Teadmine

Teadmine (ing: knowledge) on tähenduslikult korrastatud andmed, teave, mis on viljakas, produktiivses kasutuses, sisaldab nii sisu kui selle loomise protsessi. Tõdede, printsiipide, teabe, info, kogum (tegevuse või ülesande täitmiseks).

Teadmised hõlmavad kõik need kirjeldused, hüpoteesid, mõisted, teooriad, printsiibid ja protseduurid, mis mõistliku kindluse astmega on tõesed või vastavalt kasulikud (kuid ei pruugi nendega piirduda).

Teadmisi jagatakse traditsiooniliselt kogemuslikeks ja mõistuslikeks, kuigi suurem jagu teadmisi sisaldab jooni mõlemast.

Teadmised kõige tavalisemas mõttes on põhjendatud uskumused tegelikkuse kohta. Üks viis teadmisteni jõuda ja neid verifitseerida on tugineda traditsioonile või üldtunnustatud autoriteetidele. Teadmised võivad põhineda ka institutsionaliseeritud ilmalikul või vaimulikul autoriteedil, näiteks riigi või kiriku arvamustel. Teadmiste puhul võib aga autoriteediks pidada ka mõnda inimese võimet, nt mõistust, intuitsiooni, meeli vms.

Teadusliku teadmise standardjuhuks on kogemuslik teadmine koos selle üldistustega. Sellise teadmiseni jõudmise lihtsaim viis on tuginemine vaatlustele ja eksperimentidele. See on ka teadusliku meetodi kõige klassikalisem ja rõhutatum iseloomujoon. Teadmiseni võib aga jõuda ka arutluste teel. Arutlused võivad lähtuda kas aksioomidest, autoriteetide arvamustest või teaduse tulemustest. Neid võidakse vaatluste ja katsete abil kontrollida või mitte. Sestap sisaldab teaduslik teadmine nii teoreetilist kui ka praktilist komponenti.

Teadmine võib olla kas faktiline või järelduslik. Faktiteadmine põhineb otsesel vaatlusel. Ta ei ole vaba ebakindlusest, sest võivad esineda vaatlus- või tõlgendus vead ning meeli saab illusioonidega petta. Järelduslik teadmine põhineb arutlustel lähtudes faktidest või olemasolevast järelduslikust teadmisest, näiteks mõnest teooriast.

Teaduslikuks teadmiseks tuleb pidada aga ka loogika seaduste või matemaatika tõdede teadmist, mida ei saa aga kuidagi eksperimentaalselt kontrollida.

Teadmise definitsiooni probleem analüütilises filosoofias

Teadmise defineerimine

Teadmise defineerimine tähendab osalt sõnade "teadmine" ja "teadma" intuitiivse tähenduse väljaselgitamist ja fikseerimist, osalt nende sõnade tähenduse kehtestamist. Filosoofia ei saa arvestada nende sõnade kõiki kasutusjuhte, sest siis läheks esiteks asi lootusetult keeruliseks ja teiseks oleks juba tegemist keeleteaduse, mitte filosoofiaga. Teadmise defineerimise maski alla tunduvad olevat peitunud teoreetilised küsimused teadmise olemuse kohta.

Propositsiooniline teadmine ja teised teadmisviisid

Pikemalt artiklis Propositsiooniline teadmine

Teadmise defineerimiseks püüame selgusele jõuda, mida tähendab, et S teab, et p (S on teadmise subjekt ehk see, kes teab). Niisugust teadmist-et (inglise knowing-that) nimetatakse ka propositsiooniliseks teadmiseks, sest teadmine, et p, on propositsiooni p teadmine. Mõnikord räägitakse ka veel muud sorti teadmistest, kuid need tulenevad õigupoolest inglise keele omapärast: inglise keeles kasutatakse sõna to know ka oskuse (to know how to...; protseduuriline teadmine ehk võimeteadmine (ability knowledge)^[1]) ning kellegi või millegiga tuttavoleku tähenduses.

Defineerimine tarvilike ja piisavate tingimuste kaudu

Et fikseerida, mis tähendab, et S teab, et p, püütakse leida tarvilikud ja piisavad tingimused selleks, et S teaks, et p. Olgu need tingimused A₁, A₂, …, A_n. Siis igaüks neist on tarvilik selleks, et S teaks, et p: kui S teab, et p, siis kehtib A₁; kui S teab, et p, siis kehtib A₂; …; kui S teab, et p, siis kehtib A_n. Ja kõik tingimused kokku on piisavad selleks, et S teaks, et p: kui kehtivad tingimused A₁, A₂, …, A_n, siis S teab, et p. Kokkuvõttes: S teab, et p, siis ja ainult siis (ehk: parajasti siis), kui kehtivad tingimused A₁, A₂, …, A_n.

Tõesuse nõue

Üks tarvilik tingimus selleks, et S teaks, et p, on see, et p oleks tõene. Ei ole võimalik teada seda, mis on väär. Kõik, mida teatakse, on tõene.^[2] Kuid see tingimus ei ole piisav selleks, et S teaks, et p on tõene. Kõike, mis on tõene, kõik ju ei tea.

Uskumise nõue

Kas selleks, et S teaks, et p, on tarvis, et S usuks, et p? Võõrplaneetlased ei usu, et Jumal on olemas; nad teavad, et Jumal on olemas, st see pole nende jaoks uskumise küsimus, nad on Jumalat oma silmaga näinud. Seega ei ole uskumine teadmise tarvilik tingimus. See näide näitab, et sõna "uskuma" kasutatakse mõnikord tähenduses, mis implitseerib, et usk ei ole kindel.^[3] Seetõttu lepime kokku, et mõistame uskumise all tõeseks pidamist. Kas on võimalik teada, et p, ja ometi mitte pidada tõeseks, et p? Tundub, et ei ole.^[4] Seetõttu võib uskumist pidada teadmise tarvilikuks tingimuseks.

Uskumine ei ole teadmise piisav tingimus, sest ma võin uskuda seda, mis pole tõsi ja mida ma seetõttu ei tea.

Õigustatuse nõue

Tõene uskumus ei pruugi veel olla teadmine. Ma võin uskuda, et võidan järgmisel kuul miljon krooni. Ja kui ma tõesti võidan, siis see veel ei tähenda, et ma praegu seda teaks.

Teadmiseks peab olema alus. Epistemoloogias nimetatakse seda (episteemiliseks) õigustuseks. Uskumuse õigustatusest võib rääkida ka selles mõttes, et õigustus osutub tõeseks, ja selles mõttes, et uskumine on (näiteks tervisele) kasulik. Viimasel juhul on tegemist prudentsiaalse õigustusega.

Episteemilise õigustuse (eesti keeles võib öelda ka: põhjenduse) loomus on üks epistemoloogia põhiprobleeme.

Gettieri probleem

Kas teadmine on sama mis õigustatud tõene uskumus? (Gettieri probleem.) Vaatame järgmist näidet. Mees kuuleb tütrelt, et see on ostnud auto. Naaber ütleb mehele, et on kuulnud, et mehe peres on keegi auto ostnud. Mees ütleb, et ta teab seda. Tegelikult tütar valetas, aga naine ostis salaja auto. Sel juhul mees siiski ei tea, et tema peres on keegi auto ostnud, kuigi see on tõsi, mees usub seda ja tema uskumus on õigustatud. Uskumust õigustab see, et mees tegi järelduse tütrelt kuuldu põhjal, milles tal ei olnud alust kahelda.

Milline tarvilik tingimus tuleks lisada, et saada teadmise definitsioon?

On õigustatud tõeseid uskumusi, mis ei ole teadmised. Kas peaksime teadmise puhul nõudma, et tegemist oleks täielikult õigustatud uskumusega? Kui täielik õigustus ei garanteeri uskumuse tõesust, siis ta ei ole ikkagi täielik. Kui ta aga garanteerib uskumuse tõesuse, kas me siis üldse midagi teame? Me ei taha ometi teadmist defineerida nii, et teadmine osutuks võimatuks.

Õigustust saab tühistada (inglise keeles defeat). Õigustust tühistavaks faktiks nimetame niisugust tõest väidet, mille puhul on nii, et kui õigustuse subjekt hakkaks seda väidet uskuma, siis tal enam õigustust ei oleks ehk õigustus oleks tühistatud. Nimetame tühistamatuks õigustuseks sellist õigustust, mille korral puudub seda õigustust tühistav fakt. Näiteks eelmise osa näites on õigustust tühistavaks faktiks see, et tütar valetas.

Kas võiks teadmine olla sama mis tühistamatult õigustatud tõene uskumus? Vaatame niisugust näidet. 1. Ma kohtan koridoris naabrimeest, tunnen ta ära ja tervitan teda. Ma usun, et see oli naabrimees. See oligi naabrimees. Ma olen tühistamatult õigustatud uskuma, et see oli naabrimees. Ma tean, et see oli naabrimees. 2. Ma kohtan koridoris naabrimeest, tunnen ta ära ja tervitan teda. Ma usun, et see oli naabrimees. See oligi naabrimees. Naabrimehel on temast täiesti eristamatu kaksikvend, kes elab Austraalias. See on minu õigustust tühistav fakt. Ma ei tea seda fakti. Siis ma ei tea seda, et see oli naabrimees. See on definitsiooniga kooskõlas. 3. Ma kohtan koridoris naabrimeest, tunnen ta ära ja tervitan teda. Ma usun, et see oli naabrimees. See oligi naabrimees. Naabrimehel on temast täiesti eristamatu kaksikvend, kes elab Austraalias. See on minu õigustust tühistav fakt. Ma ei tea seda fakti. Aga kui ma seda fakti teaksin ja küsiksin naabrinaise käest, siis ta ütleks, et kaksikvend on praegu Austraalias. Kui ma teaksin ka seda, siis ei saaks need kaks fakti koos minu õigustust tühistada. Seega ei saaks öelda, et ma ei tea, et see, keda ma kohtasin, oli naabrimees. Ometi definitsiooni järgi ma ei tea seda. Kas saaks definitsiooni kohendada?

Defineerime teadmise kui tühistamatult õigustatud uskumuse. Uskumus on tühistamatult õigustatud, kui ükski tõene uskumus ei saa meie uskumuse õigustust tühistada. (Alati võib õigustuse tühistada mõni väär uskumus).

Mis saab siis, kui uskumuse õigustuse tühistusele uue uskumuse lisamine taastab õigustuse ja ka teadmise? Siis on võimalik teadmine, mis ei ole tühistamatult õigustatud uskumus. Järelikult on meie definitsioon liiga tugev.

Tuleb ette, et ma tean midagi, kuid ei mäleta, kust ma seda tean. Praegu mul puuduvad teadmist õigustavad uskumused.

Teadmise definitsioon tühistamatu õigustuse kaudu kohendatud kujul on järgmine: teadmine on tõene uskumus, mis on lõppastmes tühistamatult õigustatud, see tähendab, kas 1) on tühistamatult õigustatud või 2) õigustus ei ole tühistamatu, kuid iga tühistus on tühistamatult tühistatav tõese uskumusega, või 3) õigustuse iga tühistuse iga tühistus ei ole tühistamatu, kuid iga selle tühistus on tühistamatult tühistatav tõese uskumusega, või jne.

Kui on võimalik midagi teada omamata seda teadmist õigustavaid uskumusi, kas siis on teadmisel üldse midagi õigustusega pistmist?

Alternatiivne definitsioon teadmisele võiks olla niisugune. S teab, et p, parajasti siis, kui 1) p on tõene, 2) S usub, et p, 3) S on jõudnud uskumusele, et p, usaldataval meetodil.

Kas usaldatav meetod peab olema täielik, see tähendab, andma igal juhtumil tõese uskumuse? Niisugust meetodit nähtavasti ei ole, kas või juba sellepärast, et iga meetodit võidakse valesti rakendada. Seetõttu saab nõuda vaid seda, et meetod oleks üldiselt usaldatav, see tähendab, annaks üldjuhul tõese uskumuse. Siiski võib juhtuda, et üldiselt usaldataval meetodil saadav tõene uskumus ei ole teadmine. Näiteks telefoniraamatust järelevaatamine on üldiselt usaldatav meetod kellegi telefoninumbri teadasaamiseks. Ent võib juhtuda, et telefoniraamatus on trükiviga, kuid telefoninumbrit on vahepeal muudetud nii, et telefoniraamatus olev number on nüüd õige. Meie tõene uskumus, mis me telefoniraamatust järele vaadates saame, ei ole teadmine. Kuidas lahendada seda probleemi?

Meetod peab olema usaldatav mitte ainult üldiselt, vaid ka konkreetsel juhul. Kuid usaldatavus saab iseloomustada ainult tendentsi, mitte üksikjuhtu.

Ka üldiselt usaldatavat meetodit ei saa alati usaldada. Näide: Tornikell seisab ja näitab alati 8.00. Tornikella vaatamine on üldiselt usaldatav meetod kellaaja teadasaamiseks. Kui ma vaatan seda kella kell 8.00, siis ma olen kellaaja teada saanud üldiselt usaldataval meetodil, kuid ometi ei ole tegemist teadmisega. Võiks nõuda lisaks meetodi üldisele usaldatavusele seda, et ta oleks andnud õige tulemuse ka (pisut) teistsugustel asjaoludel, meie näites näiteks ka kell 7.45. Jääb probleem, kuidas täpsustada, kui erinevatest asjaoludest võib olla jutt.

Vaata ka

Viited

↑ Pritchard 2006:4
↑ Duncan Pritchard (2006: 5) selgitab seda nõuet nii: tõesus toetab meie ootust, et teadja saaks asjadest õigesti aru.
↑ Duncan Pritchard (2006: 5) tõlgendab olukorda nii, et propositsiooni mitte ainult ei usuta,
↑ Duncan Pritchard (2006: 5) selgitab seda nõuet nii: kui teadja ei usuks seda, mida ta teab, siis poleks teadmisel teadjaga seost.

Kirjandus

Duncan Pritchard. What Is That Thing Called Knowledge, Routledge 2006.

Välislingid

Matthias Steup. Epistemology, Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia, 2005.

[1] Pritchard 2006:4

[2] Duncan Pritchard (2006: 5) selgitab seda nõuet nii: tõesus toetab meie ootust, et teadja saaks asjadest õigesti aru.

[3] Duncan Pritchard (2006: 5) tõlgendab olukorda nii, et propositsiooni mitte ainult ei usuta,

[4] Duncan Pritchard (2006: 5) selgitab seda nõuet nii: kui teadja ei usuks seda, mida ta teab, siis poleks teadmisel teadjaga seost.

[1]

[2]

[3]

[4]