Antoine Lavoisier
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Veebruar 2023) |
| Antoine Lavoisier | |
|---|---|
 | |
| Sündinud |
26. august 1743 Pariis, Prantsusmaa |
| Surnud |
8. mai 1794 (50-aastaselt) Pariis, Prantsusmaa |
| Haridus | Pariisi Ülikool |
| Teadlaskarjäär | |
| Tegevusalad |
bioloogia keemia |
| Tuntumad tööd |
põlemine stöhhiomeetria |
| Autogramm | |
 | |
Antoine Laurent de Lavoisier [antu'aan lor'aan dö lavuazj'ee] (26. august 1743 Pariis – 8. mai 1794 Pariis) oli prantsuse keemik, nüüdiskeemia rajaja.
Lavoisier sündis jõuka advokaadi perekonnas. Tema ema suri noorelt. Ta õppis aastatel 1754–1761 Mazarini kolledžis keemiat, botaanikat, astronoomiat ja matemaatikat. Tema haridust mõjutasid valgustuse ideaalid. Seejärel õppis ta Sorbonne'is õigusteadust, kuulas ka loodusteaduslikke loenguid ning lõpetas ülikooli 1764. aastal litsentsiaadina. Ta kuulus ka advokatuuri, kuid juristina kunagi ei praktiseerinud.
Teadustegevus
[muuda | muuda lähteteksti]Lavoisier' esimene teadustöö ilmus 1764. aastal. 1767. aastal uuris ta Alsace'i ja Lorraine'i geoloogiat. Kõigest 25-aastaselt (1768) valiti ta Prantsuse Teaduste Akadeemia liikmeks tänavavalgustust käsitleva essee eest. 1769. aastal töötas ta välja Prantsusmaa esimese geoloogilise kaardi.
Lavoisier' kõige kuulsamad ja tähtsamad tööd käsitlevad põlemisreaktsioone. Ta uuris põlemisreaktsioone, kasutades hermeetiliselt suletavaid nõusid ning kaaludes reaktsiooni lähteained ja saadused. Nende abil näitas ta, et põlemine on ühinemine hapnikuga. Ta demonstreeris ka hapniku rolli roostetamises ning loomade ja taimede hingamises. Koos Pierre-Simon Laplace'iga näitas ta, et hingamise käigus seguneb orgaaniline materjal hapnikuga. Need 1774 tehtud katsed aitasid kummutada keemias üle saja aasta valitsenud flogistoniteooriat, mille järgi põlemise käigus eraldub flogiston. 1780. aastal lõi ta põlemise hapnikuteooria. Ta kordas teiste teadlaste (näiteks Carl Wilhelm Scheele ja Joseph Priestley) katseid, kuid tõlgendas neid uutmoodi, vastavalt põlemise hapnikuteooriale.
Lavoisier määras õhu, vee ja süsihappegaasi koostise (esimesi peeti enne elementideks, viimast nimetati "seotud õhuks").
Ta pakkus välja vesiniku saamise uue meetodi: veeauru reageerimine hõõgkuuma rauaga (tollal saadi vesinikku happe reageerimisel metalliga).
Lavoisier sõnastas esimesena aine jäävuse seaduse, kuigi Mihhail Lomonossov oli juba 1748. aastal väljendanud analoogilisi ideid.
Lavoisier oli üks keemiliste elementide ja ainete nimede ja liigituse (liht- ja liitained) väljatöötajaid 1786–1787. Tema poolt antud nimetusi käibib tänapäevalgi: hapnik – oxygenium (happe tekitaja), vesinik – hydrogenium (vee tekitaja), lämmastik – nitrogenium (nitraatide tekitaja), azote (elutu).
Tema kolmeosaline "Keemia algkursus" (1789) oli esimene tänapäevane keemia õpik. Seal oli massi jäävuse seadus, samuti põlemise hapnikuteooria ning eitatud flogistoni olemasolu. Samuti defineeriti seal keemiline element kui aine väikseim osake, mis keemilistes reaktsioonides ei lagune. Niisugustena olid määratletud hapnik, lämmastik, vesinik, fosfor, elavhõbe, tsink ja väävel, kuid samuti valgus ja soojus.
Töö
[muuda | muuda lähteteksti]Alates 26. eluaastast (1769) kuni peaaegu surmani töötas ta eraettevõttes Ferme Générale, mis kogus makse kogu Prantsusmaal. Ta tegutses maksusüsteemi reformimise ja meetermõõdustiku juurutamise nimel, et kogu riigis kehtiksid ühtsed mõõdud. Ta oli ka Kuningliku Panga (praegu Prantsusmaa Pank (Banque de France) nõukogu esimees.
Abikaasa
[muuda | muuda lähteteksti]1771. aastal abiellus Antoine Lavoisier 13-aastase Marie-Anne Pierette Paulze'iga, Ferme'i kaasomaniku tütrega. Naine oli talle ka assistendiks, tõlkides talle ingliskeelseid raamatuid, näiteks Richard Kirwani "Essee flogistonist", samuti Joseph Priestley uurimusi. Ta kujundas ja kaunistas laboratooriumivarustust. Tema pidudele ja vastuvõttudele kogunesid teadlased oma teooriaid arutama. Pärast mehe surma toimetas ja avaldas ta oma mehe mälestused.
Raske on kindlaks teha, milline osa Lavoisier'de loomingust kuulub Marie-Annele, kuid paljugi Antoine Lavoisier' loomingust kannab tema käejälgi.
Surm
[muuda | muuda lähteteksti]Tähtsate ametite pidamise tõttu Antoine Lavoisier giljotineeriti Prantsuse revolutsiooni ajal reeturina 8. mail 1794 ühena 28 ebapopulaarseks muutunud Ferme Générale'i maksukogujast. Vahistamine, kohtupidamine ja hukkamine toimusid samal päeval. Lavoisier' kaitseks astus välja matemaatik Joseph Louis Lagrange, kes kirjutas, et pea võib ühe hetkega küll maha võtta, ent teist sellist pead ei pruugi Prantsusmaal kasvada saja aasta jooksul. Kohtunik vastas, et vabariik ei vaja geeniusi (või, sõltuvalt tõlkest, teadlasi).
Kas kehata pea võib olla teadvusel?
[muuda | muuda lähteteksti]Legend räägib, et Lavoisier tegi viimase teadusliku eksperimendi veel pärast oma surma. Ta pilgutas pärast pea maharaiumist silmi nii kaua kui suutis ja palus hukkamist jälgival sõbral silmapilgutused kokku lugeda. Neid olevat olnud 15–20.
Tema kaasaegsed niisugust seika ei maini. See võib olla hilisem väljamõeldis. Seda, kas kehata pea võib olla teadvusel, arutab järgmine ingliskeelne lehekülg.
Pärast surma
[muuda | muuda lähteteksti]Juba poolteise aasta pärast rehabiliteeris Prantsusmaa valitsus Lavoisier' täielikult ning tema lesele tagastati Lavoisier' varandus, mis vahepeal oli konfiskeeritud.
Sada aastat hiljem püstitati Lavoisier'le Pariisi mälestussammas, kuid mõne aja pärast selgus, et skulptor oli sellele andnud markii de Condorcet' pea, kes Lavoisier' ajal oli olnud Prantsuse Teaduste Akadeemia sekretär. Prantslased ei hakanud rahapuudusel kuju muutma, väites, et kõik parukates mehed on niikuinii ühesugused. Teise maailmasõja ajal sulatati ausammas üles ja seda ei taastatud.
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- 1768 – valiti Prantsuse Teaduste Akadeemia liikmeks
- 1775 – valiti Ameerika Filosoofiaseltsi välisliikmeks
- 1788 – valiti Londoni Kuningliku Seltsi liikmeks