Ain Kaalep

Ain Kaalep
Ain Kaalep 2010. aasta märtsi lõpul
Sündinud	4. juuni 1926 Tartu
Surnud	9. juuni 2020 (94-aastaselt) Tartu
Rahvus	eestlane
Haridus	Tartu Riiklik Ülikool
Abikaasa	Astrid Kaalep
Lapsed	Ruuben Kaalep

Ain Kaalep (4. juuni 1926 Tartu – 9. juuni 2020 Tartu) oli eesti filoloog. Ta tegutses luuletaja, näitekirjaniku, kriitiku ja tõlkijana, osales Eesti taasiseseisvumise ajal poliitikas ja oli üks 1992. aasta põhiseaduse koostajaid. Kaalep andis olulise panuse eesti keele, kultuuri ja rahvusliku demokraatia arengusse.

Kaalep võitles soomepoisi ja pitkapoisina Teises maailmasõjas ning pidi veetma aasta Nõukogude vangistuses. Ta lõpetas Tartu Ülikooli soome-ugri keelte alal ja teenis seejärel leiba vabakutselise kirjanikuna. Hiljem sai temast hinnatud keele- ja kirjandusõpetaja ning õppejõud, kes innustas ja suunas mitut Eesti kultuuritegelaste põlvkonda. Laulva revolutsiooni järel oli ta Eesti Kongressi saadik ja Põhiseaduse Assamblee liige. Aastail 1989–2001 oli ta ajakirja Akadeemia peatoimetaja.

Kaalepi ainulaadne haare rikastas eesti luulekultuuri silmapaistvalt. Ta tõi eesti luulesse arvukalt uusi vorme, lihvis värsiõpetust ja arendas erinevaid žanre täiuseni. Kaalep oli polüglott ja väga viljakas tõlkija. Eesti keelde tõi ta mitmeid uudissõnu, millest nii mõnigi on igapäevakeelde püsima jäänud. Kaalepi sügav huvi klassikalise Euroopa pärandi vastu ja järjekindel poolehoid põlisrahvastele aitasid okupatsiooniaastail eesti kultuuris alal hoida rahvusmeelset ja euroopalikku vaimu.

Elulugu

Lapsepõlv ja kooliaastad

Magdaleena ja Juhan Kaalep väikese Ainiga

Ain Kaalep sündis Tartus metsandusteadlase Juhan Kaalepi perekonnas. Tema isapoolsed esivanemad olid mulgid, emapoolsed pärit Tartumaalt. Aini isa tutvus Magdaleena Pikaga Ülejõe aguliperes, kelle juures ta üliõpilasena peavarju sai; hiljem nad abiellusid. Nime sai Ain oma isapoolse vanavanaisa, taluperemees Hain Kaalepi (1831–1912) järgi, kes oli omakorda eesnime saanud enda vanaisa ja vanavanaisa järgi. Lapsena elas Ain Peedul ja Suure-Kambjas, kus tema isa oli metsaülemaks, ning hakkas juba kuueaastaselt käima koolis Tartus Hugo Treffneri Gümnaasiumis. Kui Ain oli seitsmeaastane, tõlkis isa talle tsaariaegset geograafiaõpikut, millega poiss pärast koolis maateaduse tundides hiilata võis. Esimese luuletusetaolise teksti kirjutas ta kaheksa-aastaselt. Vahepeal käis Ain kaks aastat ka Kambja algkoolis, ent 1936. aastal läks tagasi Tartusse ja jätkas õpinguid Treffneri gümnaasiumis A-klassi humanitaarharus. Lapsena oli tal baltisakslannast hoidja Beern, kelle perekonnas Kaalep mitu aastat elas, kui läks kooli Tartusse. Temalt õppis Kaalep baltipärast saksa keelt. Kaalep oli isa mõjutusel juba poisipõlvest kokku kasvanud "Tartu vaimuga", mis 1930. aastatel tähendas Jaan Tõnissoni toetamist ja opositsiooni Konstantin Pätsi vaikivale ajastule.

Pärast Suvesõda astus 15-aastane Kaalep Elva Omakaitse liikmeks ja käis valvamas Tõravere ning Voika silda Elva–Tartu maanteel. Kaalepi esimene ajakirjanduslik töö oli Postimehes ilmunud lühiartikkel Treffneri poiste ja II Keskkooli tüdrukute ühisest Põhjala õhtust 1943. aasta kevadel. 15–16-aastaselt tegi Kaalep esimesed harrastuslikud luuletõlked. Aastail 1943–1944 kirjutas Kaalep mitu isamaalist luuletust, ühest neist sai Ottniell Jürissaare viisiga laul Soome sõjaväes. Kaalep lõpetas gümnaasiumi 1943. aastal ja astus 17-aastaselt Tartu Ülikooli, kuid sai selle lõpetada soome-ugri keelte alal alles 13 aastat hiljem.

Osavõtt Teisest maailmasõjast ja vangistus

Ain Kaalep Omakaitse liikmena

Novembris 1943 põgenes Kaalep paadiga Soome, et võtta osa Jätkusõjast. Sama tee võttis ette võimlemisõpetaja Karl Talpaku õhutusel suur osa Treffneri 1943. aasta lennust. 19. novembril 1943 astus Kaalep vabatahtlikuna Soome armeesse ja veebruaris 1944 jõudis Karjala kannasele Jalkala väljaõppelaagrisse. Seal kohtus ta uuesti Talpakuga, kes oli ühtlasi üks eesti vabatahtlike rügemendi organiseerijaid. Talpak korraldas Kaalepi saatmise Taavetti lähedale Kivijärvi allohvitserikooli, kus ta teenis koos Ilmar Malini ja Ilmar Jaksiga. Kaalepi luuletusi avaldas esimesena soomepoiste ajakiri Kodutee veebruaris 1944. Kaalep lõpetas allohvitserikooli 27. mail 1944 kaprali auastmes ja määrati 200. jalaväerügemendi II pataljoni, kus temast sai 5. kompanii võitleja. Nõukogude suurpealetungi ajal 1944. aasta suvel osales Kaalep Karjala kannasel toimunud lahingutes: Viiburi lahe ääres ja Vuoksi jõel.

Kaalep oli nende soomepoiste seas, kes otsustasid 1944. aasta augustis vabatahtlikult naasta Eestisse. Ta saabus kodumaale 19. augustil ja paigutati algselt Kehras asunud 20. eesti diviisi väljaõppelaagrisse. Peagi liitus Kaalep Admiral Pitka löögiüksusega ja 18-aastaselt juhtis allüksust Kose lahingus 22. septembril 1944. Püsside ja ühe tankirusikaga seisti Pirita jõe ääres vastu Nõukogude jalaväe ja tanki rünnakule. Kui saabus teade, et naaberjagu oli rindelt kadunud, andis Kaalep taganemiskäsu. Hiljem on ta kiitnud taktikalisi õppusi Soome allohvitserikoolis, mis andsid talle tarkuse õigel ajal taganeda ja surmaminekut vältida. Koselt taanduti Kohila kaudu lääne suunas, kuid jäädi siiski punaväe poolt okupeeritud territooriumile.

Kaalep naasis Tartusse ja proovis jätkata õpinguid ülikoolis, ent need katkesid peagi uuesti. Märtsist 1945 kuni märtsini 1946 oli Kaalep vangistatud Nõukogude okupatsioonivõimu poolt. Teda hoiti Tartus "hallis majas" Riia 15b, Tallinnas Pagari tänaval ja Patarei vanglas. Eeluurimisel Kaalepit peksti ja temalt nõuti kaaslaste nimesid, kellega koos ta oli võidelnud kommunismi vastu. Kaalep tegi otsuse pigem surra, kui reeturiks saada. Ta proovis kingapaela otsas oleva metallnaastuga enda veenid läbi lõigata, kuid see ei õnnestunud. Pagari keldri 7. kambris kohtus Kaalep kaasvangi Jaan Krossiga, sellest sai alguse eluaegne sõprus. Samuti tutvus Kaalep vanglas ühe Abhaasia eestlasega ja kirjutas tema mõjul keelatud pliiatsiga keelatud paberile lüürilise poeemi "Ulmgruusia", õppis selle pähe ja tõi niiviisi vanglast välja.

Ülikooliaastad

Pärast vabanemist amnestia alusel püüdis Kaalep juba kolmandat korda oma ülikooliteed jätkata. Ta oli teadlikult nõukogudevaenulik ja suhtus kommunistlikku ideoloogiasse väga tigeda sarkasmiga. Siiski avaldas ta oma vaateid vaid lähedastele sõpradele, ignoreeris ülikoolis domineerinud kommunistlikku ideoloogiat ja sai seal süvendada enda teadmisi maailmakirjandusest. Kaalep valis soome-ugri keelte õpingud professor Paul Ariste käe all, kes oli Kaalepiga koos olnud vangipõlves. Ülikoolipäevil kuulus Kaalep kampa Must Käsi koos Eno Raua, Valmen Hallapi ja Lennart Meriga. Hiljem Must Käsi lagunes: Kaalep ja Meri moodustasid ühingu Mitte Nii Must Käsi, Raud ja Hallap aga Veel Mustema Käe. Kaalep pidas Eno Rauaga Tartu Ülikooli kohviku ees kahvliduelli, mis tõi palju pahandust: seda käsitleti keelatud buršikommete taaselustamisena. 1949. aastal oli Kaalep langenud võimude tagakiusamise alla mitmel põhjusel, nende seas käsikirjaliselt levinud luuletused. Ta sõitis novembris Tallinna, et partei keskkomitees ennast kaitsta, ent see sõit maksis talle valusalt kätte. Kuna ta oli selle tõttu ühe päeva loengutest puudunud, heideti Kaalep ülikoolist välja, ametlikuks põhjuseks toodi "õppedistsipliini rikkumine".

Siitpeale pidi Kaalep leidma Tartus juhuslikke töökohti, et perele leiba teenida. Näiteks oli ta laborant põllumajanduslikes asutustes ja töötas utiilivarujana Glavvtorsõrjo kontoris. Kaalep jäi ometi kindlaks eneseharimise soovile ja kuigi toonane Nõukogude kirjandus talle huvi ei pakkunud, pakkus kompensatsiooni isast maha jäänud väike raamatukogu. Sinna kuulus valik saksa klassikat – Goethe, Schiller ja Heine endastmõistetavalt nende seas, kuid ka näiteks Shakespeare'i näidendid saksa tõlkeis. Pärast Stalini surma avanes Kaalepile võimalus mittestatsionaarses õppes ülikooli tagasi minna. Rektor Feodor Klement, kes suhtus Kaalepisse hästi, ütles, et selleks on vaja pedagoogikohta. Ainus Kaalepile avanenud pedagoogikoht oli Imastu mõisas asunud defektiivsete laste kodu kasvataja, kellena ta töötas aastail 1953–1956. 1953. aasta sügisel sai Kaalep ühtlasi debüteerida tõlkijana, avaldades Rassul Hamzatovilt tõlgitud tekste ajalehes Edasi. Kui 1955. aastal muutus võimalikuks tellida ajalehti ja ajakirju Varssavi pakti maadest, tellis Kaalep kohe kolm Ida-Saksa kultuuriajakirja. 1956. aastal õnnestus Kaalepil viimaks neljandal katsel, 30-aastaselt jõuda ülikoolidiplomini. Akadeemilisele tööle ei olnud tal aga poliitilistel põhjustel lootust pääseda.

Vabakutseline kirjanik okupeeritud Eestis

Ain Kaalep oma kõige viljakamal loomeperioodil

Kaalep valiti Imastus ametiühingu esimeheks ja läks lastekodu juhatajaga tülli, mispeale andis lahkumisavalduse. Kuna Kaalepil olid siis juba mõned tõlkelepingud kirjastusega, võttis ta riski jääda vabakutseliseks kirjanikuks. Alates 1958. aastast elas Kaalep Elvas. See suhteline vabadus määras Kaalepi küll ainelisse kitsikusse, kuid võimaldas samas tööalaselt vabamaid valikuid. Kaalep, Jaan Kross ja Ellen Niit võtsid kolmekesi juba 1950. aastatel suuna programmilisele eesti luule uuendamisele, mida näiteks Nigol Andresen pidas lootusetuks ja arvas, et noored luuletajad lüüakse võimude poolt maha. 1958. aastal sai siiski ilmuda Krossi esikkogu ja seejärel viis ka Kaalep kirjastusse oma esimese luulekogu "Aomaastikud". Selle ilmumisega venitas tsensuur siiski kolm aastat. Vahepeal jõudis ilmuda ka Kaalepi 1961. aasta sügisel ette võetud kahekuulisest Usbekistani-reisist inspireeritud "Samarkandi vihik".

Pärast kahe luulekogu avaldamist sai Kaalepist Eesti NSV Kirjanike Liidu liige ja ta suutis tõlgetega oma pere ära elatada. Aastatel 1966–1971 oli ta Kirjanike Liidu juhatuse liige ja 1986–1991 luulekomisjoni esimees. Lisaks õpetas ta ajuti Elva gümnaasiumis või pidas kirjanduskursusi mõnes kõrgkoolis, 1966–1968 oli ta õppejõud Tallinna Riiklikus Konservatooriumis. Kaalep oli üks nendest, kes käivitasid Elva gümnaasiumis kirjandusklasside õppekava, mille kaudu püüti okupatsiooni tingimustes laiemaks venitada humanitaarhariduse võimalusi ja tuua sisse rahvuslikku allteksti. Ta kutsuti aastail 1968–1973 õpetama soome, ladina ja hispaania keelt ning pidama tõlkekursust. Kaalep oli õpetajana ebakonventsionaalne, õpilastele inspireerija ja eeskuju.

Kaalep seadis eesmärgiks kaitsta euroopalikku kultuuritraditsiooni Nõukogude Liidu okupeeritud Eestis, seistes vastu vene kultuuri mõjudele. Näiteks propageeris ta 1960. aastatel energiliselt Bertolt Brechti teatriteooriat, et vähendada toona domineerinud Konstantin Stanislavski ideede mõju eesti teatrile. Kaalep unistas ka kõige raskematel aegadel Nõukogude Liidu – "rahvaste vangla" lammutamisest kõigi anastatud rahvaste koostöös. Ta otsis kontakte Kaukaasia ja Kesk-Aasia rahvastega, reisides Usbekistanis, Tadžikistanis, Türkmenistanis, Armeenias, Gruusias ja Aserbaidžaanis. Kaalepi lähemaks aatekaaslaseks selles töös oli Lennart Meri. Omaloomingu avaldamise ja tõlkimise kõrval Kaalep toimetas ja retsenseeris teiste autorite luulet ja luuletõlkeid ning toimetas Jaak Põldmäe mahuka teose "Eesti värsiõpetus" ja andis sellele oma luulega laitmatut näidismaterjali. Ta juhendas ja arvustas üliõpilaste diplomitöid nii eesti kui muu maailma kirjanduse vallas. 15 aastat järjest kuulus Kaalep Tartu Ülikooli tõlkevõistluse žüriisse, kus ta oli auväärseim (kuid oma arvamustes sageli kirglikem) liige.

1960. aastate lõpus ja 1970. aastate alguses tekkis Kaalepil võimalus astuda välismaaga kirjavahetusse. Ta sai taastada sidemed mitme läände põgenenud koolivennaga – teiste seas Ivar Grünthaliga. 1970. aastatel oli Kaalep Tartu Ülikooli mittekoosseisuline õppejõud ning aastail 1976–1982 ülikooli tõlkekabineti juhataja. 1976. aastal oli ta ka ajalehe Edasi toimetuse liige. 1976. aastal ilmus Moskvas Svetlan Semenenko tõlkes Kaalepi luule venekeelne valikkogu "Maised maastikud". Ta mängis 1980. aastal valminud Mark Soosaare filmis "Jõulud Vigalas" Otto von Budbergi. 1981. aastal võimaldasid okupatsioonivõimud Kaalepile esimese reisi Nõukogude Liidust välja – kaheks nädalaks Ida-Saksamaale, kuhu ta sai sõita Kirjanike Liidu soovitusel ja vastutusel. Weimaris võeti Kaalep sealse Goethe seltsi liikmeks. Samuti võimaldati tal kohtuda kirjanik Peter Hacksiga. Pärast reisi Ida-Saksamaale sai Kaalep käia ka Tšehhis ja Põhja-Makedoonias. 1986. aastal sai Kaalep koos Asta Põldmäega reisida Kuubale ja võtta osa esinduslikust rahvusvahelisest konverentsist Kuuba kirjanduse teemal.

Poliitiline tegevus Eesti taasiseseisvumise ajal

President Lennart Meri ja Ain Kaalep

Laulva revolutsiooni lõi Kaalep kaasa nii poliitikas kui ka kultuurielus. Nii oli ta 1988. aasta kevadel üks Eesti Goethe Seltsi asutajaid. Ta kõneles loomeliitude ühispleenumil Toompea lossis rahvusluse teemal ja Tartu muinsuskaitsepäevadel EÜSi maja ees, mis oli üks esimesi kordi, kus avalikult toodi välja rahvusvärvid. Kaalep kõneles muinsuskaitsepäevadel hariduses toimuva venestamise vastu ja ütles, et kui püsib emakeelne ülikool, siis püsib ka rahvas. 1989. aastal esines ta Eesti Kirjanike Liidu esindajana Moskvas Ametiühingute Majas ja ütles, et Nõukogude teaduslik ateism on "niisama veider, nagu oleks ametlikult valitsev homoseksualism". Kaalep osales Eesti Üliõpilaste Seltsi tegevuse taastamisel Tartus ning võeti kohe selle liikmeks, kuna seda oli olnud ka Kaalepi isa. Kuulsaimad sõnavõtud eüslasena pidas ta Soome sõprusorganisatsioonide kiituseks, meenutades oma soomepoisiaega.

Kaalep kandideeris 1990. aastal Eesti Kongressi valimistel parteitu kandidaadina Nõo kihelkonna ja Elva valimisringkonnas. Ta sai oma ringkonna 14 kandidaadi seas suurima häältesaagi – 3309 häält – ja osutus valituks. Kongressi delegaadina valiti ta Põhiseaduse Assamblee liikmeks ja oli üks 1992. aasta põhiseaduse koostajaid. Ta kuulus assamblee II toimkonda (põhiõigused, vabadused ja kohustused). Kaalep soovis põhiseadusse kirjutada Vabariigi Presidendi asemel rahva poolt valitava riigivanema, kellel oleks piiratud vetoõigus, ning avaldas arvamust, et Eesti ei pea olema puhtakujuline parlamentaarne ega presidentaalne vabariik. Samuti avaldas Kaalep muret eelnõude viletsa keele pärast ja tema ettepanekul nimetati algne "Põhiseaduslik Assamblee" (mis Kaalepi hinnangul oli tüüpiline russitsism) ümber Põhiseaduse Assambleeks. Kaalepi ettepanekul lisati põhiseaduse preambulisse viide 1938. aasta põhiseadusele, et rõhutada riikliku järjepidevuse põhimõtet. Ta pooldas ka põhiseadusse paragrahvi lisamist, mis kohustaks igaüht kaitsma loodust ja tervislikku elukeskkonda.

1992. aasta presidendivalimiste eel kaalus valimisliit Isamaa Kaalepi seadmist presidendikandidaadiks, ent Kaalep loobus sellest ja toetas presidendivalimistel Lennart Merd. Pärast osavõttu Põhiseaduse Assamblee tööst soovis Kaalep poliitikast tagasi tõmbuda ning tegeleda kirjanduse ja ajakirja Akadeemia toimetamisega. Ta oli ka üks Soome Sõjaveteranide Eesti Ühenduse asutajaid 1992. aastal.

Hilisem tegevus

Aastatel 1989–2001 oli Kaalep ajakirja Akadeemia peatoimetaja. Sõjaeelne ajakiri taastati just tema käimavedamisel, ettevalmistused selleks algasid 1988. aasta sügisel Tartu Kirjanduse Majas, ent esimene number sai ilmuda 1989. aasta aprillis. Kaalep õpetas toimetamise selgeks ka noorematele töötajatele, teiste seas hilisemale peatoimetajale Toomas Kihole. Kaalepi juhtimisel andis ajakiri Akadeemia taasvabanenud Eesti jaoks olulise panuse demokraatliku mõtteviisi süvendamisse, rahvusliku ajalookäsitluse taastamisse ja maailmakultuuri varamu tutvustamisse. Lisaks toimetamistööle alates kaastööde tellimisest kuni laekunud tööde sisuliste ja keeleliste peensuste lihvimiseni andis Akadeemia Kaalepile võimaluse avaldada oma tõlkeid, et tutvustada üht või teist suuremat või väiksemat maailmakultuuri. Ka pärast peatoimetaja kohalt lahkumist jäi Kaalep ajakirjale oluliseks nõuandjaks klassikaliste filoloogiaküsimuste juures ja andmeallikaks.

2002. aastal oli Kaalep Tartu Ülikooli vabade kunstide professor (sellele kohale kutsutakse tavaliselt üheks akadeemiliseks aastaks). Ta oli nii Eesti Kirjanduse Seltsi kui ka kunstiühingu Pallas auliige, samuti Emakeele Seltsi liige.

Elva aukodanikuna jäi Kaalep ühiskondlikus elus aktiivseks ja esines tihti tuliste sõnavõttudega. Kui linnavõim või kaaslinlased eirasid demokraatlikke põhimõtteid, ei otsinud Kaalep pehmeid väljendeid, kuid jäi korrektseks ja sirgjooneliseks. 2001. aastal võttis ta väga tuliselt sõna reisirongiliikluse kaotamise vastu ja pöördus avalikult teede- ja sideminister Toivo Jürgensoni poole, leides, et kogu Mart Laari teine valitsus peaks tagasi astuma. Veel 90-aastaselt, 2016. aastal avaldas Kaalep koos teiste kultuuritegelastega meelt 101 kirja vormis, mis nõudis Eesti rahva ja maa tuleviku nimel Rail Balticu kavandatud kujul peatamist.

Viimane Kaalepi avaldatud origenaalluuletus "Et saime presidendiks Lennart Mere..." ilmus Sirbis 2009. aastal. Seejärel avaldas ta veel reisikirjade ja mälestuste kogu "Kodu kõikjal kaasas" 2013. aastal. Viimaseks tema avaldatud tõlkeks jäi aga Goethe luuletus "Mälestus" (Erinnerung), mis ilmus Akadeemias 2019. aastal.

Ain Kaalep suri 94-aastaselt Tartu Maarjamõisa haiglas 9. juunil 2020. Ta on maetud Elva kalmistule.

Looming

Luule

Kaalep on eesti luuleloos väga selgelt omanäolise käekirjaga luuletaja. Ta on üks väheseid luuletajaid, kes on programmiliselt, süstemaatiliselt ja teadlikult arendanud eesti luulekultuuri – seda temaatiliselt, leksikaalselt ja ka värsitehniliselt. Eesti luuleruumi põimitud erinevate värsikultuuride rohkuselt on Kaalep täiesti ainulaadne. Tema iseloomulik värss on neoklassitsistlik riimluule, ent luuleuuendajana on ta tuntud ka vabavärsi viljelejana. Kaalepi värsimõtte nõtkus ja vormi mitmekülgsus avaldas suurt mõju eesti luules 1960. aastate esimesel poolel toimunud uuenemisele – "kuldsetele kuuekümnendatele", mil koos Kaalepiga olid peamised luuleuuendajad Jaan Kross ja Ellen Niit. Seda perioodi Kaalepi luules on nähtud ka kui silla loomist Arbujate ja kassetipõlvkonna vahele.

Kaalepi klassikalised huvid ja erinevate rahvaste luule tundmine on eesti origenaalluulet oluliselt rikastanud. Nii tõi ta eesti luulesse vorme antiigist (välteline heksameeter, ithyphallicus), idamaadelt (gaseel) ja romaani maadelt (hispaania silbiline romanss). Heksameetri kasutamise on Kaalep viinud eesti luules tehniliselt täiesti uuele tasemele ning sonettides erandlikult katsetanud piire ja kasutanud origenaalseid värsimõõte.

Kaalepi varasema luule puhul on rõhutatud intellektuaalsust, jahedat tundetooni, pealispindu mööda kulgevat meelelisust ja inspiratsiooni „sekundaarsust”. Kaalep on ka ise deklareerinud, et pooldab klassikalisust romantikale vastanduvas mõttes ning apollilisust dionüüsilisusele vastanduvas mõttes. Märt Väljataga leiab, et küps Kaalep jõudis 1970. aastatel sügavama luulekeeleni, milles muutus läbivaks ajateema ja müstiline kogemus, elamisintensiivsuse tunne, ekstaas ja enese­kaotus. Seeläbi on Kaalepi loomingus pindmine kunst ja tehnika sügavama ekstaatilise ja joovastava tõe ilmutamise teenistuses. 1980. aastate alguseks oli Kaalepist saanud eesti luuletaja arhetüüp.

Kaalep avaldas kaheksa algupärast luulekogu.

"Samarkandi vihik" (1962)

Ain Kaalep Samarkandis

"Samarkandi vihik" koosneb paari erandiga 1961. aasta Usbekistani-reisil kirjutatud luuletustest. See on poeetiline reisipäevik, kuhu on põimitud tõlkegaseele ja -rubaiisid Kesk-Aasia klassikutelt ning uuema aja usbeki poeetidelt. Peamiselt on "Samarkandi vihik" siiski kirjutatud euroopalikes vormides. Ida ja Lõuna kütkestavad põhjamaist luuletajat, kes ihkab kustutada piire enese ja lummava "võõra" tõeluse vahelt ning sulaneda sellesse elurütmi. Usbekistani ja sealsete inimeste jäädvustamise kõrval äratab vahel ka uudne impulss luuletajas mingi väga intiimse, oma aja piiridega valulikult seotud helluse.

"Aomaastikud" (1962)

"Aomaastikesse" on koondatud peamiselt noore Kaalepi 1950. aastatel kirjutatud luuletused, varaseim pärineb aastast 1949. Ta väljendab, et ei soovi olla prohvet, kuid igatseb teenida armastuse, ilu, headuse, sõpruse ja inimlikkuse ideaali, tahab olla üks rahvaga ning samuti olla tuntud ja kuulus oma maal. Tal on soomeugrilik haridus, ta tunneb hästi emakeelt ja murdeid, oma rahva luulet ja ajalugu, kuid tahab samas eesti luulet toita suure maailma helide ja mõtetega. Luulekogule on vajutanud pitseri sõjamälestuste värskus, mis peegeldub kohati võitlevas humanismis ja sellega kõige paremini sobivas avatud-ekspressionistlikus, vahel lausa proosakõnelises vabavärsis. Ekspressionismile lisanduvad aga järk-järgult alliksaarelikud sõnamängud, algriimid, suurem artistlikkus ja vaimuterav huumor või kerge (enese)iroonia, ning harvemaks jäävad uljatoonilised, iga hinna eest optimistlikud ja rahvalikkusele pretendeerivad luuletused. Juba noor Kaalep saavutab silmapaistvaid tulemusi antiigist ning Euroopa romantilisest luulest päritud vormide rakendamisel. Nii avaldab ta juba avakogus esimese eestikeelse hispaania romansi, millest toonastes poeetikaõpikutes veel juttugi polnud.

"Järvemaastikud" (1968)

Luulekogus "Järvemaastikud" taltub ja taandub Kaalepi varase luule ekspressionism, mis tardunud maailma vastu saatis oma prohvetlike lausete tule ja naeru. Luuletaja ihkab nüüd rohkem korda ja tasakaalu, kestvust ja püsivust, ning lõpupalas kutsub ebasümmeetriat ülistavat noort maailmaparandajat Paul-Eerik Rummot jumalate templisse Panteoni, et seal koos veenduda nii ebasümmeetria kui ka sümmeetria vajalikkuses. Nii nagu oma esseistikas, toetab Kaalep ka luules kirglikult "metsakultuure", loodus- ja väikerahvaid nende ebavõrdses võitluses omakasupüüdlike tsiviliseeritud suurvõimudega. Ta kahetseb, et mitte kõikjal ei kõnelda suurimaist südamevaludest siiralt, ning kardab, et sõnad võiksid muutuda tühjadeks, hüljates kõik selle, mis on meis püha: kodu, armastuse, rahu. Ta toob luule pühaduse maa peale ja paneb maa selle üle kohut mõistma.

"Klaasmaastikud" (1971)

Neljas luulekogu "Klaasmaastikud" on kirjutatud silmatorkavalt klassikalistes ja traditsioonilistes vormides. Kaalep proovib läbi rea antiikseid värsimõõte, katsetab siis orientaalseid homoriime, hispaania romansi assonantse ja polürütmiat ning suleb kogu 27 sonetiga. See luulekogu näitab üsna selget intellektualiseerumise tendentsi, vaimse tasandi kasvavat tõusu loodusliku ja loomuliku kohale. Varasema ekspressionistliku uljameelsuse asemele astub "Klaasmaastikes" meditatiivsus. Lai kaasajateema kaob ning selle asemele tulevad püsivamad ja jäädavamad tõed. Meditatiivse tasandi kõrval laieneb mänguline element. Kaalep vaatab "Klaasmaastikes" rohkem minevikku kui tulevikku – ta mõtiskleb, lihvib, raamistab ja mängib.

"Klaasmaastikes" sisaldub luuletsükkel "Romansid don Quijotest, mis Cide Hamete Benengeli pühendas don Juan de Trillo, Dianogado hertsogi õndsale mälestusele", esimest korda avaldatud Loomingus 1968. aastal. Tegemist oli Kaalepi austusavaldusega Jaan Tõnissoni 100. sünniaastapäevaks, millel õnnestus Nõukogude tsensuurist läbi lipsata. Trillo tähendab nimelt hispaania keeles kooti, ning Tõnissoni rahvapärane hüüdnimi oli Koodi Jaan. Dianogado tähendab pähklipäeva, mis on saksa keeles Nusstag ja millest võib välja lugeda Nuustaku.

"Paani surm ja teisi luuletusi" (1976)

Jüri Talveti arvates ei ole "Paani surm" kuigi ühtlane luulekogu, vaid jaguneb kahte poolde: üks pool kuulub Kaalepi varasemasse loomingusse ja erineb sellest üsna vähe; teine, uuem pool aga alles hakkab terviklikumalt kuju võtma ja kuulub pigem luuletaja tulevasse loomingusse. Paani surma kujundiga vihjab Kaalep arvatavasti ürglooduse või sugujõu taandumisele, ent jätab sellele ka ülestõusmise võimaluse. Mõnes luuletuses jõuab Kaalep väga lähedale tragöödia põhitingimuseks peetavale pühaduse vaimule. Ta viitab küll elukõiksuse ja inimtõeluse kattumatusele, kuid see pole enam nende järsk eraldamine, ühe poole eemaletõukamine ega pilkamine, vaid pigem vastuolu ja sellega koos käiva pühadusetunde omaksvõtt. Vaatamata Kaalepi loomuomasele vastumeelsusele oma sisemisi tundeid väljendada, ilmub seekord tema teosesse ootus läbi varjamatu hirmu ja ängistuse. See on eellugu uuele ja sügavamale luulele. Siin saavutab luuletaja sõltumatuse antiigi iidolitest.

Kogu sisaldab 1969. aastal kirjutatud luuletust "Prooimion", mida Kaalep on nimetanud sissejuhatuseks ja võtmeks tema eluteele ja loomingule. Luuletuse taustaks on Kaalepi enesetapukatse Nõukogude vangistuses, mille käigus ta tajus surma kui laia avarat merd. "Prooimion" on kolmeteistkümnes kvantiteerivas trohheilises tetrameetris meditatsioon sellest, kuidas nooruslik igatsus surma järele on kahanemas ja see laseb elatud elu paista järjest armsamana. Luuletuse ilmumise ega avaldamise ajal polnud Nõukogude kirjanduses surma poetiseerimine lubatud. Kuna luuletuses pole aga kordagi kasutatud sõna "surm", sai see siiski ilmuda.

"Kuldne Aphrodite ja teisi luuletusi" (1986)

"Kuldne Aphrodite" on Kaalepi kõige filosoofilisem kogu. Siin hülgab poeet lõplikult kunagise ekspressionismi ja hootise sürrealismi, nii nagu ka humorismi igas vormis. Luuletuseks ei piisa enam juhuslikust vaimukusest või mõttesähvatusest. Kõik keskendub Kaalepi enda elule ja selle paigutamisele suurde aega. Meditatiivne laad hõlmab terve raamatu. Luuletaja püüab visalt ja kindla otsustavusega läheneda püsivale, lõplikule tõele, jätta kõrvale ebaoluline ("võõras", "õpitu") ja lähtuda vaid sellest tõelusest, mis on kõige sügavamini läbi elatud. Ta teab, et tõde avaneb kusagil valguse ja hämaruse piiril, poolvalguses. Seal sünnib ka pühadusetunne, sünnib luule.

Juhan Liivi luuleauhinnaga pärjatud luuletuses "Õnne piir" kõneleb luuletaja kalmistul oma kadunud emaga. Neis lihtsais värssides pole õieti metafoore ega võrdlusi, küll aga äratavad nad kõige puhtamale tundmusele. See on kalmistueleegia, mis aga ei kanna luuletaja mõtteid surmale, vaid vastupidi kõige elavamale elule, mida harukordses ekstaasis võib kogeda. Luuletuses on kauge allusioon taoistlikule tähendamissõnale, milles Zhuangzi ei tea, kas näeb tema unes end liblikana või liblikas temana. Luuletuse lõpus aimdub schopenhauerlik mõttekäik, mille järgi õnne võimalikkuse tingimus peitubki viletsuses või õnnetuses.

"Haukamaa laulu'" (1999)

Ain Kaalep Karula rahvuspargi maastikel

Kogusse "Haukamaa laulu'" on Kaalep koondanud oma pika aja jooksul kirjutatud võrukeelsed luuletused. Olles küll ise mulgi-tartu päritolu, õppis Kaalep võru keele selgeks, rajades suvekodu Võrumaale Mähkli külla. Seetõttu kirjutas Kaalep just Lääne-Võrumaa Karula kihelkonna murrakus. Tema võrukeelsete tekstide hulgas on ka 17. sajandi šamanistliku loitsu põhjal kirjutatud "Pikse litaania". Ka võru keelt on Kaalep rikastanud kanooniliste värsivormide – näiteks haikude ja sonettidega.

"Muusad ja maastikud" (2008)

Koondkogu "Muusad ja maastikud. Luuletusi aastaist 1945–2008" sisaldab seitset juba varem avaldatud luulekogu, kuigi mõne varasema luuletuse on Kaalep välja jätnud ja mitmeid lihvinud. Ühtlasi sisaldab see sarja "Muusad" (2008) ning eri aegade tekste põimiva "Antaiose loo ja teisi luuletusi", mis pole eraldi koguna ilmunud, kuigi oli nõnda kavandatud. Raamatust võib leida ka Kaalepi saatesõna ja kommentaarid luuletustele, järelsõna on kirjutanud Sirje Olesk. "Muusad ja maastikud" on eesti kultuuriloos täiesti ainulaadne raamat, kuna see on lisaks luuleteosele sisuliselt värsiõpetuse õpik ja omamoodi poeetikakool. Enne ega pärast Kaalepit pole mitte keegi nii palju erinevaid värsikultuure eesti luulesse toonud.

Näidendid

Vanemuise teatris on lavale toodud kolm Kaalepi kirjutatud näidendit. Kaalepi näidendeid iseloomustab kõrge kirjanduslik kultuur, täpne ja kaalutud sõna. Lisaks näidenditele on Kaalep kirjutanud kuuldemänge.

"Minu silmad ja sinu silmad" (1965)

Ain Kaalepi esimene näidend "Minu silmad ja sinu silmad" toodi lavale jaanuaris 1965 Vanemuises, lavastaja oli Epp Kaidu. Näidendi tegevus toimub intelligentsi seas ja see kõneleb aususe probleemist selle kõige laiemas tähenduses – aususest nii loomingus, töös kui isiklikus elus. Kaalep tõmbab eesriide ühe perekonna ja nende niitide eest, mis seda perekonda omavahel ja ümbrusega seovad. Ta räägib enesessesulgumisest ning näiliselt lähedaste inimeste kaugenemisest ja võõrdumisest.

"Iidamast ja Aadamast ehk Antimantikulaator" (1967)

Kolmevaatuseline näidend "Iidamast ja Aadamast" on satiiriline komöödia, mis käsitleb inimese ja tema üle järjest enam võimust võtva tehnoloogia suhteid. Tegevus toimub tulevikudüstoopias, kus kõrgelt arenenud tehnoloogia on inimesed taas sundinud ahvide seisusse. Selles ühiskonnas tuleb alustada otsast peale, et uuesti inimeseks saada. Näidendis on ainult üks nimeline tegelane – Hamlet. Ülejäänud on IIDAM-id (International Detailed Ape Model), kes on jaotatud eri tootmisgruppidesse ja kategooriatesse. Nad kannavad ahvimaski ja oma moeloojate poolt soovitatud rõivastust, leksikaalse keele kasutamine on nendel suhtlemisel vastunäidustatud. Armastus ja perekondlikud rollid on keelatud, kunst ja luule on põlu all, aga eksisteerivad "seksuaaltsentraal", kunstliku seemenduse jaamad ja psühholoogiavalitsus.

Näidendis "Iidamast ja Aadamast" väljendab Kaalep selget seisukohta, et üldhariduse esmaseks eesmärgiks on intelligentsi, arenenud tunde- ja mõttemaailmaga inimese, mitte aga ainult inseneri ettevalmistamine – tehnoloogia teenigu inimest, mitte vastupidi. Mure modernses maailmas inimese ahendamise, kitsastesse raamidesse surumise ja arengu piiramise üle viitas ühtviisi kommunistlikule totalitarismile kui ka kapitalistlikule läänemaailmale. Kaalep kirjutas näidendi üleliidulisel dramaturgia seminaril osaledes 1966. aastal. Esietendus toimus Vanemuises 19. veebruaril 1967, lavastaja oli Kulno Süvalep. 1969. aastal ilmus näidendi tekst väliseestlaste ajakirjas Mana.

"Totomauna ehk Mäe veri" (1979)

Kaheosalise näidendi "Totomauna ehk Mäe veri" tegevus toimub autori kaasajal ühes kujuteldavas Okeaania arenguriigis. Näidendis kasutas Kaalep polüneesia mütoloogiat ja tänapäeva neokolonialismi motiive, et vihjata Eesti okupeerimisele venelaste poolt. Näidendi lavalejõudmine oli omamoodi ime, kuna tekst oli ühemõtteliselt nõukogudevastane ja selle trükkimine poleks tsensuuri tõttu võimalik olnud. Eelkõige oli näidend suunatud Eesti põlevkivitööstuse laiendamise tagajärjena 1970. aastate teisel poolel hoogustunud venelaste massiimmigratsiooni vastu. "Mäe veri" viitab võimalikule naftaleiukohale kohalike polüneeslaste poolt pühaks peetaval mäel, mille tulemusena ähvardab saareriiki ekspluateerimine suurkorporatsioonide poolt, võõrtööjõu massiline sissevool ja kohaliku põlisrahva vähemusse jäämine ning muutumine etnograafiliseks museaaliks võõrpäritolu turistide jaoks. Näidendis kasutatav fiktsionaalne polüneesia keel on segu maoori ja havai keelest.

Näidendi teksti valmimisest lavalejõudmiseni kulus mitu aastat. Esietendus toimus Vanemuises 10. märtsil 1979 ja lavastaja oli Jaan Tooming. Kaalep aga ei olnud lavastuse teostuse ega näitlejavalikuga rahul ning tal kadus pikaks ajaks näidendite kirjutamise soov.

Esseistika ja kriitika

Ain ja Ruuben Kaalep, 2013

Kaalep rõhutas essee kui ilukirjandusliku žanri viljelemise olulisust iga rahva vaimukultuuris. Ta pidas seda väga tähtsaks nii mõtte kui väljenduse arendamise seisukohalt. Ta avaldas elu jooksul palju luuleteooria- ja keelealaseid artikleid. Kaalepit võib pidada juhtivaks eesti värsiteadlaseks 1950. aastate lõpust kuni 1960. aastate lõpuni. Kirjandusüldsus õppis Kaalepit tundma kui mitmekülgset filoloogi ja mõtlejat, kelle klassikatõlgendused köitsid sügavuse ja laiahaardelisusega.

Kaalepi esseekunst saavutas kõrgtaseme 1960. aastate lõpuks. Kõige enam arenes väljenduslik tihedus ja peenus, küündides eesti kirjanduses ainulaadse elegantsini, millega suutis konkureerida üksnes Jaan Kross. Kaalepi esseistikas puudub klammerdumine faktide, tsitaatide või võõraste arvamuste külge, ühekülgne oma arvamuste pealesurumine või ka liigtagasihoidlik refereerimine. Üleminekud konkreetselt abstraktsele – maailmakirjandusest eesti kirjandusse ja vastupidi – on Kaalepil erakordselt sujuvad. Tavaliselt teeb Kaalep mööndusi mitmes suunas, tasandab lihtsustavad teravused, astub dialoogi võimalike vastumõtlejatega ja võimaluse korral üritab ka hinnangulist sünteesi, omaenda ideaalide ja seisukoha esiletoomist. Kaalepi saate-esseede sõnakunst oli 1970. aastatel innustavaks eeskujuks tõlketeoste ees- ja järelsõnade kirjutamisel eriti nooremate literaatide poolt.

Ajalehes Edasi avaldas Kaalep lisaks artikleid, kasutades pseudonüüme A. Juhanson, Juhan Ainson, K. Lepp, K. Pikasoo ja O. Muusapoeg.

Kaalepi esseed, artiklid, reisikirjad ja muud kirjutised on ilmunud kolmes kogumikus:

• "Maavallast ja maailmakirjandusest" (kriitika- ja esseekogumik, 1984)
• "Kolm Lydiat" (sarjas "Eesti mõttelugu", 1997)
• "Kodu kõikjal kaasas" (2013)

Proosa

Ain Kaalep

Kaalepil oli elu jooksul mitmeid ideid proosateoste kirjutamiseks, kuid suurem osa neist jäi kirja panemata, kuna ta pidas oma proosakirjaniku võimeid tagasihoidlikeks. Üks neist oli romaan, milles kiviaegse Kunda kultuuri asukad (ehk "Kungla rahvas") elavad tänapäevani Eestis ja tegelevad salaja inimsöömisega. Seda lugu kirjeldas Kaalep 1992. aastal telesaates "Idée fixe".

Kaalep avaldas mõned oma proosakirjutised valimikus "Jumalatosin", mis ilmus 2008. aastal Loomingu Raamatukogu väljaandena.

Laulutekstid

Ain Kaalep kirjutas libreto Valter Ojakääru ooperile "Kuningal on külm" (esmaettekanne 1967). Kaalep lisas ooperisse vihjeid Nõukogude jälgimisühiskonna kohta ja striptiisistseenid. Samuti on Kaalep kirjutanud sõnad kümmekonnale Ojakääru viisistatud laulule, neist tuntuim on "Tihemetsa Tiina". Mitu Kaalepi rahvalikku ja mõnusa huumoriga luuletust muutusid poplauludeks (näiteks "Ristsed" Artur Rinne esituses) ja hoidsid rahva hulgas tema kui luuletaja nime värske. Kaalepi kirjutatud ja Alo Ritsingu viisistatud on "Lapi laul" ("Kõrge tundru harjal...").

Sõnaloome

Kaalep on toonud eesti keelde sõnad "teave" (1971), "teavitama", "lõimima" ja "lõimuma" (2002), "vandel" (1968), "etlema" ja "etleja" (1968), "holalaul" ja "holalaulja". Kaalep ise on pidanud sõnaloomet enda kõige silmapaistvamaks teeneks. Sõna "teave" tõi Kaalep avalikkuse ette 4. juunil 1971 ilmunud Jaan Krossi teoste arvustuses. Ta soovitas kasutada sõna "üksmeel" asemel rohkem mõistet "koosmeel", mis tähendab koos mõtlemist ja tegutsemist isegi siis, kui mõnes küsimuses jäädakse eriarvamusele.

Sulaajaks on hakatud nimetama Jossif Stalini surmale Nõukogude Liidus järgnenud osalist kultuuriliste vabaduste perioodi ja tavaliselt loetakse selle kujundi loojaks Ilja Ehrenburgi, kellel ilmus 1954. aastal jutustus "Sula". Ain Kaalep kasutas aga sula kujundit rahvusliku vabanemislootuse tähisena juba 5. märtsil 1953, Stalini surmapäeval kirjutatud luuletuses.

Tõlked

Ain Kaalep oli polüglott ja viljakas tõlkija. Ta on tõlkinud nii luuletekste kui ka proosat. Euroopa nüüdiskeeltest kuulusid tema huviorbiiti kõige enam saksa, hispaania ja prantsuse keel. Antiikkeeltest on Kaalep tõlkinud nii vanakreeka- kui ka ladinakeelset luulet. Ta on tõlkinud ka orientaalkeeltest, eelkõige pärsia, usbeki ja türgi keelest. Ta on ka tõlkinud luuletusi vanaegiptuse keelest võru keelde.

Ülevaade Kaalepi tõlkeloomingust on ilmunud kogus "Peegelmaastikud" (I 1976, II 1980).

Kaalep on tõlkinud järgmiste autorite loomingut:

Soome-ugri keeltest
soome keelest	Arvo Turtiainen
Germaani keeltest
saksa keelest	Johannes Robert Becher, Bertolt Brecht, Heimito von Doderer, Günter Eich, Max Frisch, Albert Paris Gütersloh, Heinrich Heine, Hermann Hesse, Hugo von Hofmannsthal, Ödön von Horváth, Hans Henny Jahnn, Gotthold Ephraim Lessing, Heinrich Mann, Georg Maurer, Hans Erich Nossack, Benno Pludra, Friedrich Schiller, Jakob Wassermann (värsid teoses "Caspar Hauser ehk Südameleigus")
inglise keelest
Romaani keeltest
ladina keelest	Horatius, Martialis, Ovidius, Plautus
hispaania keelest	Vicente Aleixandre, Federico García Lorca, Octavio Paz, José Soler Puig, Ramón Gómez de la Serna ("El Greco", koos Asta Põldmäega), César Vallejo, Lope de Vega ("Sevilla täht")
prantsuse keelest	Charles Baudelaire, Jacques Prévert, To Hoai
portugali keelest	Luís Vaz de Camões, Agostinho Neto, Fernando Pessoa
katalaani keelest	Salvador Espriu
galeegi keelest
provanssaali keelest
Slaavi keeltest
ukraina keelest	Tarass Ševtšenko
poola keelest	Juliusz Słowacki (koos Aleksander Kurtnaga)
bulgaaria keelest	Ivan Vazov ("Ikke all", koos Aleksander Kurtnaga)
Muudest indoeuroopa keeltest
vanakreeka keelest	Aristophanes, Euripides, Sophokles ("Kuningas Oidipus", koos Ülo Torpatsiga)
pärsia keelest	Ḩāfez̧, Umar Hajjam
Turgi keeltest
türgi keelest	Nâzım Hikmet
usbeki keelest	Mirtemir, Ališer Navoii, Zulfiya
Muudest keeltest
gruusia keelest
vanaegiptuse keelest

Lisaks on Kaalep tõlkinud katkendeid germaani eeposest "Beowulf" ja hispaania eeposest "Laul minu Cidist" ning keskaja trubaduuride luulet.

Isiklikku

Ain Kaalep ja Irene Saal koos poja Ruubeniga Tartus Kassitoomel, 1995

Astrid ja Ain Kaalep 2010. aastal oma kodus Elvas pärast filmivõtteid "Monoloogid 3D", Acuba Film 2011. Foto Lauri Kulpsoo

Ain Kaalepi abikaasa Astrid Kaalepi (10. november 1921 – 8. detsember 2015) isa oli Tartu linnapea Karl Luik. Astrid ja Ain Kaalepi tütred on Rahel ja Triin Kaalep.

Ülikooli õppejõuna tutvus Ain Kaalep noore folkloristi ja luuletaja Irene Saaliga. Nende pikaajalisest suhtest sündisid poeg Ruuben Kaalep ja tütar Elo Kaalep. Ruubeni sündides oli Ain juba 67- ja Elo sündides 75-aastane.

Ain Kaalepi lastest Triin on keeletoimetaja, Ruuben on poliitik ja luuletaja ning Elo on kultuurikriitik.

Ain Kaalepi õde Tiiu-Ruth (1932–2011) abiellus arsti ja vabadusvõitleja Rein Põllumaaga. Ain Kaalepi õetütar on bioloog Lee Põllumaa, õepoeg arhitekt Uku Põllumaa.

Tunnustus

• 1977 – Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia (tõlkekogumik "Peegelmaastikud")
• 1984 – Juhan Liivi luuleauhind ("Õnne piir")
• 1985 – Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia ("Maavallast ja maailmakirjandusest")
• 1986 – Eesti NSV teeneline kirjanik
• 1995 – Eesti Vabariigi kultuuripreemia
• 1996 – Riigivapi III klassi teenetemärk
• 1996 – Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö tänuauhind
• 1998 – Elva linna aukodanik
• 2000 – Hendrik Adamsoni murdeluulepreemia ("Haukamaa laulu'")
• 2001 – Auleegioni orden (ohvitser)
• 2001 – Tartu Kultuurkapitali aastapreemia
• 2002 – Eesti Vabariigi kultuuripreemia elutöö eest
• 2008 – Rahvusmõtte auhind
• 2008 – Ivar Ivaski Mälestusfondi stipendium ("Muusad ja maastikud")
• 2010 – Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhind
• 2010 – Jaan Krossi kirjandusauhind ("Muusad ja maastikud")
• 2014 – Tartu linna aukodanik ja Tartu Suurtähe kavaler
• 2016 – Soome Valge Roosi Rüütliordu I klassi medal
• 2016 – kunstiühingu Pallas auliige

Kirjandus

• Jaak Põldmäe, "Ain Kaalepi luuleteoreetiliste vaadete kajasid tema loomingus (Kollaaž, segatehnika)" – Keel ja Kirjandus 1976, nr 6, lk 329–335
• Jüri Talvet, "Ain Kaalepi poetica iberica" – Keel ja Kirjandus 1981, nr 6, lk 368–376
• Jüri Talvet, "Kirjaniku portree tema sünnipäevaks ehk Ain Kaalepi luule ja tarkus" – Looming 1986, nr 6, lk 815–823
• Eesti kirjanduse ajalugu, V köide, 2. raamat, Eesti Raamat, Tallinn 1991, lk 360–367 ja bibliograafia lk 374–375 (ülevaate autor Silvia Nagelmaa)
• "Tuntud elvalasi läbi aegade". Koostanud Lembit ja Uno Ainsoo. Liivimaa Mälu, Tartu 2006, lk 49–52
• Daniele Monticelli, "Maailmakultuuri sõnumitooja Ain Kaalep" (intervjuu) – Keel ja Kirjandus 2006, nr 6, lk 491–495
• Sirje Olesk, "Kaks vaimukaaslast eri aegadest. Valik Ain Kaalepi ja Nigol Andreseni kirjavahetusest aastatel 1965–1975" – Tuna 2007, nr 4, lk 103–122; järg: 2008, nr 1, lk 113–128
• Olev Remsu, "Ain Kaalep - südametunnistusega esteet, erudiit ja sõdur" - Delfi/Eesti Päevaleht, 4. juuni 2016

Välislingid

• Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918-1944
• Ain Kaalep Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
• Eesti Päevaleht Online, Anari Koppeli intervjuu Kaalepiga
• Videvik - Ain Kaalep 75, Jaan Kappo
• Janika Kronberg, "Kingitus, mis kinnitab ja jaatab püsivaid kultuuriväärtusi" (raamatu "Kolm Lydiat" arvustus) Postimees, 26. veebruar 1998, lk 16
• Ain Kaalep, "Seitsmeselt poliitikasse" Õpetajate Leht, 15. juuni 2007, lk 4
• Riho Laurisaar. Ain Kaalep: muusad on mulle lähedased, Eesti Päevaleht, 31. oktoober 2008
• Ain Kaalep: Õigekeelsusest ja heakeelsusest EPL.ee, 29. juuni 2009