teatud haigusi. Religioon annab aga hingeravi kujul mõne jaoks rahu, moraalse tasakaalu ja õnne ning ennetab teatud haigusi sama hästi kui teadus, ja mõne inimese puhul isegi paremini. Ilmselt on maailma aaretelaeka avamiseks nii teadusel kui ka religioonil sobiv võti selle jaoks, kes seda vaid kasutada oskab. Sama ilmne on aga, et kumbki neist ei ole ammendav ega välista teise samaaegset kasutamist. Miks ei võiks maailm olla niivõrd keerukas, et koosneda paljudest üksteisega põimunud reaalsustest, mida tuleb ka erinevalt käsitleda? (lk 133-134)
• Kui religioonist saab ortodoksia, siis on läbi tema sisemise rikkuse aeg: allikas on selleks ajaks ära kuivanud. Ortodoksid elavad traditsioonist ning nüüd on nemad need, kes neidsamu prohveteid kividega pilluvad. Uus kirik, kuidas ta ka ei edendaks inimeste headust, on edaspidi ustavaks liitlaseks spontaanse religioossuse ning nendesamade allikate hilisemate pulbitsuste lämmatamisel, millest ta varasemal ajal oli ise inspiratsiooni ammutanud. Nii on see alati olnud, välja arvatud juhul, kui kirik võtab omaks mõned uued vaimuvälgatused eesmärgiga neist kasu lõigata ning korporatiivsetel eesmärkidel ära kasutada. (lk 348)
• Fanatismi võib kanda religiooni pahede kontosse seni, kuni religioossete inimeste intellekt püsib tasemel, kus neid rahuldab despootlik Jumal. (lk 353)
• Religioon püsib ju mitte abstraktsetel definitsioonidel ja sõnajadadel, mitte sellel, millega tegelevad teoloogiafakulteetides professorid. Kõik see on vaid teisejärguline, vaid lisand juba paljude näidetega illustreeritud elavale suhtlemisele nähtamatu jumalusega, mis lihtsate inimeste elus leiab aset igavesest ajast igavesti. (lk 456)
• Religioon ütleb, et jumalik on tegelikult olemas ning et tema ja meie vahelised andmise ja saamise suhted on samuti päriselt olemas. Kui isegi niivõrd selgetel faktitajumustel pole kindlat jalgealust, siis abstraktne mõtlemine ei suuda neile ammugi tuge pakkuda. Mõistus võib fakte liigitada, iseloomustada ja tõlgendada, kuid ei saa neid luua. Alati on veel miskit lisaks, mille saab anda vaid tunne. Filosoofia on selles vallas vaid sekundaarne, ta ei suuda usu tõepärasust garanteerida. (lk 463)
  • William James, "Usulise kogemuse mitmekesisus: uurimus inimloomusest", tlk Indrek Meos, 2013

• Ka jumalatel on oma aastaajad. Suvel võib inimene olla panteist, võib pidada end osakeseks loodusest; kuid sügisel võib inimene pidada end ainult inimeseks. Ja kui me ka ei löö risti ette, pöördume ometi kõik aegamisi tagasi elu allikate juurde. Iga kodukolle lõõmab kodujumalate auks. Koduarmastus on samasugune religioon nagu mõne tähtedetaguse jumala kummardamine.
  • Karel Čapek, "Aedniku aasta" [1929], tlk Lembit Remmelgas, LR 40/41 1964, lk 101

• See oli usu kriis, mis tabas neid mõtlejaid, kes ei suutnud lepitada teaduse arengut traditsioonilise kristliku ilmutusega. Usk ja mõistus paistsid lohutumalt tülis olevat, kui just usule mõnd uut valemit ei leita. Seda valemit asus otsima rühm filosoofe, kes ei suutnud enam aktsepteerida ilmutatud religiooni ega tunnistada mingeid transtsendentaalseid juhtmõtteid, saamata siiski läbi ka ilma nendeta. Nii sai alguse kristliku õpetuse ilmutatud elementide mahanülgimise ja eetiliste põhimõtete kui tõelise religiooni keskse tuuma nende asemele upitamise tänini kestev protsess. (lk 58)
• Esimeseks etapiks oli maagia, teiseks religioon, kolmandaks teadus. Tema [Frazeri] arutluskäik järgib omamoodi hegellikku dialektikat, sest primitiivseks teaduseks liigitatud maagia saab lüüa omaenda küündimatuse tõttu ja selle asendab preestrite ja poliitikute pettuse vormis religioon. Maagiast kui teesist kasvas välja antitees, religioon, ja nii maagia kui religiooni tõrjus välja süntees - moodne tõhus teadus. Seda moekat esitust ei toetanud vähimgi tõendusmaterjal. Frazeri evolutsiooniline skeem põhines ainuüksi mõningatel tema kaasaja aktuaalsetest teemadest kõhklematult omaks võetud eeldustel. Üks selline eeldus oli, et eetiline rafineeritus on arenenud tsivilisatsiooni märk. Teine, et maagial ei ole midagi pistmist ei moraali ega religiooniga. Selle põhjal konstrueeris ta kujutluspildi meie kaugetest esivanematest, kelle mõtlemise üle domineerib maagia. (lk 71-72)
• Üldkokkuvõttes on Frazeri mõju olnud hukatuslik. Ta võttis Robertson Smithilt üle tolle kõige kõrvalisema õpetuse ning põlistas mõtlematult tõmmatud eraldusjoone maagia ja religiooni vahel. Ta levitas ekslikku oletust, nagu usuksid primitiivsed rahvad universumi mõjutatavust mehaaniliste sümbolite abil, ning veel teistki ekslikku eeldust, nagu oleks eetika primitiivsele religioonile tundmatu. (lk 79)
• Kontrast sisemise tahte ja välise läbimängimise vahel ulatub sügavale judaismi ja kristluse ajalukku. Juba loomu poolest kõigub iga religioon paratamatult nende kahe pooluse vahet. Kui vastne religioon pärast oma esialgset revolutsioonilist tuhinat kasvõi aastakümnekesekski püsima jääb, peab ta paratamatult liikuma sisemise usuelu juurest välise juurde. Ja lõpuks muutub välise kooriku tardumus talumatuks ning kutsub esile uusi revolutsioone. (lk 128)
• Protestantismi pikk ajalugu annab tunnistust vajadusest olla valvel rituaalse vormi kalduvuse suhtes tarduda ja usutunnet asendada. Üks laine reformeeritud jutlustajaid teise järel on müristanud rituaali tühja enesessekapseldumise vastu. Senikaua kui ristiusk elab, ei saa kunagi saada küllalt variseri ja tölneri tähendamissõna ülekordamisest, korrutamisest, et välised vormid võivad jääda õõnsaks ja saada pilkeks tõdedele, mida nad esindavad. Iga uue sajandi möödudes saame üha pikema ja jõulisema antiritualistliku traditsiooni pärijaiks. (lk 130)
• ... on viga eeldada, et saab olemas olla religioon, mis on üleni sisemine, ilma mingite reeglite ja liturgiata ning seesmisi olekuid tähistavate väliste märkideta. Nagu ühiskonna, nii ka religiooni puhul on väline vorm tema eksistentsi eeltingimus. (lk 131)
• Primitiivsed religioonid langevad laias laastus kokku lihtsa ilmikinimese arusaamaga keerukamatest usufilosoofiatest: nad tunnevad vähem muret filosoofia pärast ja huvituvad rohkem materiaalsetest hüvedest, mida võivad pakkuda rituaal ja moraalne mugandumine. Kuid sellest järgneb, et need religioonid, mis on kõige enam rõhutanud oma rituaali instrumentaalseid tulemeid, on uskmatuse ees kõige kaitsetumad. Kui usklikud on hakanud riitusi käsitama vahendina tervise ja jõukuse saavutamiseks - imelampidena, mille käivitab hõõrumine -, siis jõuab kätte päev, mil kogu rituaali masinavärk hakkab paistma tühja narrimisena. Uskumusi tuleb kusagil kaitsta pettumuse eest, või muidu neid enam ei tunnistata. (lk 295-296)
  • Mary Douglas, "Puhtus ja oht", tlk Triinu Pakk, 2015

• Kõrbe kohale voolas öö. Ta tuli ootamatult ja värvis taeva lillaks. Läbi selge õhu puurisid maad oma pilguga tähed, tuletades mõtlikule vaatajale meelde, et just kõrbetes ja kõrgetes mägedes on sündinud religioonid. Kui inimene ei näe oma pea kohal midagi peale põhjatu lõpmatuse, tunneb ta alati tugevat, lausa vastupandamatut tungi leida kedagi, keda enda ja selle lõpmatuse vahele panna.
  • Terry Pratchett, "Patrioot", tlk Allan Eichenbaum, 2005, lk 239

• Ma needsin ära kõik religioonid, kõik jumalad, nii palju kui mul neid meelde tuli. Mulle tundusid nad korraga nii naeruväärsed oma väljamõelduses, need tühjad papikujud, need sõnamonstrumid, inimliku idiotismi ülim saavutus! Olgu nad neetud! Ja kui neil tõesti peaks kogu oma gängi peale kokku olema mingitki võimu (kuigi monoteistlikus maailmapildis kujutatakse neid maffiabosse rohkem üksiküritajatena, peaaegu romantiliste don Quijote'idena), siis võiksid nad olla nii kenad ja teha nõmedale inimkonnale, kes muidugi ei vääri mingit heategu, selle ainsa heateo, mida nad talle, olgu eraldi võttes või grupiviisiliselt, siiski võlgnevad, arvestades seda sajanditepikkust koogutamist ja vastastikust vihkamist, mida see ahvikari, kes nad välja on mõelnud, nende altaritele on kallanud - jah, siis ometi võiksid nad teha inimkonnale selle viimse (ultime) heateo: vabastada meid kõigist religioonidest. Palun! Et sellega oleks lõpp, nüüd ja igaveseks. Ja vabasta (või vabastage, juhul kui te tõesti maailma omavahel mõjupiirkondadeks olete jaganud, nagu hiina maffia), palun, meid ka kõigist tulevastest ja olevatest pahupidireligioonidest, antireligioonidest, mis ei julge öelda oma nime. Ja siis, minge sinna, kust te olete tulnud. Olge omaette.
  • Emil Tode, "Raadio", EKSA, 2002, lk 400-401

• Sümboolse mängu või rituaali kaudu antakse mingis (näiteks etniliste eestlaste) grupis sageli vastuseid eksistentsiaalsetele küsimustele, neid korratakse, kuni ideoloogia on pähe jäänud. Laulupeod, mida on käsitletud eestlaste identiteedi kandjana, ongi just millegi seesuguse näide. Eestlastele on laulupidu oma korduvate laulude ja tseremooniatega sotsiaalne praktika, mis kinnistab rahvuslikku müüti. Kuna müüt on olemuselt sakraalne, meenutab laulupidu religioosset riitust. Nii on võrreldud laulupidu ka luterliku koguduselauluga ning vaadeldud laulupeoliikumist kui eestlaste religiooni.
  • Pille-Riin Larm, "Kirjanduskaanon laulupeo tuules", Sirp, 19.06.2014

Draama

ABRAHAM (sõbralikult): Ma ei tea... Kas te olete usklikud?
TÜTARLAPS (pioneeri entusiasmiga): Meie jaoks pole jumalat loomulikult olemas.
ABRAHAM: Kahju. Minu jaoks ka mitte. Usklikud on väga huvitavad inimesed. Uskuda tõestamatut — see nõuab tugevat karakterit.

• Enn Vetemaa, "Jälle häda mõistuse pärast" (1975), I vaatus, I pilt, lk 13

Luule

   Nii tühine, nii nõrk
on usundite lunastusejaht
   kui närtsind maltsavõrk
või ääretut merd laisalt kirjav vaht,

   et läita kahtlust neis,
kes lõpmatusega on ühendet,
   kel kindlais sidemeis
on surematusega ankrukett.

• Emily Brontë, "Arg pole hing mu sees", tlk Märt Väljataga, rmt: "Väike inglise luule antoloogia", 2018, lk 182-183

Vaata ka

• Jumal
• Ateism