Sakla
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
|
See artikkel räägib külast Saaremaa vallas, teiste samanimeliste kohta vaata Sakla (täpsustus). |
| Sakla | |
|---|---|
|
| |
Pindala: 5,3 km² (2020)[1]  | |
|
Elanikke: 114 (1.01.2019)[2] | |
|
| |
|
EHAK-i kood: 7351[3] | |
| Koordinaadid: 58° 22′ N, 22° 50′ E | |
  | |
 |
Sakla on küla Saare maakonnas Saaremaa vallas. Sakla külas moodustati Eesti NSV esimene kolhoos[4].
Enne Eesti omavalitsuste haldusreformi 2017. aastal kuulus küla Valjala valda.
Külas on raamatukogu, perearsti vastuvõtupunkt, käsitöötuba, seltsimaja ja kaks muuseumi. Tegutseb ka tantsurühm Viktooria.
Saaremaa Rallil on aastaid olnud Sakla kiiruskatse, mis läbib ka Väljaküla, Oessaaret ja Valjala-Nurme küla.
Küla järgi on nime saanud siluri Rootsiküla lademe Sakla kihistu. Sealne puurauk on ka selle kihistu stratotüüp.[5]
Mõisad
[muuda | muuda lähteteksti]Sakla mõis
[muuda | muuda lähteteksti]Saklat on ajalooürikutes esmamainitud 1400. aastal, mil piiskop Sakla (Sackele) mõisa läänistas. Mõisa valdaja oli sel ajal Hennike Kokenkaye.[6]
Endine Sakla mõis asub praeguses Kallemäe külas.
Uue-Lõve mõis
[muuda | muuda lähteteksti]Uue-Lõve (saksa keeles Neu-Löwe) mõisasüda asus praeguses Väljaküla külas. Sakla külas asusid mõisa kõrts ja hobupostijaam, milles hiljem tegutses kolhoosikontor ja praegu raamatukogu.
Viktor Kingissepa nimeline kolhoos
[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Viktor Kingissepa nimeline kolhoos (Kingissepa rajoon)
Loomine
[muuda | muuda lähteteksti]- 16. augustil peeti Kallemäe koolimajas kolhoosi initsiatiivgrupi koosolek, kuhu kuulusid Aleksander Naak, Vladimir Maripuu, Juhan Maripuu, Kirill Maripuu, Meinhard Mõik, Aleksander Šults ja Herman Kuning.
- 19. augustil, kui Saklasse kolhoosi moodustamist arutati EK(b)P Saaremaa Komitee bürool, oli initsiatiivgrupiga liitunud veel kaks liiget: Ivan Dolbikov ja Aleksander Solovjov. Initsiatiivgrupi esimeheks esitati Herman Kuning.
- 23. augustil kinnitas EK(b)P Keskkomitee põllumajandusliku artelli loomise. Lisaks võeti sel bürool vastu mitmeid otsuseid abinõude kohta esimese kolhoosi jaluleaitamiseks. Kolhoosile anti üle Uue-Lõve katsemajand koos loomade ja inventariga. EK(b)P Keskkomitee kohustas Saare masinatraktorijaama abistama noort ühismajandit tehnikavahenditega, trusti "Maaelekter" kohustati kolhoos elektrifitseerima.[7] Kolhoos ehitas 10 kilomeetrit kõrgepingeliini ja alajaama.[8]
- 6. septembril, kui Saklas Vaku talutoas toimus koosolek 17 talupoja ja nende perekonnaliikmete vastuvõtul, võeti vastu kolhoosi põhikiri, valiti juhatus ja kinnitati kolhoosi nimi. Esimese kolhoosi nimeks otsustati võtta Saaremaalt pärit kommunisti Viktor Kingissepa (1888–1922) nimi. Kolhoosi juhatuse esimeheks valiti Herman Kuning, juhatuse liikmeteks Nadežda Kuning, Aleksander Naak, Vladimir Maripuu ja Aleksander Solovjov.[7]
Algul oli kolhoosil maad 135 ha, kuus hobust ja 14 lehma. Peagi kasvas kolhoosi maa 510 hektarini. Esimese aasta jooksul hariti üle 100 ha uudismaad, remonditi kontorihoone, ehitati ümber sigala ja endine laut tehti puhaslaudaks. Ehitati ka 300-tonnise mahutavusega viljaait. Plaani suruti ka lasteaed ja võõrastemaja, kuid pangast laenatud rahast ei piisanud.[7]
Kolhooside liitmine
[muuda | muuda lähteteksti]Väikesed külakolhoosid ühinesid suuremateks juba 1950. ja 1951. aastal. Endisesse Valjala valda sai neid 17 majandi asemel viis (V. Kingissepa nim., Valjala, "Hommik", "Viisnurk" ja "Kungla"). 1962. aastal liitus V. Kingissepa nimelise kolhoosiga kalurikolhoos "Kungla", 1969. aastal kolhoos "Hommik", millega varem oli liidetud "Viisnurk". 1976. aastal liideti ka Valjala kolhoos. V. Kingissepa nimelise kolhoosi keskus koliti Valjalga.[7]
Sakla Külaarengu Selts
[muuda | muuda lähteteksti]Külaseltsi asutamislepingule kirjutasid 1999. aastal alla Maide Ellik, Agnessa Sepp, Marje Kalju ja Marko Kuusk. Oma tegevuses on selts lähtunud selle põhikirjalistest eesmärkidest: maaelu säilitamine, külade arengule kaasaaitamine, piirkonna ajaloolise ja kultuuripärandi säilitamine, koostöö arendamine kohaliku omavalitsuse ja ka teiste külaelust huvituvate organisatsioonidega.
Seltsi- ja kogukonnaliikmete talgutööga on külaplats ja seltsimaja saanud uue väljanägemise.[9]
Tantsurühm "Viktooria"
[muuda | muuda lähteteksti]Naiste tantsurühm Saklas moodustati 1998. aastal. Rühma nimi on võetud Aleksander Mihkelsi kasutütre Viktooria järgi, kes küüditati Venemaale. Mihkelsile kuulunud maja vundamendile on ehitatud Sakla seltsimaja, kus toimuvad tantsurühma proovid.
Tantsurühma esimesed liikmed olid Aina Rõõm, Palmi Lehtsalu, Maide Ellik ja Elvi Koit. Teises proovis liitusid Salme Kirst, Valve Toel, Heldi Lehtsalu, Selma Süld, Agnessa Sepp. Rühma juhendajaks sai Ulvi Põldema. Esimesed vanad seltskonnatantsud said selgeks Palmi Lehtsalu juhendamisel. Nendeks olid tuustep, minjoon, papiljonipolka, padespaan. Akordionil saatis algul toonane Kallemäe Kooli direktor Arvi Liik, hiljem on harjutatud makimuusika saatel. 2015–2020 osales rühma tegevuses karmoškamängijana Aivo Põlluäär, hiljem Raimo Kald.
Esinetud on paljudes kohtades Saaremaal, üle Eesti ning 2007. aastal käidud ka Ungaris Europeade'i rahvatantsufestivalil.
Tantsurühm kannab Valjala kihelkonna rahvarõivad, mis valmisid 2001. aastal. Tanud tikkisid tantsijad ise.[10]
2020. aastal liitusid tantsurühmaga Valjala naisrühma MariAnnid vanemad liikmed. Koos esineti 15. augustil 2020 Kuressaare keskväljakul toimunud "kultuursel laupäeval", millega tutvustati Valjala kihelkonna tantse ja muusikat. 5. juunil 2022 osaletakse Saare maakonna tantsupeol "Tuules".
Sakla saialaat
[muuda | muuda lähteteksti]2005. aastal toimus esimene Sakla saialaat. Tegu oli iga-aastase üritusega, mis leidis aset emadepäeval. Laadal pakuti omavalmistatud teraviljasaadusi ja käsitööd, toimus loterii ja korraldati näitusi.
Sakla saialaada algatas Sakla külaarengu seltsi endine esimees Linda Raad ning seda soovist erineda teistest kevadistest laatadest ja luua seltsile oma kindel traditsioon.[11] Saialaat ei suutnud siiski teiste, samal kuupäeval toimuvate laatadega konkureerida ning 2019. aasta 11. mail toimus see viimast korda. Laada asemel panustab külaselts avatud talude päeva korraldamisse Sakla külas.[12]
Muuseumid
[muuda | muuda lähteteksti]Vanade raadiote ja televiisorite erakogu/muuseum
[muuda | muuda lähteteksti]Sakla seltsimaja keldrikorrusel asub Lembit Kadariku vanatehnika erakogu, kuhu kuuluvad unikaalsed raadioaparaadid, telerid, grammofonid, magnetofonid, kinoaparatuur jmt.[13]
Igal esemel on rääkida oma lugu. Näiteks asub muuseumis ka kunagise EKP keskkomitee I sekretäri ja hilisema Eesti NSV Ülemnõukogu presiidiumi esimehe Johannes Käbini krapp ehk kolmekanaliline raadiotranslatsiooni vastuvõtja. Saaremaal oli krapist tavaliselt võimalik kuulata Eesti Raadio eestikeelset programmi. Kõrgele parteitegelasele oli sellest vähe. Nii toodi ekstra tema jaoks uuetüübiline vastuvõtja, mis võimaldas ka Moskvat kuulata.[14]
Kolhoosimuuseum
[muuda | muuda lähteteksti]Saklas asub Eesti NSV esimest kolhoosi käsitlev muuseum.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Maa-amet, vaadatud 21.11.2020.
- ↑ Statistikaamet, vaadatud 9.06.2019.
- ↑ Eesti haldus- ja asustusjaotuse klassifikaator, vaadatud 9.06.2014.
- ↑ Aivo Põlluäär (2018). "Ühistegevus kui järjepidevuse sümbol kolhoosnike elulugudes Saaremaa Viktor Kingissepa nimelise kolhoosi näitel". Eesti ja võrdleva rahvaluule osakonna magistritöö. Tartu. Vaadatud 22.07.2019.
- ↑ "Stratigraafia terminoloogia". Originaali arhiivikoopia seisuga 6. august 2020. Vaadatud 16. septembril 2020.
- ↑ "Saaremaa, 2. Ajalugu, majandus, kultuur" 2007
- ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 "Küla uuendamine", Bruno Pao, 1987
- ↑ "Esimestena kolhoositeel", 1972
- ↑ "Sakla Külaarengu Seltsi moodustamisest saab sel kevadel 15 aastat", Kaja – Valjala vallaleht, märts 2014
- ↑ "Tantsurühm "Viktooria"", Valjala vald
- ↑ "Saklas tuleb X saialaat", Saarte Hääl, 8. mai 2015
- ↑ Ivika Laanet-Nuut (2019). "Saklast enam saia ei saa". Meie Maa. Vaadatud 22.07.2019.[alaline kõdulink]
- ↑ "Sakla raadio- ja teleka erakogu/muuseum", Facebook
- ↑ "Raadiomuuseumi uudised: Nuti makk ja Käbini krapp", Saarte Hääl, 11. detsember 2008
