Thomas Busaeus
Thomas Busaeus (umbes 1550 Nijmegen – 25. veebruar 1591 Tartu) oli jesuiitide ordu liige ja esimene Tartu jesuiitide seminari rektor.
Busaeus astus jesuiitide ordusse 18. mail 1564 Kölnis. Magistrikraadi sai ta 1570. aastal Mainzist, seejärel kuulus ta jesuiitide Trieri kolleegiumisse. 1580. aastal pühitseti ta preestriks ja 1582. aastal valis Antonio Possevino tema kui eriti haritud ja taipliku mehe välja üheks Tartu kolleegiumi asutajaks. Selleks ajaks oli Busaeus olnud kuus aastat tavaõppejõud erinevates jesuiitide koolides, kaks aastat konviktiprefekt, kolm aastat kooliprefekt, kaks aastat kooliminister (majandusasjade eest vastutaja) ja prokuraator ning kolm aastat jutlustaja Molsheimis. 1583. aastal saabus ta koos teiste preestrite Theodor Havkenscheidi, Valentin Hengeliuse ja Johannes Ambrosius Völckeri ning ilmikvendade Johannes Strunki ja Stephan Brauniga Tartusse. Seal tegutses ta esialgu õpetaja, majandusametniku, õppeprefekti, spirituaalprefekti ja jutlustajana. 1584. aastal nimetati ta Tartu kolleegiumi rektoriks, jäädes samas ka enamikku eelmistest ametitest, sest jesuiitide hulk Tartus oli jätkuvalt väike. Paavst Sixtus V-lt sai ta rektoripatendi 1585. aasta oktoobris. Rektorina tegutses Busaeus üliedukalt, kasvatades jesuiitide populaarsust eriti eestlaste hulgas. Ta õppis lühikese ajaga ära ka eesti keele ning pidas eestlaste katoliseerimist oma misjonitegevuse peaeemärgiks. Samas pingutas ta ka sakslaste katoliseerimise nimel ning pühakirja hea tundjana väitles ta edukalt luterlike vaimulikega, suutes neid sõnaosavuses alati üle trumbata. Busaeus oskas vähemalt viit keelt: hollandi (flaami), saksa, ladina, poola ja eesti, võimalik, et ka läti keelt. Busaeuse ajal rajati Tartusse ka jesuiitide gümnaasium (1585. aastal).
1590. aasta lõpul murdis Busaeus provintsikongregatsioonilt Tartusse tagasi sõites sääreluu ning suri ilmselt seetõttu järgmise aasta alguses, sest jesuiitidel polnud sel ajal korralikku arsti. Kohalikud eestlased kurvastasid tema surma üle väga ja olevat tema matmise ajal lohutamatult nutnud.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Vello Helk. Jesuiidid Tartus. Tartu: Ilmamaa, 2003. Eriti lk-d 225–226.