Välk
Välk on võimas nähtav elektriline sädelahendus, mis esineb looduses seoses äikesega.
Piibel
[muuda]- Sest otsekui välk sähvatab idast ja paistab läände, nõnda on Inimese Poja tulemine.
- Matteuse evangeelium 24:27
Proosa
[muuda]- Järgmisel hommikul, enne kui ma voodist olin tõusnud, tuli väike Adèle joostes mulle uudist tooma: öösi olevat välk sisse löönud suurde kastanisse aia lõpus ja poole puust ära kiskunud.
- Charlotte Brontë, "Jane Eyre", 23. ptk, tlk Elvi Kippasto, Tallinn: Eesti Raamat, 1981, lk 248
- [Oblomov:] "Sa oled noor, Olga, ja ei tunne kõiki ohte. Inimene ei suuda end alati valitseda; mingi põrgujõud tuleb tema sisse, pimedus laotub hinge üle ja silmi sõgestavad välgud. Mõistuse selgus kaob: austus puhtuse ja süütuse vastu — maruhoog pühib kõik minema; inimene kaotab aru; temas lõõskab kirg, ta ei saa enam enesest võitu — ja siis avaneb jalge ees kuristik."
- Värin raputas teda.
- "Noh, mis siis? Las avaneb!" ütles Olga suurisilmi talle otsa vaadates.
- Ivan Gontšarov, "Oblomov", II jagu, 12. ptk, tlk A. H. Tammsaare
- Hirv on välgu ja puu poeg. (lk 19)
- Välk näitab meile õmblust taeva kolbal. (lk 27)
- Välk on marruläinud korgits. (lk 37)
- Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad", tlk Jüri Talvet, LR 2/1974
- Armastus seisis äkitselt meie ees nagu mõrtsukas, kes põiktänavas otsekui maa alt välja kargab, ja tabas meid mõlemaid.
- Nii tabab välk, nii tabab soome puss.
- Mihhail Bulgakov, "Meister ja Margarita", tlk Maiga Varik ja Jüri Ojamaa, Europeia sari nr 32, Tallinn: Perioodika, 1995, lk 117
- Saatuse tahtel ei näinud kuninganna Elisabeth enam kunagi oma abikaasat ja viimane ei näinud kunagi oma poega, kes sündis Wolfsteini lossis Landshuti lähedal. Suur õunapuu lossi aias oli samal päeval oma esimesed õied avanud ja ka kõige vanemad inimesed ei mäletanud, et see kunagi nii vara oleks sündinud. Sellepärast arvati, et see on heaks täheks noorele printsile ja et teda juba varajases nooruses kuulsus ja au ootavad.
- Aga enne kui viljad õunapuus olid valminud, käis äikesetorm üle maa ja välk lõi puusse, seda keskelt nagu kirvega kaheks raiudes.
- Karl Ristikivi, "Põlev lipp", IV peatükk. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1961, lk 55
- Äike tuleb Roomas ootamatult nagu kõik muugi. Kui põhjamaal äiksepilv endast juba paar tundi varem ähvardava kõminaga ette teatab, siis siin tuleb see tõesti nagu välk selgest taevast.
- Karl Ristikivi, "Rooma päevik", 8. mai
Luule
[muuda]Ent muutus samal ajal
sünkmustaks taevas, pilvedega kattus,
ja tüve, mis siin oli õnne hooleks,
välk juurteni lõi pooleks
- Francesco Petrarca "Kantsoon", tlk Ain Kaalep ("Renessansi kirjanduse antoloogia", Tallinn: Eesti Raamat, 1984, lk 37-39
Maga nõnda, kui magab üks ingel, kes valvajahooled
ära heitnud on pääkohal taevase kõrguse ees,
tema tiivad on laotunud tähtil öö virvete vees,
aga suletud silmi ees Jumala välkude nooled!
- Marie Heiberg, "À la Rabindranath Tagore" valikkogus "Käisin üksi tähte valgel" (1988), lk 99
Sääl äkki — välk ja pasunate kaja...
Kuid juba paiskus püsti kogu maja:
"Ta sureb! Vett..." Siis arst ja kanged rohud...
Ah, milleks kõik see jant, kui Looja mõistab kohut!
- Heiti Talvik, "Haige" 1 kogust "Kohtupäev" (1937)
Mõistuse iginõue:
luua korda meeltega märgatus.
Mu kirg lõi sinna kui kõue-
kärgatus.
Maise mu pagasi
hele pilbastas välk.
Tagasi
on isegi vaadata jälk.
- Heiti Talvik, "Jumalate hämaras" 9 kogust "Kohtupäev"
välk, mis värvib valgeks
seinad ja puud ja üllatab neid selles
hetkigavikus, mis on marmormanna
ja häving ning mis on ka sinu sisse
graveeritud su needuseks ja seob sind
rohkem kui see, et sa, mu võõras ja mu õde,
mind armastad, — ning kohe vappuv mürin
ja terav ragin vargaurka kohal,
nagu raputataks tamburiine
ja trambitaks fandangot, kõrgel samas
kramplikud viiped siin-seal...
- Eugenio Montale, "Torm", tlk Paul-Eerik Rummo, rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing", Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 137
Välk puhkab välisseinal,
pauk puhkab paugu peal,
vulkaani mädane purse
on paiguti peeglite peal.
- Hando Runnel, "Välk puhkab", Looming 10/1979, lk 1388
Riigi Maja aias õues hoovis
olid välgud, oli äike kohutav.
Mõtlesin, mind tabab Isa välk.
Seekord ei tabanud veel.
- Juhan Viiding, luulet, Looming 10/1979, lk 1395
