Kiliikia (Rooma provints)
 | Artiklis puuduvad viited. (Juuni 2019) |
Kiliikia oli varajane Rooma provints, mis tänapäevase haldusjaotuse järgi paiknes Türgi lõunarannikul. Kiliikia annekteeriti Rooma vabariiki aastal 64 eKr Pompeiuse poolt seoses tema sõjalise kohalolekuga idas pärast võitu Kolmandas Mithridatese sõjas. Diocletianus tükeldas selle 297. aasta paiku ja see jäi Rooma võimu alla mitmeks sajandiks, kuni langes moslemite vallutustes.
Esimene kokkupuude ja provintsi rajamine (103 – 47 eKr)
[muuda | muuda lähteteksti]Kiliikia oli Armeenia antiikkuningriigi asupaik. Selle Armeenia pärand oli tuhandeid aastaid vana.
Piirkond oli piraatide varjupaik, kes said kasu orjakaubandusest roomlastega. Kui Kiliikia piraadid hakkasid ründama Rooma laevu ja linnu, otsustas Rooma Senat saata erinevaid väejuhte ohuga tegelema. Nende sekkumiste käigus tekkis Kiliikia provints.
Kiliikia Pediase osad said Rooma territooriumiks aastal 103 eKr, Marcus Antonius Oratori esimese kampaania ajal piraatide vastu. Kuigi kogu "Kiliikia" ala oli tema "provints", või õigemini, tema impeeriumi ala tema propreetorivalitsemise ajal, tehti ainult väike osa sellest piirkonnast sel ajal Rooma provintsiks.
Aastal 96 eKr määrati Lucius Cornelius Sulla Kiliikia propreetor-kuberneriks, mille ajal peatas ta Mithridates II sissetungi. Aastal 80 eKr oli Kiliikia kuberner Gnaeus Cornelius Dolabella, kes hiljem mõisteti süüdi provintsi ebaseadusliku röövimise eest. Tema asendaja aastal 78 eKr oli Publius Servilius Vatia Isauricus. Talle pandi vastutus hävitada piraadid ja tema ametiaeg kestis aastani 74 eKr. Aastatel 77–76 eKr saavutas ta arvukalt merelisi võite piraatide vastu Kiliikia rannikul ning suutis hõivata Lüükia ja Pamfüülia rannikud. Pärast piraatide põgenemist kindlustatud kantsidesse hakkas Vatia Isauricus ründama nende rannikukindlusi. Ta vallutas Olympose linna, enne kui läks vallutama Faselist ning allutama Korykost ja arvukalt väikseid piraatide kantse.
Aastal 75 eKr edenes Vatia Isauricus üle Tauruse mägede (Rooma armee ületas neid mägesid esmakordselt) ja suutis võita isaure põhjanõlval. Ta piiras nende pealinna Isaurat ja suutis selle vallutada pärast jõesängi ümbersuunamist, jättes seega linna kaitsjad ilma ainukesest veeallikast, pärast mida nad varsti alistusid. Aastaks 74 eKr oli Vatia Isauricus korraldanud enda vallutatud territooriumi ja liidendas selle Kiliikia provintsi. Sellest hoolimata oli enamus Kiliikia Pediasest veel Tigran Suure käes ja kuulus Armeenia kuningriiki, samas kui Kiliikia Trachea oli ikka veel piraatide võimu all.
Vatia Isauricuse järglane Kiliikia prokonsulina oli Lucius Licinius Lucullus, kes kasutas Isauricuse veterane ja laevastikku võitluseks sõjas Pontuse Mithridates IV vastu (vaata: Kolmas Mithridatese sõda). Kuna Tigran oli Mithridatese liitlane, liikus Lucullus lõpuks tema valduste vastu Kiliikia Pedias ja liitis need Rooma Kiliikia provintsi.
Alles siis, kui Gnaeus Pompeius Magnus sai aastal 67 eKr oma erakorralise käsu piraatide vastu, ja otsustav Korakesioni lahing (tänapäeva Alanyas), milles piraadid lõpuks minema aeti ja maha suruti, ja Kiliikia Trachea toodi Rooma kontrolli alla. Kui Pompeius sai väejuhiks Kolmandas Mithridatese sõjas, sundis ta kuningas Trigani alistuma ja jätkas Kiliikia Pediase kuninga osade äravõtmist, mida Trigan seni omas. Aastal 64 eKr korraldas Pompeius uut provintsi, lisades kõik oma eelnevad vallutused algsele Kiliikia provintsile, ja tegi Tarsose uue provintsi keskuseks.
Pompeiuse korraldatud Kiliikias oli kuus osa: Kiliikia Campestris, Kiliikia Aspera, Pamfüülia, Pisiidia, Isauria ja Lykaonia; koos suurema osaga Früügiast, sealhulgas Laodikeia, Apameia ja Synnada Conventus iuridicus. Kiliikia Campestrisest idas jättis Pompeius kühaliku dünasti Tarcondimotuse kontrollida Anazarbose ja Amanuse mäe. Tarcondimotiidide dünastia hoidis piirkonda püsiva Rooma liitlasena kuni Tiberiuse valitsemiseni.
Aastal 58 eKr lisati Küprose saar, mille roomlased olid võtnud Egiptuse kuningalt. See oli Rooma Kiliikia provintsi ulatus, kui Cicero oli aastatel 51–50 eKr Kiliikia prokonsul. Roomlased jaotasid selle kaheksaks Conventuseks (või Foraks): Tarsose Conventus, kus elas kuberner; Lykaonia Iconiumi Forum; Isauricumi Forum, arvatavasti Philorneliumis; Pamphyliumi Forum, mille koht on teadmata; Cibyraticumi Forum Laodikeias; Apameia Forum; Synnada Forum; ja Küpros.
Provintsi muudatused (47 eKr – 14 pKr)
[muuda | muuda lähteteksti]
Provintsi korraldas aastal 47 eKr ümber Julius Caesar. Cibyra Forum (või Conventus) liideti Aasia provintsiga, koos sellega suurem osa Pisiidiast, Pamfüülia, samuti arvatavasti Apameia Conventus ja Synnada. Marcus Antonius tegi muudatusi aastal 36 eKr, kui andis Küprose ja Kiliikia Aspera Kleopatrale ning Ida-Früügia koos Lykaonia, Isauria ja Pisiidiaga Galaatia kuningas Amyntasele.
Aastal 27 eKr tegi muudatusi Rooma keiser Augustus, kahandades Kiliikia provintsi veelgi. Küprosest tehti eraldi provints; ning Pamfüüliast, Isauriast ja Pisiidiast, pärast Amyntase surma aastal 25 eKr, tehti ka eraldi provints (Galaatia provints), kuhu liideti ka Lykaonia. Tulemuseks oli, et Kiliikia kahandati algosadeni Campestris ja Aspera, ning nimetati ümber Süüria-Kiliikia Foiniikiaks. Augustuse ajal oli Kiliikia keiserlik provints, mida haldas konsulaar Legatus Augusti pro praetore.
Vabariigi lõpu ja keisririigi alguse provintsi valitsemise meetoditega jäeti Kiliikia mägine lääneosa, mida kuberner ei saanud kergesti hallata, kohalikele vürstidele. Kokku oli kolm iseseisvat kohalikku dünastiat. Üks oli Olbas, mägedes Soli ja Kyinda vahel, mida valitsesid preestrid. Teine oli Kiliikia Aspera, mille Marcus Antonius oli algselt andnud Kleopatrale. Augustus pani selle territooriumi aastal 25 eKr Kapadookia kuninga Archelaose valitsemise alla. Tarcondimotose poeg Ida-Kiliikias kaotas oma trooni aastal 30 eKr, kuna tema isa oli vankumatult toetanud Marcus Antoniust, kuid kuningriik taastati aastal 20 eKr; see kestis veel 37 aastat, enne kui Tiberius selle territooriumi annekteeris.
Printsipaat (14–297 pKr)
[muuda | muuda lähteteksti]Aastal 72 pKr, Vespasianuse valitsemisajal, kaotati kõik kolm Augustuse loodud veel iseseisvat kuningriiki ja liideti keiserliku Kiliikia provintsiga. Caracalla valitsemisajaks nimetati prokonsulaar-kuberner konsulaariks ja see sisaldas 47 tuntud linna.
Keisririigi lõpuaastad (297 – u 700 pKr)
[muuda | muuda lähteteksti]Millalgi Diocletianuse ja Tetrarhia valitsemisajal (arvatavasti 297. aasta paiku pKr) jaotati Kiliikia kolme ossa: Kiliikia Prima konsulaari võimu all keskusega Tarsoses; Kiliikia Secunda praesese võimu all keskusega Anazarbuses; ja Isauria (algselt Kiliikia Aspera) praesese võimu all keskusega Seleucias. Kõik kolm provintsi pluss Süüria, Mesopotaamia, Egiptuse ja Liibüa provintsid moodustasid Idadiötseesi (4. sajandi lõpul eraldati Aafrika osa kui Egiptuse diötsees), mis oli osa pretoriaanide Idaprefektuurist, Ida-Rooma keisririigi rikkast põhiosast.
Kiliikia jäi Ida-Rooma (Bütsantsi) kontrolli alla 8. sajandi alguseni, kui selle vallutas Umaijaadide kalifaat ja sellest sai osa Islami piirialast roomlastega. Piirkond oli aga juba 7. sajandi keskpaigast peaaegu täielikult hävitatud ja moodustas eikellegimaa roomlaste ja kalifaadi vahel. Vana Kiliikia provintsi lääneosa jäi Rooma kätte ja sellest sai Kibyrrhaiōtai teema osa.