Narses
Narses (kreeka Ναρσής; 5. sajandi lõpp – hiljemalt 574) oli Ida-Rooma riigi väejuht ja eunuhh keiser Justinianus I valitsemisajal.
Narses oli armeenlane ja ta pärines Sassaniidide riigi aladelt, kus ta ka kastreeriti. Esimesed kindlad teated temast pärinevad 530. aastast, mil ta oli juba keisri õukonnas Konstantinoopolis. Narsese sünniaeg pole teada, enamasti pakutakse selleks umbkaudu 480. aastat. Pole teada ka tema täpne surmaaeg, kuid tõenäoliselt jääb see ajavahemikku 566–574. Peamisteks allikateks Narsese tegevuse kohta on Justinianuse-aegse ajaloolase Prokopiose teosed. Tema järgi oli Narses väga vaga kristlane, kes kõik oma sõjalised võidud pälvis tänu palvetele neitsi Maarja poole.
Narses oli esialgu keiserliku palee majandusülem (primicerius sacri cubiculi), kellena tal õnnestus 532. aastal kaasa aidata Justinianus I võimu tõsiselt ohustanud Nika ülestõusu mahasurumisele: tal õnnestus osa ülestõusnuid ära osta ning hea veenmisoskusega nende seas tüli külvata. Selle tõttu hülgas osa neist rahva poolt valitud keisri Hypatiuse ning mäss suruti keisrile ustavate vägede poolt veriselt maha. Tänu sellele pälvis Narses keisri ja tema abikaasa Theodora usalduse ning hoolimata sellest, et tal polnud mingeid varasemaid sõjalisi kogemusi, määrati ta peagi suurte väeüksuste juhiks.
538. aastal saatis keiser Narsese koos 7000 mehega Itaaliasse, kus ta pidi abistama väejuht Belisariust käimasolevas Gooti sõjas (535–554) võitluses idagootide vastu. Peagi tekkisid aga Narsese ja Belisariuse vahel tülid selle osas, kes peaks olema vägede tegelik juht, ning see tõi kaasa Milano kaotamise 539. aastal. Seejärel kutsuti Narses tagasi Konstantinoopolisse, kus ta säilitas keisri ja keisrinna soosingu. Muuhulgas aitas ta 540. aastatel kaasa paganluse väljajuurimisele Egiptuses.
551. aastal saatis Justinianus I Narsese uuesti Itaaliasse, mis oli 540. aastatel enamjaolt langenud idagootide kuninga Totila võimu alla, kui Justinianus oli keskendunud sõjale Pärsiaga. Sel korral suutis Narses koguda rohkem kui 20 000-mehelise armee, millega ta jõudis 552. aastal Itaaliasse. Sama aasta suvel võitis ta Totilat Taginae lahingus (ka Busta Gallorumi lahing), kus viimane ka langes, ning hõivas seejärel Rooma. Idagoodid koondusid seejärel Totila järglase kuningas Teja ümber. Kas 552. aasta lõpus või 553. aastal toimunud Mons Lactariuse lahingus (ka Vesuuvi lahing) langes ka Teja ning seejärel alistusid idagoodid Narsesele. 554. aastaks võitis ta ka Itaaliasse tunginud franke ja alemanne Volturnuse lahingus ning viis sellega Gooti sõja Ida-Rooma riigi jaoks võiduka lõpuni. Järgnevatel aastatel tegeles Narses Itaalia ülesehitamise ja Ida-Rooma võimu kindlustamisega, sest lõplikult õnnestus gootide vastupanu murda alles 562. aastaks.
Pärast Justinianus I surma võis Narses uue keisri Justinus II ajal langeda ebasoosingusse ning hiljem levisid kuulujutud, et just tema oli see, kes 568. aastal langobardid Itaaliasse kutsus, mille järel nood suure osa piirkonnast vallutasid. Narses ise suri 570. aastatel Itaalias.
Kirjandust
[muuda | muuda lähteteksti]- Lawrence Fauber, Narses: Hammer of the Goths (New York: St. Martin’s Press, 1990).
- Neil Christie, "Invasion or invitation? The Lombard occupation of Northern Italy", in: Romanobarbarica, kd. 11, 1991, lk 79–108.