Igatsus
Igatsus on soov millegi või kellegi järele, mida või keda praegu ei ole ja võib-olla iial olema ei saagi.
Piibel
[muuda]- Aga kui ma ootasin head, tuli õnnetus,
- Iiobi raamat 30:26
- Otsekui hirv igatseb veeojade järele,
- nõnda igatseb mu hing sinu juurde, Jumal!
- Psalmid 42:2
Proosa
[muuda]- Kui aga Peipsi sügav, vägev kohin metsa tagant, mida kirves ikka harvemaks teeb, ta kõrvu ulatub, siis tuleb ta ukse ette pingi peale istuma, ja kuna tuul ta halliks löönud juukseid liigutab ja ta silmad metsast läbi kohinani tahaks tungida, liiguvad ta huuled:
- "Kui seda metsa ees ei oleks!..."
- Juhan Liiv, "Vari"
- Inimene pole ju mingi kindel ega püsiv vorm /.../, pigem on ta katse ja üleminek, ei midagi muud kui kitsas ja riskantne sild looduse ja vaimu vahel. Vaimu poole, Jumala juurde kutsub teda seesmine ettemääratus - Looduse poole, ema juurde tagasi tõmbab teda tungivaim igatsus; nende kahe võimu vahel vangub hirmust värisedes tema elu.
- Hermann Hesse, "Stepihunt", tlk Mati Sirkel, LR 49-52 1973, lk 49
- Igatsus on ämblikuvõrk, millesse jäävad rippuma meie mälestused.
- Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad", tlk Jüri Talvet, LR 2/1974, lk 49
- On õhtu. Meri on kullakarva, täpitud heledate valguspunktidega; ta loksub kahvaturohelise taeva all mingi mehhaanilise rahuloluga. Kui tohutult suur ta on, kui tühi, see määratu avar ruum, mille järele ma olen kogu oma elu igatsenud!
- Iris Murdoch, "Meri, meri", tlk Vilma Jürisalu, 1996, lk 20
- Talv istutab inimese hinge igatsuse. Kevade järele, õitsemise järele, rohelise lible järele, valge pilve järele, kiivitaja kiljumise järele, teise inimese järele. Ja pole üldsegi oluline, kui vana või noor keegi on. Oluline on, et hing oleks ärkvel.
- Nasta Pino, "Kopliperasoos on rahapada", 1989, lk 109
- "Kas tunned neist puudust?"
- "Mitte päriselt. Mitte nõnda, nagu tuntakse."
- "Mismoodi siis?"
- "Ma ei tea. Minevikuga võib olla midagi sellist. Et pole kedagi, kellega seda jagada." (lk 105)
- "Igatsemises pole midagi paha."
- "On küll. Kui see, kellest puudust tuntakse, käib lausa kõrval." (lk 139)
- Helle Helle, "Maja ja kodu", tlk Juta Reiska, 2000
- Syed naaldus seljatoele. "Asjade praeguses seisus, Louisa, pean ma rõhutama, et terve ja töövõimelise inimesena pead sa edasiseks kvalifitseerumiseks..."
- "... näitama, et ma tahan tööle saada. Ma tean."
- Kuidas sellele mehele selgitada, kui väga ma tahan töötada? On tal üldse aimugi, kui väga ma oma vana töökohta taga igatsen? Töötus oli olnud lihtsalt üks mõiste, millest uudistes räägiti seoses laevaehitus- ja autotehastega. Ma polnud tulnud selle pealegi, et tööst võib tunda puudust nagu puuduvast liikmest - et see tunne on pidev ja refleksiivne. Ma polnud tulnud selle pealegi, et lisaks ilmselgele hirmule raha ja tuleviku pärast võib töötuks jäämine tekitada tunde, et sa oled vääritu ja väheke kasutu. Et hommikuti on raskem tõusta kui siis, kui äratuskell sind jõhkralt teadvusele ehmatas. Et võiks tunda puudust inimestest, kellega koos sa töötasid, ehkki sul oli nendega väga vähe ühist. Või et kesktänaval kõndides võid avastada end tuttavaid nägusid otsimas. Kui nägin esimest korda Võilillenaist, kes pealtnäha sama sihitult nagu mina mööda poode kondas, võitlesin kiusatusega minna ja teda kallistada. (lk 22)
- Ma ei teadnudki enne, et võin oma vana töökohta nii hirmsasti taga igatseda. Igatsesin Franki ja seda, kuidas tal oli hommikuti hea meel mind näha. Ma igatsesin klientide ja nende seltskonna ning selle kerge jutuvada järele, mis minu ümber tõusis ja langes nagu heasoovlik meri. See maja oli küll ilus ja kallis, aga see oli vaikne nagu surnukuur. Kuus kuud, kordasin ma endamisi, kui talumatuks see kõik muutus. Kuus kuud. (lk 53)
- "Mis suure võistluse?"
- "Triatloni. Xtreme Viking. Kuuskümmend miili ratast, kolmkümmend miili jooksu ja kena pikk ujumine allanullises Põhjameres."
- Vikingust räägiti alati austusega, selle lõpetanud kandsid oma vigastusi nagu mingi kauge ja eriti jõhkra sõja veteranid. Patrick limpsas igatsusest lausa keelt. Vaatasin oma poiss-sõpra ja mõtlesin, et äkki ta on tulnukas. Ta meeldis mulle rohkem, kui ta telefonimüügis töötas ega sõitnud ühestki bensiinijaamast mööda, ilma et Marsi šokolaadi oleks ostnud. (lk 64)
- JoJo Moyes, "Mina enne sind", tlk Tiina Randus, 2021, 2. trükk
- Olemuslik süü ja vajadus lunastuse järele on mu meelest isegi aktuaalne. Piisab, kui sooritada pikk õhtune jalutuskäik Tartus piki Küüni ja Rüütli tänavat. Igast baarist vaatab vastu igatsus lunastuse järele, mille siiruses ei ole põhjust kahelda. Inimesed ei taha elada sellistes suhetes ja sõltuvustes, nagu nad elavad, otse spastiliselt laialikistuna, ja süütunne ei lase neist võrkudest väljuda. Üliõpilased mõjuvad siin siiski värskendusena, sest õppimine on teadagi taevalik. Nemad tõmbavad inimesi jälle püsti.
- Marju Lepajõe, "Marju Lepajõe ja Toomas Haugi vestlus inimese vertikaalist" ERR, 26.10.2017/Looming, 10/2017
- Vastutusest soovitakse loobuda teinegi kord, eristades vabaduse vastutusest. See on igatsus selle järgi, kus otsustamise teen "mina", kuid, kui tagajärg on ebameeldiv või halb, siis on vastutajaks keegi teine. See on soov jätta endale au ja teistele süü.
- Maris Lauri, "Vabadusest ja vastutusest" ERR, 14.09.2020
Luule
[muuda]Käokukkumine laanekurus kajab
kui palve, justkui igatsus või nutt.
- Konstantin Balmont, "Elu sünnitades", tlk Kalju Kangur, kogumik "Nii upuvad ööuttu laevad", lk 54
Jäise vee kohal kisendab kajakas, lenneldes ärevalt.
Vahumütsid on voogude päis.
Kust sai siia see lind? Miks on kurvad ja kaeblevad kiljed tal
nõnda ääretut igatsust täis?
- Konstantin Balmont, "Kajakas", tlk Kalju Kangur, kogumik "Nii upuvad ööuttu laevad", lk 55
Ju lapsena ihkasin merd ääretut mina.
Ma tahtsin näha ta lainete valgeid harju
ja lainetel liuglevat viirese varju
ja vahu sees õõtsuvaid kajakakarju
ning kaugel kõikuvat üksikut purje.
Ma ihkasin näha ta tuksuvat pinda
kui magava hiiglase raudrüüs rinda
/---/
Kõike seda ihkasin ma
tusk lapsel ju täitis rinda,
saaks suure mere randa,
saaks randa ma!
- Friedebert Tuglas, "Meri". Rmt: "Sõnarine" I, koostanud Karl Muru, Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 427-431
Mu hingelilled valged keset igatsusi,
Kus surevad kõik ohked tolmused,
Kus leian kaduvuse rannal jäädavusi,
Ja pärliks saavad mure tundmused.
- Ernst Enno, "Ma tunnen lillesid..." kogust "Uued luuletused" (1909)
Kojuigatsus - kauguseigatsus,
kahte harusse kasvav puu,
varjuotsija - tuulteotsija
metsa ja mere piirimail.
- Karl Ristikivi, "*Kojuigatsus - kauguseigatsus...", rmt: "Inimese teekond", 1990, lk 7
Ma olin mets, jah männi kohav kroon,
ta tüvve tuksusid mu mõtteid ringe,
kuid sinust sai mu taeva verev ehajoon,
sa suureks igatsuseks põlesid mu hinge.
- Rein Sepp, "... Olen osa sellest igihaljast puust", cit. via "... mures on rohkem rõõmu kui rõõmus pisaraid. Rein Sepa kirjad Vorkutast". Akadeemia 11/2003, lk 2334
mu kodu on äraigatsus
ja lõunamaa mered ja liivad
ja kaasakutse ja appihüüd
ja tiivad ja tiivad ja tiivad
- Jaan Kaplinski, "Ma olen madalal sündinud" kogus "Tule tagasi helmemänd" (1984), lk 57
- Doris Kareva, "Sääl, kus inimese käsi" kogust "Armuaeg" (1991)
Kivi igatsusest sipelgate jumalast
ei tea ma midagi.
Su silmad minu kohal ma ei tea
nende jumalat, sinu suu
võibolla igatsusest väsind ja üle.
- Ilona Laaman, "Armastades", rmt: "Mis need sipelgad ka ära ei ole", 1970, lk 7