Demokritos

Demokritos

Sündinud	umbes 460 eKr
Surnud	umbes 370 eKr
Piirkond	Lääne filosoofia
Koolkond	presokraatikud
Valdkonnad	metafüüsika, matemaatika, astronoomia
Tähelepanuväärsed ideed	atomism, etioloogia (põhjuslikkus), Linnutee (Via Lactea)
Mõjutajad Leukippos, Melissos
Tema mõjutas Pyrrhon, Lucretius, Aristoteles, Montaigne, Severino, Baruch Spinoza, George Santayana, Karl Marx, Friedrich Nietzsche, Michel Onfray

Henrik ter Brugghen "Democritus"

Demokritos (kreeka: Δημόκριτος, mis tähendab "rahva valitud", elas umbes 460 eKr – umbes 370 eKr) oli vanakreeka mõtleja, antiikaja atomismi esindaja.

Demokritos tunti suure rännumehena, kes huvitus kõigist loodusteadustest. Teda hüüti naervaks filosoofiks.

Elu ja töö

Demokritos sündis Abdera linnas Traakias.

Demokritose isa Damasippos oli kõrgest soost ja väga jõukas. Pärast tema surma sai tema hiigelpärand kolmele pojale: Damasosele, Heredotosele ja Demokritosele. Demokritos kasutas oma osa pärandist reisimisele, uute maade ja kultuuride tundmaõppimisele. Ta sõitis Aasiasse ja räägitakse, et ta jõudis isegi Indiasse ja Etioopiasse. On teada, et ta kirjutas Babülonist ja Meroest, külastas Egiptust. Ta ise on öelnud , et keegi tema kaasaegsetest pole nii palju reisinud kui tema. Ta reisis läbi Kreeka, et õppida paremini tundma selle kultuuri, kohtus paljude kreeka filosoofidega. Kõige rohkem mõjutas teda Leukippos, atomismi rajaja, samuti oli ta vaimustuses Egiptuse matemaatikute teadmistest.

Mitmed allikad rõhutavad tema tagasihoidlikkust ja lihtsust ning näitavad, et ta pühendus jäägitult oma õpingutele. On üks lugu, mis räägib, et ta võttis endalt nägemisvõime, et segamatult pühenduda oma mõtetele, ilmselt kaotas ta päriselt nägemise vanas eas.

Tema kaaskodanikud hindasid teda kõrgelt, sest nagu ütles Diogenes Laertios, "oli ta neile mõningaid asju ette kuulutanud, millised sündmused hiljem ka tõeks osutusid". See võib viidata tema loodusteaduslikele teadmistele.

Ta oli rõõmsameelne ja alati valmis nägema elu koomilist poolt. Teda tunti kui naervat filosoofi.

Diodorose sõnul suri Demokritos 90 aasta vanuselt. Mõne muu allika alusel elas ta üle saja aasta – 104- või isegi 109-aastaseks. Väidetavalt lahkus ta elust oma vabal tahtel, kui tundis, et on juba täiesti jõuetu.

Demokritos kirjutas erinevates valdkondades nagu eetika, füüsika, matemaatika, muusika ja kosmoloogia. Kuigi biograaf Diogenes Laertius suutis suure hulga Demokritose töid arhiveerida, on tema tööd säilinud vaid osaliselt.

Mõnede andmete põhjal tundub, et Demokritos võttis palju mõtteid üle Leukipposelt, kelle õpilane ja vaadete süstematiseerija ta oli.

Kaks kuulsat teost, "Great World System" ja "Little World System", on ühtedel andmetel Demokritose teosed, vastupidist väidab aga filosoof Theophrastus, väites, et nende autoriks on Leukippos.

Atomistlik maailmapilt

Demokritose teooria kohaselt koosneb kõik aatomitest, mis on füüsiliselt, kuid mitte geomeetriliselt jagamatud. Aatomite vahele jääb tühi ruum, aatomid on hävimatud, nad on erinevad oma kuju ja suuruse poolest ning neid on lõpmatu arv.

Demokritos, koos Leukippose ja Epikurosega pakkus välja esimesed vaated aatomite kuju ja ühenduvuse kohta. Nad arvasid, et materjali kõvadus vastab aatomite kujule. Seega on näiteks raua-aatomid kindla kujuga ja kõvad, veeaatomid on siledad ja libedad, soolaaatomid on järsud ja teravatipulised, õhu aatomid on kerged ja pöörlevad, mis läbivad kõik teised materjalid. Demokritos oletas, et aatomeid on konksutaolisi, ankrukujulisi, krobelisi, nurklikke ja kõveraid – muidu nad ei haakuks üksteise külge.

Aatomite põrkumisel tekkivat keerisliikumist pidasid atomistid maailma tekkimise põhjuseks, isegi mõtlemist seletati aatomite liikumise tagajärjena. Näiteks "nägemine" tuleneb sellest, et makroskoopiliste kehade pinnalt eemalduvad pidevalt aatomid, ning need lendlevad õhus ringi. Kui need aatomid satuvad silma, siis tekib seal kujutis sellest esemest, millest aatomid kiirgusid. Sellega nad seletavad ära, miks me näeme kaugeid asju halvemini, nimelt silmadesse hajutakse esemelt tulevad aatomid kokkupõrgete tõttu õhuaatomitega.

Atomistlik maailmapilt pole keeruline, kuid hüpotees aine atomaarsest ehitusest oli oma printsiipide poolest kõige teaduslikum ja veenvaim kõigist hüpoteesidest, mida filosoofid varem olid püstitanud. Aatomite liikumine maailmatühjuses, nende põrkumine ja liitumine on vastastikuse põhjusliku mõjustamistegevuse lihtsaim mudel.

Tunnetusteooria

Demokritos seletab aatomite abil mitte üksnes materiaalseid objekte, vaid ka tunnetuslikke protsesse nagu taju ja mõtlemist.

Inimene ei ole ainuüksi bioloogiline olend, kes koosneb kehast ja hingest või psüühikast ning teadvusest. inimene on keeruline aatomite moodustis ja tunnetuse subjekt.

Demokritos kahtles meelte andmete absoluutses usaldatavuses. Inimtunnetuses nägi Demokritos väljaspool meie teadvust objektiivselt eksisteeriva ehtsa reaalsuse peegeldamist. Tunnetusprotsess koosneb nii aistingutest kui ka mõistuslikust tunnetusest. Mõistusega võib jõuda mateeria atomaarse ehituse, aatomite ja tühjuse mõistmiseni, meeleelundid neist otseseid tunnistusi ei anna.

Demokritos eristas kaht liiki tunnetust, meelelist ja mõistuslikku. Meelelist tunnetust nimetas ta tumedaks, sest seda tumestavad meelepetted, tunnetava subjekti individuaalsed iseärasused. Mõistuslikku, teoreetilist mõtlemist, aga nimetas heledaks, sest see tungib asjade olemusse sügavamalt, olles võimeline avastama aatomite ja tühjuse olemasolu. Meeleline taju ja mõtlemine on Demokritosel nagu kaks tasandit, madalam ja kõrgem, mis teinetest vastastikku täiendavad. See, mida me tajume, on meie kujutlused või arvamused asjadest, nende värvuse, maitse, kuju kohta. Tegelikkuses on aatomid ja tühjus.

Demokritos oli esimene, kes jagas asjade tajutavad omadused primaarseteks ja sekundaarseteks. Primaarsed omadused on aatomite vorm, järjekord ja asend, asjad, mis on mõistusega tunnetatavad ja eksisteerivad tegelikkuses. Sekundaarsed omadused on asjade meeleliselt tajutavad omadused: soojus, külmus, värvus, maitse, lõhn. Need eksisteerivad arvamuses, sest on seotud subjekti ja selle meeleelundeiga.

Hinge olemus

Sarnaselt teiste "elusolendite" iidsete teooriatega kasutas ka Demokritos terminit psyche. Demokritose arvas, et hing on arenenud välja ühest aatomist, milleks on tule aatom. Elu assotsieerus kuumusega, sest tuleaatomid on kiiresti liikuvad. Samuti arvas Demokritos, et "mõte" on aatomite füüsiline liikumine. Ta eitas inimese hinge ellujäämist pärast surma.

Juhuslikkus

Demokritos pidas sündmuste põhjusteks korraga nii juhuslikkust kui ka paratamatust. Sarnaselt Leukipposega ei mõelnud Demokritos paratamatuse all mingit ettemääratud, jumalikku saatust, vaid üksnes seda, et midagi ei juhtu ilma füüsilise põhjuseta.

Ütlusi

• "Ma pigem avastan ühe teadusliku põhitõe, kui saan Pärsia kuningaks."
• "Kõik, mis eksisteerib maailmas, on võimaluse ja vajaduse vili."
• "Midagi pole nii lihtsat, kui iseenda petmine; see, mida me soovime, seda me usume."
• "Midagi ei eksisteeri peale aatomite ja tühjuse; kõik muu on inimese enda arvamus."
• "Ma olen kõige enam reisinud võrreldes oma eakaaslastega. Olen laiendanud oma uurimuslikke teadmisi rohkem kui keegi teine. Olen näinud rohkem riike ja ilma, ja kuulnud rohkem kõnesid ja teadjaid mehi. Mitte keegi pole suutnud ületada minu koostatud esinemise lauseid, isegi mitte Egiptuse sõlmitud köied või geomeetria."
• "Inimesed lõid juhusest iidoli iseendi nõutuse katteks. Sest harva võitleb juhus arukusega, enamasti juhib elus mõistuslik terasus."
• "Julgus on asja algus, juhus aga lõpu valitseja"
• "Mõjustav ja mõjustatav on üks ja seesama ning samasugune. Sest pole võimalik, et erinevaid ja erisuguseid üksteise poolt mõjutatakse, isegi siis, kui erinevad üksteist kuidagi mõjutavad, juhtub see nendega, mitte sel määral, kuivõrd nad on erinevad, vaid sel määral, kuivõrd neis on midagi üht ja seesama."
• "Vaid juhuslikult tekkis selles piiritu tühjuse osas see maailm, teises teine. Kõige olemasoleva korrastatuse (diakosmésis) põhjuseks on juhus."
• "Maailmad on loendamatud ja seejuures on mõned omavahel mitte ainult sarnased, vaid kõigiti täielikult ja tingimusteta võrdsed, niivõrd, et nende vahel pole üldse mingit vahet ... ja nii ka inimesed <vastavalt ühes ja teises maailmas>.
• "Arvamuspäraselt (nomó) on soe, arvamuspäraselt on külm, tegelikult (eteé) aga on aatomid ja tühjus." – "Tegelikult ei tea me midagi, sest tõde on sügaval"
• "Igaühele on selge, milline on inimene ja iga elusolend oma väliskuju ja värvi poolest, milline aga aine poolest, pole selge. Kui see on nii, tuleb uurida seda, mis pole selge, ja mitte seda, mis on ilmselge."
• "Mitte miski kas pole tõene või pole meile selge. Siiski – seetõttu, et peavad mõtlemiseks aistmist, see aga olevat muundumine <kehas> – ütlevad nad paratamatult aistingute ilmingu tõese olevat."
• "Mõtlemine tekib siis, kui hing on segult mõõdupärane, kui aga keegi muutub liiga kuumaks või liiga külmaks, siis ta <s.o. segu> muutub.
• "Elusolendid on tekkinud kõigepealt nende iseendite tekkimise teel, kes olid liigilt ebatäiuslikud, kui niiskus <veel> sünnitas elusat.
• "Kohkumatu tarkus on kõigist kõige hinnalisem väärtus"
• "Häbiväärne on palju sekeldada võõraste asjade pärast, iseenda omi aga mitte teada."
• "Õiglusetu on õnnetum kui õiglusetuse all kannataja."
• "Eksimuse põhjuseks on parema mitteteadmine"
• "Ähvardavat õiglusetust vältida on arukuse, juba toimunu eest mitte kätte maksta aga tuimuse tunnus."
• "Ilus on kõiges parajus, üleküllus ja puudus pole minu jaoks."
• "Õnnes on sõpru leida kerge, õnnetuses aga raskem kõigest."
• "Mulle näib, et seda, kes ise kedagi ei armasta, ei armasta keegi."
• "Paljud, kes näivad olevat sõbrad, pole seda, ja kes ei näi olevat, on. Tark peab selle ära tundma."
• "Hinnatav on see, kui inimesed inimeste hädade üle ei naera, vaid kaasa tunnevad."
• "Vaesus demokraatia puhul on eelistatavam niinimetatud õnnest valitsejate juures sama palju, kui palju vabadus on eelistatavam orjusest"

Kirjandus

• Bronisława Witz, "Demokritos". Sari "Suuri mõtlejaid". Vene keelest tõlkinud Jaan Unt. Lisa: valik tunnistusi, Demokritose fragmente ja aforisme (lk 128–158). Eesti Raamat, Tallinn 1982.
• Simon Blackburn, "Oxfordi filosoofialeksikon", Vagabund, Tallinn 2002, lk 83.
• Jaak Lõhmus, Rein Veskimäe (2003). Universumi mikromaailm. Tallinn: OÜ REVES Grupp.