Normannide sissetung Lõuna-Itaaliasse
 | See artikkel vajab toimetamist. (Aprill 2012) |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
 | Artiklis puuduvad viited. (Aprill 2020) |
Normannide Lõuna-Itaalia vallutus algas 11. sajandi keskel, kestis enamiku 12. sajandist ja tõi kaasa palju lahinguid ning paljud sõltumatud mängijad vallutasid omale territooriume. Alles hiljem ühendati need Sitsiilia kuningriigiks, mis sisaldas mitte ainult Sitsiilia saart, vaid ka kogu lõunapoolset kolmandikku Apenniini poolsaarest (välja arvatud Benevento, mida vallati lühidalt kahel korral), samuti Malta saari ja osi Põhja-Aafrikast.
Sisserännanud normanni röövlid kohanesid Mezzogiornos erinevate langobardi ja Bütsantsi kildkondade teenistuses palgasõduriteks, saates uudised olukorrast Vahemerel kiiresti koju. Need sõjakad rühmad koondusid eri paikades, luues lõpuks oma läänid ja riigid; neil õnnestus ühineda ja tõsta oma staatus de facto sõltumatuseni viiekümne aastaga nende saabumisest.
Erinevalt normannide Inglismaa vallutusest (1066), mis leidis aset mõne aasta jooksul pärast ühte otsustavat lahingut, oli Lõuna-Itaalia vallutamine aastakümnete ja paljude väheotsustavate lahingute tulemus. Paljud territooriumid vallutati sõltumatult ja alles hiljem ühendati kõik üheks riigiks. Võrreldes Inglismaa vallutamisega oli see planeerimata ja organiseerimata, kuid jääv.
Normannide saabumine Itaaliasse, 999–1017
[muuda | muuda lähteteksti]
Varaseim väidetav normanni rüütlite Lõuna-Itaaliasse saabumise aeg on aasta 999. Sel aastal saabusid mitme allika järgi Pühalt Haualt Jeruusalemmas normanni palverändurid (paljud arvatavasti nii enne kui ka pärast seda) Apuulia teed pidi, peatudes Salernos, kus nad nautisid vürst Guaimario III külalislahkust, kui linna ja selle ümbrust ründasid saratseenid Aafrikast, nõudes hilinenud aastamaksu tasumist. Kui Guaimario hakkas maksuraha koguma, pilkasid normannid langobarde arguse pärast ja ründasid kohe piirajaid. Saratseenid põgenesid, võeti palju saaki ja tänulik Guaimario anus normanne jääma. Normannid keeldusid, kuid lubasid viia tema rikkalikud kingitused oma kaaslastele Normandias ja öelda neile, et Salernos pakutakse sõjalise teenistuse eest tasu. Mõne allika kohaselt saatis Guaimario saadikud Normandiasse rüütlite toomiseks. Seda normannide saabumise seletust kutsutakse mõnikord "Salerno traditsiooniks".
Salerno traditsioon avaldati esmakordselt Amato di Montecassino poolt teoses "Ystoire de li Normant" 1071. ja 1086. aasta vahel. Palju informatsiooni sellest laenas Pietro Diacono oma Leone Ostiense "Chronicon Monasterii Casinensise" jätkuossa, mis on kirjutatud 12. sajandi algul. Alates Cesare Baronio teosest "Annales Ecclesiastici" 17. sajandil sai Salerno lugu tunnustatud ajalooks. Selle faktiline täpsus oli järgmistel sajanditel aeg-ajalt küsitav, kuid sellega on siiani nõustutud koos enamuse teadlaste muudatustega.
Teine ajalooline seletus esimeste normannide Itaaliasse saabumise kohta ilmus algses kroonikas ilma viiteta normannide eelneva kohalolu kohta. Seda lugu kutsutakse "Gargano traditsiooniks". Normanni palverändurid kohtasid ingel Miikaeli pühakojas Monte Garganos langobard Melo di Barit ja olid nõus liituma temaga rünnakutes Bütsantsi valitsuse vastu Apuulias. See toimus aastal 1016.
Nagu Salerno traditsioonil, oli ka Gargano lool kaks esmast allikat: Apuulia Guglielmo "Gesta Roberti Wiscardi", dateeritud 1088–1110, ja munk Alexandri "Chronica monasterii S. Bartholomaei de Carpineto", kirjutatud umbes sajand hiljem ja põhinedes Guglielmo tööl. Mõned teadlased on Salerno ja Gargano lood ühendanud, John Julius Norwich isegi oletab, et kohtumine Melo ja normannide vahel toimus enne kohtumist Guaimarioga. Melo oli olnud Salernos just enne tema Monte Garganosse jõudmist.
Veel üks lugu sisaldab grupi Drengot perekonna vendade vabatahtlikku eksiili. Üks vendadest, Orderic Vitalise järgi Osmond ning Amato ja Pietro Diacono järgi Gilbert, mõrvas Normandia hertsogi, arvatavasti Robert le Magnifique'i, juuresolekul ühe William Reposteli (Repostellus). Väidetakse, et Repostel hooples oma mõrvari tütre häbistamisega ja seetõttu tapeti. Kartes oma elu pärast, põgenes Drengot vend koos oma vendadega maalt ja suundus Rooma, kus üks vendadest käis audientsil paavsti juures, enne lõunasse liikumist ja Melo di Bariga liitumist. Amato dateerib lugu pärast aastat 1027 ja ei märgi paavsti. Tema järgi olid Gilberti vennad Osmond, Rainulfo, Asclettino ja Rodolfo.
Reposteli mõrv on dateeritud kõigis kroonikates Robert le Magnifique'i valitsemisaega ja seega pärast aastat 1027, kuigi mõned teadlased usuvad, et Robert on kirjaviga Richardi asemel, mis tähistab Richard II, kes oli hertsog aastal 1017. Varasem aeg on vajalik, kui esimeste normannide emigreerumisel on mingi ühendus Drengot'de ja William Reposteli mõrvaga. Raoul Glaberi teoses "Histories" lahkub üks "Rodulfus" Normandiast pärast krahv Richardi (s.o Richard II) pahandamist. Allikad lahknevad selles, kes vendadest oli juht retkel lõunasse. Orderic ja Guillaume de Jumièges oma teoses "Gesta Normannorum Ducum" nimetavad Osmondit. Glaber nimetab Rodolfot. Leone, Amato ja Adémar de Chabannes nimetavad Gilbertit. Vastavalt Lõuna-Itaalia allikatele oli normannide väeüksuse juht Cannae lahingus aastal 1018 Gilbert. Kui see Rodolfo on sama, kui Drengot vend Rodolfo Amato järgi, siis võib-olla Rodolfo oli Cannae väejuht.
Veel üks moodne hüpotees normannide saabumise kohta Mezzogiornosse sisaldub Glaberi, Adémari ja Leone kroonikates (mitte Pietro jätkukroonikas). Kõik kolm kroonikut viitavad, et normannid (kas nelikümmend või palju rohkem, umbes 250) "Rodulfuse" (Rodolfo) juhtimisel põgenesid Richard II raevu eest, tulid paavst Benedictus VIII juurde Rooma, kes saatis nad Salernosse või Capuasse otsima sõjalist teenistust Bütsantsi vastu, kelle peale Benedictus oli siis vihane nende sissetungi pärast Benevento territooriumile (siis paavsti ülemvõimu all). Nad kohtusid Benevento liidritega: Landolfo V di Benevento, Pandolfo IV di Capua, võib-olla eelpoolnimetatud Salerno Guaimario III, ja Melo di Bari.
Kui esimesed kinnitatud normannide sõjalised toimingud lõunas on seotud Melo palgasõduritega lahingus bütsantslaste vastu mais 1017, siis lahkusid normannid Normandiast arvatavasti jaanuari ja aprilli vahel.
Langobardi mäss, 1009–1022
[muuda | muuda lähteteksti]
9. mail 1009 puhkes Bütsantsi Itaalia katepanikionis Baris ülestõus Bütsantsi kohaliku võimu vastu, mis baseerus Baris. Juhituna ühe kohaliku kõrgelseisva langobardi Melo poolt laienes see kiiresti teistesse linnadesse. Sama aasta lõpus või järgmise aasta (1010) algul tapeti lahingus katepano Giovanni Curcuas. Märtsis 1010 randus tema järeltulija Basilio Argiro il Mesardonite koos abivägedega ja piiras mässajad kohe linnas sisse. Linna bütsantslastest kodanikud rääkisid Basilioga läbi ja sundisid langobardi juhid Melo ja tema väimehe Datto di Bari põgenema. Basilio sisenes linna 11. juunil 1011 ning taastas Bütsantsi võimu. Tema võidule ei järgnenud mingeid muid toiminguid. Ta saatis lihtsalt Melo perekonna, sealhulgas tema poja Argiro, Konstantinoopolisse. Basilio suri aastal 1016 pärast aastaid rahu Lõuna-Itaalias.
Leone Tornicio saabus Basilio järglaseks sama aasta mais. Basilio surma järel hakkas Melo jälle mässama, kuid seekord töötas ta äsjasaabunud normannidega, kes kas saadeti tema juurde paavst Benedictuse poolt või keda ta kohtas, koos või ilma Guaimario vahenduseta, Monte Garganos. Leone saatis Leone Passiano koos väega langobardi-normanni ühendväe vastu. Passiano ja Melo kohtusid Fortore kaldal Arenula juures. Lahing oli kas kõhklev (Guglielmo di Puglia) või Melo võit (Leone Ostiense). Tornicio võttis siis juhtimise üle ja viis väed teisele kohtumisele Civita lähistel. See teine lahing oli Melo võit, kuigi Lupus Protospatharius ja tundmatu Bari kroonik räägivad kaotusest. Kolmas lahing, Melo otsustav võit, toimus Vaccaricia juures. Kogu piirkond Fortorest Tranini langes Melo kätte ja septembris vabastati Tornicio kohustustest Basilio Boioannesi kasuks, kes saabus detsembris.
Boioannesi nõudel saadeti Itaaliasse normannidega võitlemiseks eliitväeosa Varjaagi kaardivägi. Kaks väge kohtusid Ofanto jõe ääres Cannae lähistel, Hannibali võidu paigas roomlaste üle aastal 216 eKr. Tulemuseks oli otsustav Bütsantsi võit. Boioannes kaitses oma saavutusi kohe suure kindlustuse ehitamisega Apenniini kitsasteele, mis valvas sissepääsu Apuulia tasandikule. Aastal 1019 paigutati Troiasse, nagu seda kutsuti, Boioannesi oma normannidest kontingent, mis oli märk tõelisest palasõdurite tendentsist normannide hulgas.
Ehmununa sündmuste pöördest lõunas, läks paavst Benedictus, kes, nagu eelpool öeldud, võis anda esialgse tõuke normannide sõtta kaasamiseks, aastal 1020 põhja Bambergi Saksa-Rooma keisri, siis Heinrich II-ga nõu pidama. Keiser ei võtnud kohe midagi ette, kuid järgmise aasta sündmused veensid teda sekkuma. Boioannes marssis koos liitlase Pandolfo IV di Capuaga Datto di Bari vastu, kes siis asus koos paavsti vägedega kindluses Gaeta hertsogkonna territooriumil. Ta püüti kinni ja pandi 15. juunil 1021 koos ahvi, kuke ja maoga kotti ning visati merre. Aastal 1022 marssis suur keiserlik vägi Heinrich II, Pilgrim von Kölni ja Poppo von Aquileia juhtimisel kolmes kolonnis lõunasse, et rünnata Troiat. Kuigi Troia ei langenud, koguti kõik langobardi vürstid keisririigis kokku ja Pandolfo viidi Saksamaale vangi. Langobardi mässu aeg sai läbi.
Palgasõdurite teenus, 1022–1046
[muuda | muuda lähteteksti]Aastal 1024 olid normanni palgasõdurid (võib-olla Rainulfo Drengot juhtimisel) Guaimario III teenistuses, kui tema ja Pandolfo IV piirasid Pandolfo V-t Capuas. Aastal 1026, pärast 18-kuulist piiramist, Capua alistus ja Pandolfo IV taastati vürstiks. Järgnevatel aastatel liitus Rainulfo Pandolfoga, kuid aastal 1029 lahkus ta vürsti juurest ja ühines Sergio IV di Napoliga, kelle Pandolfo oli Napolist aastal 1027 välja ajanud, arvatavasti Rainulfo abiga.
Aastal 1029 vallutasid Rainulfo ja Sergio Napoli tagasi. 1030. aasta algul andis Sergio Rainulfole Aversa krahvkonna lääniks, esimene normanni vürstkond piirkonnas. Sergio andis ka oma õe uuele krahvile naiseks. Aastal 1034 Sergio õde siiski suri ja Rainulfo läks Pandolfo juurde tagasi. Amato järgi:
Normannid ei soovinud kunagi ühtegi langobardi otsustavat võitu, juhul, kui see oli nende kahjuks. Kuid toetades ühte ja siis aidates teist, hoidsid nad ära kellegi täieliku hävitamise.
Normanni abiväed ja kohalikud kurjamid, kes olid Rainulfo laagrisse küsimusi esitamata teretulnud, paisusid arvukalt Rainulfo käsu all. Normanni keel ja normanni tavad liitsid eri gruppe millekski rahvuse taoliseks, nagu ka Amato täheldas.
Aastal 1037 olid normannid veelgi rohkem kodunenud, kui keiser Konrad II tõukas Pandolfo troonilt ja tunnustas Rainulfot "Aversa krahvina" otse keisri alluvuses. Aastal 1038 tungis Rainulfo Capuasse ja laiendas oma võimu üheks suuremaks Lõuna-Itaalias.
1038. ja 1040. aasta vahel saadeti veel üks grupp normanne koos langobardi kontingendiga Guaimario IV poolt Sitsiiliasse Bütsantsi eest saratseenide vastu võitlema. Hauteville perekonna esimesed liikmed võitsid Sitsiilias Georgios Maniakese alluvuses võideldes tuntust. Wilhelm Hauteville sai hüüdnime "Raudkäsi" Sürakuusa piiramisel.
Pärast katepano Niceforos Doukeianose mõrva Ascoli juures aastal 1040 kavatsesid normannid valida juhi endi seast, kuid selle asemel said Atenolfolt altkäemaksu, et ta juhiks valitaks. 16. märtsil 1041 püüdis normannide vägi Venosa juures Olivento kallastel uue katepano Mikael Doukeianosega läbi rääkida, kuid ebaõnnestusid ja see viis Montemaggiore lahinguni Cannae juures. Kuigi katepano kutsus appi suure varjaagide väe Barist, oli lahing korratu ja paljud Mikaeli sõdurid uppusid taganedes Ofantosse.
3. septembril 1041 võitsid normannid, ametlikult langobardide Arduino di Melfi ja Atenolfo juhtimise all, uut Bütsantsi katepanot Exaugusto Boioannest ja viisid ta Beneventosse vangi, mis on oluline teave järelejäänud langobardi mõjust vallutustele. Salerno Guaimario IV hakkas ka umbes samal ajal normanne erinevate lubadustega oma lipu alla koguma. Veebruaris 1042, võib-olla mahajäetuse tundest ja võib-olla bütsantslaste poolt ära ostetuna, rääkis Atenolfo läbi Exaugusto lunarahast ja põgenes siis lunarahaga Bütsantsi territooriumile. Teda asendas Argiro, kes võttis algul mõned võidud, kuid siis osteti ka bütsantslaste poolt ära.
Septembris 1042 valisid normannid lõpuks juhi endi seast. Mäss, algselt langobardi, muutus olemuselt ja juhtimiselt normanni mässuks. Wilhelm Raudkäsi valiti juhiks tiitliga "krahv". Tema ja teised juhid nõudsid Guaimariolt oma vallutuste tunnustamist. Nad said maid lääniks Melfi ümbruses ja kuulutasid Guaimario "Apuulia ja Calabria hertsogiks". Guaimario jagas aastal 1043 Melfi piirkonna (väljaarvatud Melfi ise, mida valitseti vabariikliku mudeli järgi) kaheteistkümneks parunkonnaks normanni juhtide kasuks: Wilhelm ise sai Ascoli, Asclettino sai Acerenza, Tristano sai Montepeloso, Ugo sai Monopoli, Pietro sai Trani, Drogone sai Venosa ja Rainulfo Drengot, nüüd iseseisev, sai Monte Gargano. Wilhelm omakorda abiellus Guidaga, kes oli Sorrento hertsogi Guido tütar ja Guaimario sugulane. Liit normannide ja Guaimario vahel oli tugev.
Wilhelm ja Guaimario vallutasid aastal 1044 Calabria ja hakkasid ehitama suurt Stridula kindlust, arvatavasti Squillace lähistel. Wilhelm oli vähem edukas Apuulias, kus ta aastal 1045 kaotas Taranto lähistel Argirole, kuigi tema vend Drogo vallutas Bovino. Wilhelmi surmaga jõudis normanni palgasõdurite teenuse periood siiski täielikult lõpule ja oli tunnistajaks kahe suure normannide vürstkonna tõusule, mis mõlemad olid nimeliselt Saksa-Rooma riigi vasallid: Aversa krahvkond, hiljem Capua vürstkond, ja Apuulia krahvkond, hiljem Apuulia hertsogkond.
Melfi krahvkond, 1046–1059
[muuda | muuda lähteteksti]Aastal 1046 sisenes Drogo Apuuliasse ja alistas Taranto lähistel katepano Eustachio Palatino. Tema vend Umfredo sundis vahepeal Barit normannidega lepingut sõlmimna. Aastal 1047 andis Guaimario, kes oli paljulubavalt toetanud tema edu ja seega normanni dünastia loomist lõunas, Drogole oma tütre Gaitelgrima naiseks. Siis tuli keiser Heinrich III ja kinnitas Aversa krahvkonna oma truuks alamaks ja tegi ka Drogo oma otseseks vasalliks, andes talle tiitli dux et magister Italiae comesque Normannorum totius Apuliae et Calabriae, esimese seadusliku tiitli Melfi normannidele. Heinrich, kelle naine Agnès oli beneventolaste poolt väärkoheldud, andis siis Drogole volituse Benevento vallutada ja see keisri alluvusse tuua. Normannid ei vallutanud seda siiski aastani 1053.
Aastal 1048 juhatas Drogo sõjakäiku Calabriasse Crati oru kaudu Cosenza lähistel. Ta jaotas Calabrias vallutatud territooriumid ja andis oma vennale Robert Guiscardile lossi Scribla lähistel sissepääsu kaitseks. Aastal 1051 mõrvati Drogo Bütsantsi vandenõu tagajärjel. Tema järglaseks sai pärast lühikest interregnumi Umfredo. Normanni vürstide mässulisus Drogo juhtimisel vihastas paavst Leo IX ja tema kaaskonda, sellega pidi Umfredo esmalt tegelema.
18. juunil 1053 viis Umfredo normannide väed paavsti ja keisri kombineeritud vägede vastu. Civitate lahingus hävitasid normannid paavsti väed ja võtsid Leo IX kinni ning viisid ta vangi Beneventosse, kes meelsasti sellega nõustus. Umfredo ülejäänud valitsusaeg sisaldas Oria, Nardò ja Lecce vallutamist (kõik 1055. aasta lõpul). Aastal 1054 vallutas Pietro II, Pietro I järglane territooriumil ümber Trani, lõpuks selle linna bütsantslastelt. Umfredo suri aastal 1057 ja tema järglaseks sai Guiscard, kes varsti loobus truudusvandest keisrile ja hakkas kõrgema hertsogitiitli nimel paavsti vasalliks.
Aversa krahvkond, 1049–1098
[muuda | muuda lähteteksti]1050. ja 1060. aastatel oli Lõuna-Itaalias kaks normannide võimukeskust: üks Melfis Hauteville suguvõsa võimu all ja teine Aversas Drengot suguvõsa võimu all. Richard Drengot sai aastal 1049, arvatavasti vägivaldselt, Aversa krahvkonna ja alustas kohe territoriaalse suurendamise poliitikat võistluses oma Hauteville rivaalidega.
Alguses sõdis ta lakkamatult oma langobardi naabritega, nagu Capua Pandolfo VI, Gaeta Atenolfo I ja Salerno Gisulfo II. Ta surus viimase piire tagasi, kuni kord suurest vürstiriigist ei olnud järel rohkem, kui vaid Salerno linn. Ta taotles oma mõju suurendamist rahumeelselt, kui kihlas oma tütre Gaeta Atenolfo vanema pojaga; kuid kui poiss suri enne abielu, nõudis ta poisi vanematelt ometigi langobardi morgengabi (kaasavara). Hertsog keeldus ja Richard piiras ümber ja võttis Aquino, ühe vähestest allesjäänud Gaeta läänidest (1058). Tema Gaeta vallutamise kronoloogia on ebamäärane. Dokumendid aastatest 1058 ja 1060 viitavad Richardi vanimale pojale Giordanole, kui Gaeta hertsogile, kuid need on võltsingutena kahtluse alla seatud, kuna Atenolfo oli veel hertsog, kui ta aastal 1062 suri. Pärast Atenolfo surma võtsid Richard ja Giordano hertsogkonna valitsemise üle, kuid lubasid Atenolfo pärijal Atenolfo II-l valitseda nende alamana aastani 1064, kui Gaeta liideti täielikult Drengot vürstkonnaga.
Kui nõrk Capua vürst aastal 1057 suri, piiras Richard kohe Capua sisse. Ka Capua vallutamise kronoloogia on ebamäärane. Pandolfo järglaseks Capuas oli tema vend Landolfo VIII, keda ürikutes nimetatakse vürstiks kuni 12. maini 1062. Richard ja Giordano võtsid vürstitiitli aastal 1058, kuid tõenäoliselt lubasid Landolfol jätkata valitsemist, arvatavasti nende alluvana, ja hoida linnavõtmeid vähemalt neli aastat veel. Aastal 1059 kutsus paavst Nicolaus II kokku Melfi sinodi, kus ta kinnitas Richardi Aversa krahviks ja Capua vürstiks. Seejärel vandus Richard paavstile truudust. Pärast seda tegi Drengot suguvõsa Capua oma peakorteriks ning valitses sealt Aversat ja Gaetat.
Richard ja Giordano laiendasid oma uusi Gaeta ja Capua territooriume põhja poole Latiumi ja Kirikuriigi suunas. Aastal 1066 marssis Richard Rooma peale, kuid suruti kergesti tagasi. Giordano ametiaeg Richardi järglasena tähistas siiski liiduperioodi paavstiga (mida Richard püüdis häirida) ja Capua vallutused peatusid. Aastal 1090 Giordano siiski suri ning tema noor poeg Richard II ja tema regendid olid võimetud Capuat säilitama. Nad sunniti linnast põgenema langobard Landone poolt, kes siis valitses seda kodanike toetusel, kuni ta aeti kombineeritud Hauteville jõududega ära pärast Capua piiramist aastal 1098. See oli langobardide valitsemise absoluutne lõpp Itaalias.
Abruzzo vallutamine, 1053–1105
[muuda | muuda lähteteksti]Aastal 1077 suri viimane langobardist Benevento vürst. Paavst nimetas Robert Guiscardi aastal 1078 tema järglaseks. Aastal 1081 Guiscard siiski loobus vürstkonnast, mis siis oli väheke suurem, kui Benevento ja tema lähinaabrus, olles vähendatud normannide vallutuste poolt eelnevatel kümnenditel, eriti pärast Civitatet, ja isegi pärast 1078. aastat. Ceprano juures juunis 1080 taaskuulutas paavst Roberti Benevento valitsejaks püüdega peatada normannide rikkumised tema territooriumil ja ka Abruzzis, mis oli tehniliselt Beneventoga seotud, kuid mille Roberti sõltlased olid endale vallutanud.
Kohe pärast Civitatet hakkasid normannid Benevento vürstkonna Aadria mere rannikut vallutama. Goffredo, Hauteville Melfi krahvide vend, vallutas langobardi Larino krahvkonna ja relva jõul Morrone kindluse Samniumis. Goffredo poeg Roberto muutis need vallutused aastal 1061 ühendatud Loritello krahvkonnaks. Ta jätkas siiski oma territooriumi laiendamist langobardi Abruzzos. Ta vallutas langobardi Teate krahvkonna (tänapäeval Chieti) ja piiras Ortonat, millest sai normannide jõupingutuste eesmärk siin piirkonnas. Varsti jõudis Loritello põhjas Pescara juurde ja Kirikuriiki. Aastal 1078 liitus Roberto Capua Giordanoga ja laastas paavsti Abruzzot. 1080. aasta lepinguga paavst Gregorius VII-ga olid nad sunnitud tunnustama paavsti territooriumi. Aastal 1100 laiendas Loritello Roberto oma kasvavat vürstkonda piki Fortore jõge ning võttis Bovino ja Dragonara.
Molise vallutamise kohta pole kindlaid andmeid. Boiano, peamine linn, võidi vallutada aasta enne Civitate lahingut, arvatavasti Robert Guiscardi juhtimisel, kes läks ümber Matese mäestiku.
Sitsiilia vallutamine, 1061–1091
[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Sitsiilia emiraat
Sitsiilia, asustatud peamiselt Kreeka kristlastega, oli ajal, kui normannid seda vallutama asusid, araablaste kontrolli all. Algselt oli see Aghlabiidide ja siis Fatimiidide valitsemise all, kuid aastal 948 võtsid Kalbiidid Fatimiididelt kontrolli saare üle ja hoidsid seda aastani 1053. 1010. ja 1020. aastatel avas rida järjestikuseid kriise tee Ifriqiya Ziriidide sekkumiseks. Sitsiilia langes omavahel ülemvõimu pärast võitlevate väikeste läänide segadusse. Selle jama tõttu läksid normannid Apuulia ja Calabria hertsogi Robert Guiscardi ja tema noorema venna Roger Bosso juhtimisel saarele kavatsusega vallutada see tagasi, kuna paavst oli Roberti ennetavalt hertsogiks tõstnud, ja andnud talle ka tühja tiitli "Sitsiilia hertsog", nõudes seega temalt sõjakäigu alustamist Sitsiilia saratseenidelt tagasi vallutamiseks.
Robert ja Roger tungisid esimest korda Sitsiiliasse mais 1061, ületades Reggio di Calabria ja piirates Messinat, et kontrollida strateegiliselt elulist Messina väina. Roger ületas väina esimesena, randus varjatult öösel ja üllatas saratseene hommikul. Kui Guiscardi väed hiljem samal päeval randusid, ei leidnud nad vastupanu ja Messina oli maha jäetud. Robert kindlustas kohe linna ja sõlmis liidu emiir Ibn at-Timnahga tema rivaali Ibn al-Hawasi vastu.
Robert, Roger ja at-Timnah marssisid siis saare keskossa Rometta kaudu, mis oli at-Timnahile ustav. Nad läksid läbi Frazzanò ja üle Pianura di Maniace. Nad ründasid Centuripe linna, kuid vastupanu oli tugev, ja nad taganesid. Paternò langes kiiresti ja Robert kogus oma väed enne Castrogiovannit (tänapäeva Enna), kõige aukartustäratavamat kindlust Kesk-Sitsiilias. Samas, kui väljatunginud vägi hävitati, kants ise ei langenud ja talv sundis Roberti Apuuliasse naasma. Enne lahkumist ehitas ta San Marco d'Alunzio kindluse: esimese normanni kindluse Sitsiilias.
Robert tuli tagasi aastal 1064, kuid möödus Castrogiovannist ja läks otse Palermo peale. Tema laager tuli siiski tarantlite pärast maha jätta ja kogu kampaania lõpetada. Ta taasründas Palermot aastal 1071, kuid ainult linn langes ja mitte selle kants. Ta nimetas Rogeri Sitsiilia krahviks Apuulia hertsogi vasallina. Kants langes jaanuaris 1072. Saare jagamisel oma vennaga jättis Robert endale Palermo, pool Messinat ja Val Demone, ülejäänud, sealhulgas veel vallutamata alad, jäid Rogerile.
Aastal 1077 piiras Roger Trapanit, ühte kahest saratseenide allesolevast linnusest saare lääneosas. Tema poeg Giordano juhtis väljasõitu, mis üllatas garnisoni kariloomade valvureid. Toiduvarude äralõikamisega alistus linn varsti. Aastal 1079 piirati Taorminat ja aastal 1081 vallutas Giordano koos Robert de Sourvali ja Elias Cartomiga Sürakuusa emiiri varjupaiga Catania veel ühe üllatusrünnakuga.
Roger ise lahkus Sitsiiliast pärast 1083. aasta suve, aitamaks oma venda mandril, kuid Giordano, kelle ta jättis asemikuks, hakkas mässama ja ta oli sunnitud Sitsiiliasse naasma, kus ta vähendas oma poja volitusi. Aastal 1085 suutis ta lõpuks teostada süstemaatilise kampaania. 22. mail 1085 lähenes Roger Sürakuusale meritsi, samas juhtis Giordano väikest ratsaväge viisteist miili linnast põhjas. 25. mail kohtusid krahvi ja emiiri laevastikud sadamas – kus viimane tapeti –, samas hakkasid Giordano väed linna piirama. Piiramine kestis läbi kogu suve, kuid kui linn märtsis 1086 alla andis, oli veel vaid Noto saratseenide võimu all. Veebruaris 1091 andis Noto pärast lühikest pingutust alla ja Sitsiilia vallutamine oli lõppenud.
Kuna Sitsiilia vallutus võeti ette ühendatud väejuhatuse alluvuses, ei vaidlustatud Rogeri võimu teiste vallutajate poolt ja nad säilitasid tugeva võimu oma kreeka, araabia, langobardi ja normanni vasallide ja subjektide suhtes. Rooma katoliku kirik toodi saarele ja selle vaimulikku organisatsiooni kontrollis Roger paavsti heakskiidul. Piiskopkonnad loodi Palermos (metropoliidiga), Sürakuusas ja Agrigentos. Pärast Rogeri tõusmist kuningaks aastal 1130 sai Sitsiiliast normannide võimu keskus.
Aastal 1091 randus Roger Maltal ja rahustas Mdina linna. Ta kehtestas saartel maksud, kuid lubas araabia kuberneridel jätkata tegevust. Aastal 1127 eemaldas Roger II moslemivalitsuse ja asendas selle normanni ametnikega. Normannide võimu all muundus araabia keel, mille kreeka kristlikud saarlased olid moslemivõimu sajanditega omaks võtnud, omaette keeleks: malta keeleks.
Amalfi ja Salerno vallutamine, 1073–1077
[muuda | muuda lähteteksti]
Amalfi ja Salerno langemine Robert Guiscardile juhtus tema naise Sichelgaita mõjul. Amalfi arvatavasti alistus tema läbirääkimiste abil, samas Salerno langes pärast seda, kui ta esitas oma abikaasa nõude oma vennale Salerno vürsti nimel. Amalfilased panid end ka lühidalt vürst Gisulfo alluvusse, püüdega ära hoida normannide ülemvõimu, kuid see ebaõnnestus ja kaks riiki, kelle ajalood olid 9. sajandist alates nii tihedalt seotud, läksid mõlemad jäävalt normannide kontrolli alla.
Suvel 1076 põhjustas Salerno Gisulfo II läbi piraatluse ja reidide normannidele piisavalt muret, et õhutada neid teda hävitama; normannid Capua Richard ja Robert Guiscard ühinesid Salernot piirama. Kuigi Gisulfo oli käskinud oma alamatel koguda kahe aasta toiduvarud, konfiskeeris ta sellest piisavalt, et jätkata oma elu luksuses, kui alamad olid varsti näljas. 13. detsembril 1076 linn alistus ning vürst ja tema teenijad taandusid kantsi, mis langes mais 1077. Gisulfo maad konfiskeeriti, tema varandus võeti, kuid ta ise lasti vabaks. Salerno vürstkonda olid pikka aega vähendanud sõjad Guglielmoga, Sitsiilia Rogeriga ja Robert Guiscardiga, järel oli veel pealinn ja selle ümbrus. Siiski oli linn kõige tähtsam Lõuna-Itaalias ja selle vallutamine oli oluline Sitsiilia kuningriigi loomisel viiskümmend aastat hiljem.
Aastal 1073 suri Sergio III, jättes oma pärijaks lapse Giovanni III. Nõudes kaitseks tugevat kätt nendel ärevatel aegadel ajasid amalfilased lapshertsogi minema ja kutsusid sel samal aastal Robert Guiscardi asemele. Amalfi jäi normannide kontrolli all siiski rahutuks. Roberti järglane, eespoolnimetatud Roger Borsa, võttis kontrolli Amalfi üle alles aastal 1089 pärast võimult tagandatud Salerno vürsti Gisulfo väljasaatmist, kelle linnakodanikud olid paavsti abiga Robert Guiscardi pärijate nõuete vastu ametisse nimetanud. Aastatel 1092–1097 ei tunnustanud Amalfi normannide ülemvõimu ja tundub, et otsis Bütsantsi abi. Aastal 1096 nimetati ametisse Marino Sebaste.
Robert Guiscardi poeg Bohémond ja tema vend Sitsiilia Roger ründasid Amalfit aastal 1097, kuid tõrjuti tagasi. See oli see piiramine, kus esimesed normannid tõmmati ära Esimesse ristisõtta. Marino alistati alles pärast mõne Amalfi aadliku normannide poolele üleminekut ja tema reetmist aastal 1101. Amalfi mässas jälle aastal 1130, kui Roger II nõudis neilt truudust. See rahustati lõpuks maha aastal 1131, kui emiir Giovanni marssis selle peale maitsi ja Giorgio blokeeris selle mere poolt ning rajas baasi Caprile.
Bütsantsi-Normanni sõjad, 1059–1085
[muuda | muuda lähteteksti]- Pikemalt artiklis Bütsantsi-Normanni sõjad
Kui enamus Apuuliast kaitses lõunat ja Bari kapituleerus normannidele Hauteville vendade krahvide Wilhelmi, Drogo ja Umfredo sõjakäikude ajal, jäi enamus Calabriast bütsantslaste kätte Robert Guiscardi ajal aastal 1057. Calabriat ründasid esmalt Wilhelm ja Guaimario 1040. aastate algul ja Drogo nimetas ambitsioonika Robert Guiscardi ametisse 1050. aastate algul. Robert Guiscardi varane karjäär Calabrias oli siiski seotud feodaalvõitluste ja röövelparunitega ning mitte organiseeritud kreeka rahvastiku ikestamisega.
Robert alustas oma Apuulia ja Calabria krahvivalitsust sõjaretkega Calabrias. Selle katkestas lühidalt tema kutsumine Melfi kirikukogule 23. augustil 1059, kus ta Apuulia ja Calabria hertsogiks nimetati. Seejärel naasis ta Calabriasse hiljem samal aastal, kus tema väed Cariatit piirasid. Linn alistati hertsogi saabudes ja enne hooaja lõppu alistati ka Rossano ja Gerace. Tähtsatest poolsaare linnadest jäi ainult Reggio Bütsantsi kätte, kui Robert naasis talveks Apuuliasse. Apuulias eemaldas ta Bütsantsi garnisoni Tarantost (kuigi ajutiselt) ja Brindisist. Kui ta naasis aastal 1060 Calabriasse, oli see suuresti Sitsiilia sõjakäigu käivitamine. Reggio langemine nõudis pikka ja rasket piiramist. Roberti vend Roger valmistas siiski vahepeal piiramismasinaid.
Pärast Reggio langemist põgenes Bütsantsi garnison Reggio saarekantsi Scillasse, kus nad kergesti alistati. Rogeri väike rünnak üle väina Messinasse tõrjuti ja Robert kutsuti tagasi suurte Bütsantsi jõudude tõttu Apuulias, kelle oli saatnud Kōnstantinos X Doukas 1060. aasta lõpul. Katepano Miriarca juhtimisel võtsid bütsantslased tagasi Taranto, Brindisi, Oria ja Otranto. Jaanuaris 1061 piirati normannide pealinna Melfit. Mais surusid kaks venda bütsantslased siiski välja ja kehtestasid Apuulias rahu.
Pietro I di Trani poeg Goffredo vallutas Otranto aastal 1063 ja Taranto (millest ta tegi oma Taranto krahvkonna keskuse) aastal 1064. Aastal 1066 organiseeris ta väe mere ületamiseks ja "Romania" (Bütsantsi Balkan) ründamiseks, kuid teda hoidis Bari juures varjaagide vägi, mis oli hiljuti randunud katepano Michele Mauricase juhtimisel. See katepano võttis tagasi Brindisi ja Taranto (lühidalt) ning asutas garnisoni Niceforo Caranteno juhtimisel, kogenud Bütsantsi sõdur sõdadest bulgaaridega. Katepano saavutas rea võite normannide vastu Itaalias, kuid see oli viimane oluline bütsantslaste oht selles piirkonnas. Barit, Bütsantsi Itaalia katepanikioni pealinna, piirasid normannid augustist 1068. Aprillis 1071 linn langes ja viimane Bütsantsi eelpost Lääne-Euroopas kadus.
Pärast bütsantslaste väljaajamist Apuuliast ja Calabriast (nende Langobardia teema) unistas Apuulia ja Calabria hertsog Robert Guiscard rünnakust Bütsantsi valdustele Balkanil, Kreekas endas; bütsantslastel olid aga toetajad Abelardo ja Ermanno, krahv Umfredo varatu poeg ja Roberti vennapojad.
Normannide invasiooni vastu sõlmis Bütsantsi keiser Alexios I Itaalia normannide vastase liidu Veneetsia vabariigi ja Saksa kuningas Heinrich IV-ga, vältimaks normannide kontrolli Otranto väina üle.
Robert võttis oma esimese Balkani-retke ette mais 1081, kui ta lahkus Brindisist umbes 16 000 mehega ning vaatamata esimesele kaotusele Veneetsia laevastikule Durazzo juures vallutas veebruaris 1082 Korfu ja Durazzo, alistades oktoobris (1081) isegi keiser Alexios I Dyrrhachiumi lahingus. Roberti poeg Bohémond omandas mõneks ajaks Tessaalia ja püüdis Roberti äraolekul edendada 1081–1082. aasta vallutusi, kuid ebaõnnestus selles lõpuks.
Rooma paavstiga investituuritülis olev Saksa ja Itaalia kuningas Heinrich IV tungis aga märtsis 1084 Robert Guiscardi toetavasse Rooma, lubades vastupaavsti anda paavstile vangina üle, kui paavst Gregorius VII kroonib ta Saksa-Rooma keisriks. Gregorius keeldus Heinrich IV-at keisriks kroonimast, mistõttu ta krooniti keisriks vastupaavst Clemens III poolt. Seejärel tungis Robert Guiscard Rooma, sundides Heinrich IV tagasi tõmbuma.
Robert naasis seejärel aastal 1084 vallutusi taastama Balkanile, lõi Veneetsia laevastikku 3. merelahingus ja hõivas Korfu ja Kefalloniá, kus ta suri palavikku 15. juulil 1085. Väike linn Fiskardo Kefalliníal on tema järgi nimetatud. Normannide juhi, Apuulia ja Calabria hertsogi Robert Guiscard'i surm aastal 1085 leevendas veidi normannide-poolset survet Bütsantsile. Bohémond ei jätkanud vallutusi Kreekas, naasis hoopis Itaaliasse, et vaidlustada Roberti järglus oma poolvenna Roger Borsaga.
Napoli vallutamine, 1077–1139
[muuda | muuda lähteteksti]Napoli hertsogkond, nimeliselt Bütsantsi valdus, oli üks viimastest Lõuna-Itaalia riikidest, mis sattus normannide tule alla. Napoli hertsogid, alates Sergio IV-st, kes 1020. aastatel Rainulfo Drengot appi kutsus, olid lühikese erandiga olnud Aversa ja Capua normannide liitlased. Napoli liidendamine Hauteville'ide riiki võttis aega kuuskümmend aastat alates aastast 1077.
Suvel 1074 puhkes sõjategevus Capua Richardi ja Robert Guiscardi vahel. Sergio V liitus viimasega ja tegi oma linna Guiscardi vägede varustuskeskuseks. See ajas ta Richardi vastu, keda toetas Gregorius VII. Juunis piiras Richard Napolit, kuid ainult lühidalt. Richard, Robert ja Sergio alustasid varsti Gregoriusega läbirääkimisi läbi vahenduse, mida pakkus Desiderio da Montecassino.
Aastal 1077 piiras Napolit Capua Richard, mereblokaadi teostas Robert Guiscard. Pärast Richardi surma piiramise ajal aastal 1078, olles alles surivoodil vabastatud kirikuvandest, lõpetas tema järeltulija Giordano piiramise, et õigustada ennast paavsti silmis, kes oli teinud rahu hertsog Sergioga, lõpetanud piiramise ja Robert Guiscardi väed hajutanud.
Aastal 1130 kroonis vastupaavst Anacletus II Roger II Sitsiilia kuningaks ja kuulutas Napoli tema kuningriigi osaks. Aastal 1131 nõudis Roger Amalfi kodanikelt linnale kaitsemeetmeid ja kantsi võtmeid. Kui kodanikud keeldusid, kavatses Sergio VII esialgu neid laevastikuga aidata, kuid Antiokia Giorgio blokeeris Napoli sadama suurema armaadaga ja Sergio, hirmutatuna ka amalfilaste mahasurumisest, alistus Rogerile. Vastavalt kroonik Alessandro Telesinole, Napoli, "mida Rooma aegadest alates isegi mõõgaga ei vallutatud, alistus nüüd Rogerile pelgalt raporti mõjul [s.o., teade Amalfi langemisest]".
Aastal 1134 toetas Sergio Robert II ja Rainulfo II mässu, kuid hoidus mistahes otsesest vatasseisust Rogeriga. Pärast Capua langemist tõttas ta kuningale austust avaldama. 24. aprillil 1135 jäi Capua Roberti juhitud Pisa laevastik Napolis ankrusse, vedades 8000-mehelist täiendust. Napoli oli Roger II vastase mässu keskus järgmise kahe aasta jooksul. Sergio, Robert ja Rainulfo olid Napoli piiramisrõngas kevadeni 1136. Selleks ajaks oli palju inimesi nälga surnud. Kuid vastavalt ajaloolasele ja mässule kaasatundjale Falcone di Beneventole ei andnud Sergio ja napollased alla, "eelistades surra nälga, et mitte painduda kurja kuninga võimu alla". Ka Napoli mereblokaadi ebaõnnestumine, et hoida, kahel korral, ära Sergio ja Roberti Pisasse moona järele minemist, tähistas Rogeri kavatsuste sobimatust. Kui abiväed keiser Lothar III juhtimisel marssisid Napolit päästma, piiramine lõpetati. Kui keiser järgmisel aastal kiiruga lahkus, alistus Sergio siiski täieliku armuandmise eest Rogerile ja avaldas feodaalset austust normannide kombel. 30. oktoobril 1137 viimane Napoli hertsog suri, teenides kuninga kõrval Rignano lahingus.
Lüüasaamine Rignano all avas siiski tee Napoli vallutamisele normannide poolt, kuna Sergio suri pärijateta ja Napoli aadelkond ei jõudnud kokkuleppele, kes peaks saama hertsogi järglaseks. Siiski oli Sergio surma ja Napoli Sitsiiliaga ühendamise vahel kaks aastat vahet. Tundub, et aadel on vahepeal võimu praktiseerinud; sageli arvatakse, et vaheaeg tähistab Napoli sõltumatuse viimast perioodi. Sel perioodil ilmusid normanni maaomanikud esimest korda Napolisse, kuigi pisalased, Roger II vaenlased, säilitasid oma liidu Napoliga. Võib-olla Pisa toetas Napoli sõltumatust aastani 1139. Sel aastal liitis Roger hertsogkonna lõpuks oma kuningriigiga. Paavst Innocentius II ja Napoli aadelkond tunnustasid Rogeri noort poega Alfonsot hertsogina.
Lossistamine
[muuda | muuda lähteteksti]
Normannide vallutusega Lõuna-Itaalias kaasnes romanism ja romaani arhitektuur. Laiendati endisi langobardi, bütsantsi ja araabia ehitisi ja ehitati uusi. Neid losse ehitasid kohalikud meistrid ja arhitektuuris leiab elemente mitte-normanni päritolust. Katoliku katedraalkirikuid ehitati kreeka õigeusult või islamilt vallutatud maadele, enamasti iseloomulikus Sitsiilia romaani stiilis bütsantsi ja islami kujunduse selge mõjuga. Normannide administratsioon oli võrreldes teiste Lääne-Euroopa süsteemidega sel ajal tsentraliseeritud, keerukas ja bürokraatlik. Avalikud hooned nagu paleed olid tähtsamates linnades, eeskätt Palermos. Need ehitised näitasid rohkem kui muu sitsiilia-araabia kultuuri mõju.
Normannid alustasid kiiresti losside ehitamist, laiendamist ja renoveerimist Lõuna-Itaalias. Enamus nende losse näivad olevat origenaalsed või varasemate langobardi ehitiste ümberehitused, kuigi mõned ehitati bütsantsi või, nagu Sitsiilias, araabia tuumehitistele. Normannide perioodi lõpuks oli enamus varasemaid puitkindlusi ümber ehitatud kivihooneteks.
Pärast langobardide Melfi kindlust, mille normannid varakult vallutasid ja laiendasid 11. sajandi lõpul tänini säilinud nelinurkse peatorniga, oli Calabria esimene provints, mis normannide lossistamisega radikaalselt muutus. Aastal 1046 alustas Wilhelm Raudkäsi suure Stridula lossi ehitamist Squillace lähistel ja aastaks 1055 oli Robert Guiscard ehitanud juba kolm lossi: Rossanos, Bütsantsi kindlustuse paigas; "Scribla", tema lääni asukohas Val di Crati läbipääsu kaitseks; ja San Marco Argentano (peatorn 1051) Cosenza lähistel. Aastal 1058 ehitati mereäärsele kaljule Scalea.
Guiscard oli suur lossiehitaja pärast tema saamist Apuulia krahviks. Ta ehitas Garganosse viisnurksete tornidega lossi, mida kutsuti "Hiiglaste tornideks". Hiljem ehitas krahv Enrico lossi Castelpaganosse, mitte kaugel sealt. Molises ehitasid normannid palju kindlustusi looduslikult kaitstud maastikul, nagu Santa Croce ja Ferrante. Piirkonnas joonel Terracina ja Termolini vahel on suurim normanni losside tihedus Itaalias. Paljud valitud kohtadest olid algselt samniitide linnused, mida kasutasid ka roomlased ja nende järeltulijad; normannid kutsusid selliseid kindlustusi castellum vetus (vana loss). Paljudel Molise lossidel on seinad integreeritud mägede kivipindadega, ning palju kiiremini püstitatud müüritis näitab, et normannid kasutasid opus gallicum praktikat vähemalt Molises.
Sitsiilia lossistamine algas kohalike kreeklastest asukate palvel. Aastal 1060 palusid nad Guiscardil nende kaitseks Aluntiumis loss ehitada: püstitati esimene normannide ehitis Sitsiilias San Marco d'Alunzio, nimetatud Guiscardi esimese lossi järgi Argentanos Calabrias. Selle varemed on säilinud. Petralia Soprana ehitati järgmisena Cefalù lähistele, siis loss Troinas aastal 1071; aastal 1073 kerkis üks Mazaras (varemed on veel alles) ja teine Paternòs (varemed on taastatud). Adranos (või Adernos) ehitasid normannid lihtsa ristkülikukujulise torni, mille plaan annab aimu 11. sajandi normannide ehituskavatisest. Väline trepp viib esimese korruse sissepääsuni ja interjöör on jagatud pikuti pooleks suureks saaliks ühel pool ja veel kaheks ruumiks teisel pool, kabel ja kamber. Muud kindlustused Sitsiilias võeti araablastelt üle. Suurte linnade, nagu Palermo, palee- ja katedraaliarhitektuuril, nn Sitsiilia romaanikal on omapärased ja selged bütsantsi- ja araabiapärased jooned.