Leningradi blokaad

Leningradi blokaad
	Osa Teise maailmasõja Idarindest
Toimumisaeg	8. september 1941 – 27. jaanuar 1944
Toimumiskoht	Leningrad, Nõukogude Liit (praegune Venemaa)
Tulemus	Nõukogude Liidu võit
Osalised
Saksamaa; Soome; Sinine diviis; Itaalia kuningriik; Norra leegion	Nõukogude Liit
Väejuhid või liidrid
Wilhelm von Leeb; Georg von Küchler; Erich von Manstein; C. G. E. Mannerheim; A. M. Grandes; Giuseppe Biancini; Arthur Quist	Georgi Žukov; Kliment Vorošilov; Ivan Fedjuninski; Mihail Hozin; Leonid Govorov; Vladimir Tributs
Väeüksused
Väegrupp Nord; 16. armee; 18. armee; 4. tankiarmee;	Leningradi rinne; Volhovi rinne; Balti laevastik;
Jõudude suurus
725 000	930 000
Kaotused
500 000 meest	1 332 059 lahingus langenut; 24 324 surnud väljaspool lahingut; 111 142 kadunud; Tsiviilelanikud: ; 16 470 hukkunud lahingus; 1 200 000 surnud nälga

Leningradi blokaad (vene keeles блокада Ленинграда) oli Leningradi linna (praegu Peterburi) piiramine Saksa sõjaväe poolt. Piiramine sai alguse 8. septembril 1941 ning kestis 27. jaanuarini 1944. See oli Teise maailmasõja üks kõige ohvriterohkemaid aktsioone. Blokaadi kestel suri nälga ligi miljon inimest^[viide?].

Barbarossa plaan

Pikemalt artiklis Barbarossa plaan

Saksa sõjavägede sõjalise plaani Barbarossa järgi oli väegrupi Nord ülesandeks hävitada Nõukogude väed Balti riikides ning seejärel vallutada Leningrad ja Kroonlinn.

Leningradi vallutamisega kavatses Saksa väejuhatus saavutada järgmised eesmärgid:

vallutada põhilised Balti laevastiku sõjamerebaasid ja sellega vabastada sõjalistest ülesannetest Läänemerel Saksa sõjalaevastik ning tõkestada Nõukogude sõjatööstus selles piirkonnas;
välistada Leningradi piirkond Nõukogude vägede võimaliku koondamis- ja vastupealetungiplatsdarmina;
kindlustada Moskva suunas pealetungiva Saksa armee haavatavad tiivad ja tagala ja lõpuks ühendada maismaarinne Soome armee rindega.

Sõjaline olukord idarindel ja Saksa vägede pealetungioperatsiooni Taifuun suunad

NSV Liidu väed ja väejuhid

Nõukogude Liidu poolt olid Leningradi ja Loode-Venemaa Põhja sõjatandri rinnete juhtideks (põhjarinne jaotati 23. augustil 1941):

põhjarinne, kindralleitnant Markian Popov (24. juuni – 23.august 1941); Karjala rinne, kindralleitnant/kindralpolkovnik Valerian Frolov (september 1941 – veebruar 1944); armeekindral/marssal Kirill Meretskov (veebruar 1944 – november 1944);
Leningradi rinne, kindralleitnant Markian Popov (august–september 1941); marssal Kliment Vorošilov (september 1941); armeekindral Georgi Žukov (september–oktoober 1941); kindralmajor Ivan Fedjuninski (oktoober 1941); kindralleitnant Mihhail Hozin (oktoober 1941 – juuni 1942); suurtükiväe kindralleitnant/marssal Leonid Govorov (juuni 1942 – veebruar 1945) ja Volhovi rinne, armeekindral Kirill Meretskov (detsember 1941 – aprill 1942) (juuni 1942 – veebruar 1944).

Kaitsetegevust teostasid Nõukogude vägede poolt Leningradi rinde ja Volhovi rinde väed, linna kaitset organiseeris ÜK(b)P Leningradi oblasti KK I sekretär Andrei Ždanov.

Saksa sõjaväe väed ja väejuhid

Saksa vägedest sõdisid piirkonnas Wehrmachti väegrupi Nordi 16. ja 18. armee ning 4. tankiarmee. Väegrupi juhtisid kindralfeldmarssal Wilhelm Ritter von Leeb (1941–jaanuar 1942), kindralfeldmarssal Georg von Küchler (1942–1944) ja kindralfeldmarssal Walter Model (1944).

Pärast 4. tankiarmee suunamist väegrupi Mitte käsutusse 1942. aasta jaanuaris asetses 18. armee Leningradi rinde piiramisrõnga perimeetril ning 16. armee Volhovi rindel. Oranienbaumi piirkonnas Punaarmee 8. armee vägedest moodustunud Oranienbaumi kotti tõkestas Saksa 18. armee XXVI armeekorpus. Rindevägede tagalajulgestusteenistuses kasutati peale Saksa julgestusdiviiside ka Eestis vabatahtlikest formeeritud julgestusgruppe.

Soome väeosad ja väejuhid

Soome väed alustasid koos Teise maailmasõja algusega sõjategevust NSV Liidu vastu eesmärgiga tagasi vallutada NSV Liidu poolt Soomelt Talvesõjas okupeeritud piirkonnad. Sõjategevuse algetapil vabastasid Soome väed NSV Liidu okupeeritud alad ning jõudsid välja 30 km kaugusele Leningradi kesklinnast, kuid edasist otsest sõjategevust Leningradi linna vallutamiseks nad ei teostanud, vaid olid linna piiramisrõnga idapoolse piiramisrõnga liinil.

Soome vägede ülemjuhataja oli Soome marssal Carl Gustaf Emil Mannerheim.

Sõjategevus Leningradi piirkonnas

Pealetung Leningradi suunal, juuni – detsember 1941

Leningradi blokaadirõnga kujundanud Saksa vägede asetus. mai 1942 – jaanuar 1943

Operatsiooni Barbarossa teises faasis juuli lõpus ja augusti alguses tungis Saksa väegrupp Nord läbi Läti ja Eesti Leningradi poole, vallutas Pihkva ning liikus edasi Luga ja Novgorodi suunas. Loode-Venemaal Leningradi oblastis väegrupi Nord 4. tankiarmee väeosad vallutasid 4. juulil Ostrovi, sisenesid 8. juulil ja hõivasid 9. juulil tähtsa raudtee ja maanteede ristumiskoha Pihkva. Pihkva vallutamise järel jätkasid 4. tankiarmee väed pealetungi Leningradile, 6. tankidiviis suundus aga Porhovi suunas.

10. juulil 1941 alustasid Soome väed rünnakut Karjala maakitsusel ja Laadoga-Karjalas, Laadoga–Äänisjärve vahelisel suunal. 30. juulist – 9. septembrini vallutas Soome tagasi talvesõjaeelsed alad. 4. septembril jätkati edasitungi Laadoga ja Äänisjärve vahelisel alal. 10. oktoobriks 1941 oli Soome saavutanud positsioonid Sviri jõel ja asetus kaitsele. Soome lahe ja Laadoga järve vahelisel alal jõudsid Soome väed välja 30 km kaugusele Leningradi kesklinnast, kuid edasist otsest sõjategevust Leningradi linna vallutamiseks nad ei teostanud, vaid olid Leningradi piiramisrõnga põhjapoolsel liinil.

Saksa vägede pealetung jätkus 1. septembril, tankiüksused 4. tankiarmeest vallutasid 8. septembril Laadoga jõel Schlüsselburgi, samal ajal kui 16. armee vallutas 24. augustil Novgorodi ning jõudis seejärel välja Laadoga järve juurde Leningradist ida pool. 17. septembril viidi 4. tankiarmee väegrupp Mitte koosseisu, mis tungis peale Moskvale. Leningradi piiramine tehti ülesandeks 16. ja 18. armeele.

Septembris-oktoobris-novembris tegid Leningradi rinde väed suurte kaotustega edutuid katseid murda läbi blokaadirõngast linnast idas^[2].

10. oktoobril 1941 alustasid Saksa väegrupi Nord 18. armee väed pealetungi Tihvini ja Äänisjärvest Laadogasse voolava Sviri jõe vasakul kaldal asuva Lodeinoje Pole suunal, et ühineda Soome vägedega Sviri jõel. Saksa I korpus ja XXXIX motoriseeritud korpus dislotseerus Kirišist, Ljubanist ja Tšudovost lõuna pool, Volhovi rindel asusid kaitsel Punaarmee 52. armee ja 4. armee.

Tihvini pealetungioperatsiooni tulemusel vallutasid Saksa väed 8. novembril Tihvini ning katkestasid raudteeühenduse Leningradiga.

Pikemalt artiklis Tihvini pealetungioperatsioon, 10. oktoober – 30. detsember 1941

Pikemalt artiklis Demjanski kott, jaanuar – veebruar 1942

Pikemalt artiklis Esimene Laadoga lahing

1943 Leningradi piirkonna rindejoon, november 1941 – jaanuar 1942

Linnaelanike olukord

Leningrad sattus piiramisrõngasse 1941. aasta septembris. Maa poolt piirasid Saksa, Soome ja Hispaania (250. hispaania vabatahtlike divisjon). Raskeim periood oli blokaadi esimesel aastal. Linnainimesed nälgisid, surid äkksurma. Leiba jagati novembris ja detsembris päevas 125–200, kaitsetööstuses töötavatele 400–500 grammi. Iga päev veeti tänavalt sadakond surnukeha. Blokaadi jäänud linna varustati lünklikult toiduainete, kütuse ja teiste vajalike elutarvetega. Inimesed külmusid kütmata korterites. Toiduaineid tarnida ja inimesi ohtlikest oludest välja viia sai üksnes linnast kirdes asuva Laadoga järve kaudu.

Ainsat ühendusteed Nõukogude tagalaga nimetati Elu teeks. Linna kogunes koos evakueerunute ja sõjapõgenikega u 3,8 miljonit inimest, kellest 1,2 miljonit olid naised ja lapsed. Arvatakse, et esimesel blokaadiaastal jõuti linnast evakueerida 0,55 ja suri 0,78 miljonit inimest. Kogu blokaadi jooksul hukkus hinnanguliselt 0,8–1,5 miljonit inimest.

Blokaadi läbimurre

Demjanski pealetungioperatsioon ja Demjanski koti moodustamine. Jaanuar – veebruar 1942

1943. aasta jaanuaris murdis Punaarmee blokaadirõngasse kitsa koridori piki Laadoga lõunakallast, kuid sellega ei lõppenud veel blokaad.

Pikemalt artiklis Teine Laadoga lahing

1944. aasta jaanuaris oli blokaad täielikult lõppenud. Punaarmee võimsa rünnaku tulemusel oli Saksa sõjavägi tagandatud Leningradist 60–100 km kaugusele ning 900 ümberpiiramise päeva olid lõppenud.

Leningradi blokaadis oli ka Eestist evakueeritud, mobiliseerituid ja teisi. Paljud mobiliseeritud suunati partisaniüksustesse.

Edasised lahinguoperatsioonid

Leningradi-Novgorodi pealetungioperatsioon, 14. jaanuar – 1. märts 1944

Pärast blokaadirõnga läbimurdmist Punaarmee Leningradi-Novgorodi pealetungioperatsiooni käigus jätkusid Punaarmee ja Balti laevastiku pealetungioperatsioonid rünnakuga Eesti ja Läti suunal.

Pikemalt artiklis Narva lahing (1944)

Vaata ka

Laadoga lahing

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 ^1,2 Glantz, David. The Siege of Leningrad 1941–44: 900 Days of Terror. Zenith Press, Osceola, 2001, WI, lk 220
↑ Валерий Абатуров, Мирослав Морозов, Неизвестные трагедии Великой Отечественной. Сражения без побед, Глава 3 Трагедии на Синявинских высотах и в Мясном Бору, ISBN 5457240576, 9785457240575

Välislingid

Hartwig Pohlman, WOLCHOW 900 Tage Kampf um Leningrad 1941–1944, Podzum-Verlag Bad Nauheim 1962
Elanikkonna evakueerimine
Leningradi blokaad. Entsüklopeedia
Entsüklopeedia
Haruldased fotod Leningradi blokaadist
Fotod blokaadist

[Glantz-1] 1,0 ^1,1 ^1,2 Glantz, David. The Siege of Leningrad 1941–44: 900 Days of Terror. Zenith Press, Osceola, 2001, WI, lk 220

[2] Валерий Абатуров, Мирослав Морозов, Неизвестные трагедии Великой Отечественной. Сражения без побед, Глава 3 Трагедии на Синявинских высотах и в Мясном Бору, ISBN 5457240576, 9785457240575

[1]

[2]