Broom
|
See artikkel räägib elemendist; molekulaarse broomi kohta vaata artiklit Dibroom |
| 35 |
7 18 8 2 |
| Br 79,909 |
|
| Broom |
Broom on keemiline element järjenumbriga 35.
Broomi esineb kahe stabiilse isotoobina, millest ühe massiarv on 79 ja teise oma 81 ning mida leidub looduses vastavalt 50,69% ja 49,31%.
Keemilistelt omadustelt on broom halogeen. Metallidega reageerides tekitab ta bromiide.
Molekulaarne broom
[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Dibroom
Ta moodustab kaheaatomilisi lihtaine molekule ja on tavatingimustel pruun vedelik tihedusega 3,1 g/cm³, mis keeb temperatuuril 58 °C ja külmub temperatuuril –7 °C.
Broom on tugev oksüdeerija, mis reageerib paljude liht- ja liitainetega. Seetõttu on broom nii vedeliku kui ka auruna inimorganismile (nii kopsudele kui ka limaskestadele ja nahale) söövitav ja ärritav.
Broom on tugeva lõhnaga.
Avastuslugu
[muuda | muuda lähteteksti]Broomi avastasid teineteisest sõltumatult Prantsusmaa keemik Antoine Jérôme Balard ja Saksamaa keemik Carl Jacob Löwig.
Balard eraldas broomi 1826. Lähteainena kasutas ta Montpellier' lähedalt soolakutelt korjatud adrut. Tema eesmärk oli adrust eraldada joodi, aga adru sisaldas pisut ka broomi. Ta põletas adru tuhaks, lisas vett ning destilleeris broomi küllastunud joodilahusest. Nii sai ta aine, mis oli omadustelt joodi ja kloori vahepealne. Balard oletas algul, et on saanud joodmonokloriidi, ja püüdis seda tõestada, aga see ei õnnestunud tal. Sellest järeldas ta, et on saanud uue elemendi. Esialgu nimetas ta selle muriidiks. Nimetus tuli ladinakeelsest sõnast muria, mis tähendas soolvett.
Löwig eraldas broomi 1825 mineraalveest, mis pärines ühest tema kodulinna Bad Kreuznachi allikast. Selle mineraalvee soolad olid klooriga küllastunud. Broomi eraldamiseks kasutas ta dietüüleetrit. Pärast eetri aurustamist jäi järele pruunikas vedelik. Seda vedelikku oma võimete näitena kasutades kandideeris ta töökohale Heidelbergis Leopold Gmelini laboris. Avastuse avaldamine aga viibis, mistõttu jõudis Balard selle temast varem avaldada.
Prantsuse keemikud Louis Nicolas Vauquelin, Louis Jacques Thénard ja Joseph-Louis Gay-Lussac kordasid Balardi katseid ja jäid nendega rahule. Neid tulemusi esitleti Prantsuse Teaduste Akadeemia loengul ja avaldati aastaraamatus "Annales de Chimie et Physique". Aastaraamatus teatas Balard, et otsustas M. Anglada soovitusel muuta elemendi nimetuse broomiks. Teistel andmetel soovitas elemendi nimetust muuta Gay-Lussac, et rõhutada selle auru iseloomulikku lõhna.
Broomi ei toodetud suures koguses enne 1860. aastat.
Broomi esimene äriline kasutus, kui välja jätta mõned meditsiinilised rakendused, oli dagerrotüüpias. 1840. aastal avastati, et broomil on teatud eeliseid varem kasutatud joodiauruga võrreldes, kui on tarvis moodustada valgustundlikku hõbehalogeniidikihti.
Kaaliumbromiidi ja naatriumbromiidi kasutati 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses antikonvulsantide ja rahustitena, kuni nende asemel võeti kasutusele 2,2,2-trikloroetaan-1,1-diool ja barbituraadid.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti] |
Vikisõnastiku artikkel: broom |