Leida Kibuvits

Leida Kibuvits (sündinud Leida Kupits, 1948. aastast Leida Aisenstadt; 18. oktoober 1907 Haaslava vald, Tartumaa – 5. detsember 1976 Tallinn) oli eesti kirjanik, ajakirjanik ja tõlkija.

"Soomustüdruk"

Tsitaadid väljaandest: Leida Kibuvits, "Soomustüdruk", 1986, 3. trükk. (Esmatrükk 1932 kärbetega.)

• Anno Domini 1907, kirjutas peenem rahvas Eesti kubermangus. Keisrist, kuradist ja surmast on see 1907. aasta, kõneles lihtrahvas samas kubermangus... (lk 5, romaani algus)
• Selle aasta oktoobrikuu teisel poolel sadas nimetatud kubermangus kestvalt vihma. Oleks ta ometi tilkunudki, piisk piisas olnud, aga ei: juba teist nädalat keriti nagu jäähalli villast lõnga madalatest pilvedest maha! Pori mulksus ja lirtsus. Lehkasid hobusetekid ja hobused ise veel hullemini, lehkasid koerad ja lambad, läbivettinud vammused ja jalanartsud. Emajõgi ajas üle kallaste, luhad lainetasid — vesi sulises oktoobriöödel süsimustana Peipsi poole, kandes ainult käänukohtadel oma tumedal turjal roostevärvilist linikut — linnakuma. Männimetsad jõe paremal kaldal mustasid sajuses öös, neis oli sadat seltsi musta: küll mustjaspruuni, tuhmi nagu kodukootud villane, küll sinkjasmusta, nõrgalt läiklevat nagu vedel pigi, küll sügavalt musta karvastki — nagu nõgi korstnakülgedel... Vastu keskööd ärkas tuul, puhus nii, et paindusid pedajate ladvad ja puistasid suisa vett metsa alla. Ja nüüd ei sadanud vihma enam otsejoones pikuti taevast maha, nüüd keris tuul seda ristipidi maa ja taeva vahel suhu-silma, ninna-kõrva! Krobelistelt tüvedelt sirises vett alla, seda neelas niiskusest paksuks paistetanud sammal. Sabises, sulksus, tilkus ja tilises tasa. Sammal oli juba liiga palju neelanud ja hakkas luksuma...

Ei olnud sel hilisel tunnil kuiva kohakest ega raasukestki rõõmu. Aga kolmel inimesel oli muretsemist ja ärevust, sest neljas oli just tulemas siia murelikku, musta ja märga maailma. (lk 5)

• Kõik kolm inimest olid mures ja ärevil üheainsa pärast, üheainsa pärast, keda veel olemaski ei olnud. Ei teatud veel ta sugu, nime, kuju ega kaalu, ei võidud teada, kas oli tal elugi sees sel raskel ajal, kus kandjaid naisi heidutatakse ühest ehmatusest teise. (lk 6)
• Ämmaemand, tüse ja eakas naine, tõttas pehmel metsateel kõrgete pedajate all, mille juured, köitena sitked ja jämedad, loöklesid ja harunesid maapinnal laiali, vingerdades erilise meeleheaga sõlmedeks otse jalgrajal, just teekäija jalgade ees. Alles poolel teel tundis tõttaja läbivettinud vildi raskusest, et ta oli kiiruga haaranud varnast kadunud mehe rohekaspruuni kaabuloti — eks see kõik tulnud suurest segadusest, mida tekitas sissetormav kibelev ja kiikav eideke, Kitsel-Liis. Helde jeesuke küll, tulgu nüüd prouakene kohe, oh, joostes, hüpates, linnutiivul, eks rätsepanoorikul seltsimajas olla ees see raske ja valus tund! Tema, rumal vanainimene, pole muud ette võtta mõistnud kui et oigava ja vintskleva nooriku toobrisse, sooja vee sisse pistnud. Eks ärevuses haaraski siis ämmaemand, vallakirjutaja lesk, varnast oma kadunud mehe kaabu, et aga midagi oleks peakatteks suure saju eest. Ta polnud peakatet liigutanud sest päevast, kui kasakate salk nende sirelipuhmastest piiratud õue kappas. Kui seesama salk sellestsamast õuest juba välja kappas, polnud kaabul enam peremeest kandjaks - see lebas nelja kuuliga rinnast läbilastuna uksekünnisel. Värske lesk oli otsustanud: las kaabu ripub seal varnas ja jääbki nii rippuma, nagu oleks peremees ta ise sinna paigutanud just praegu väljast tulles. Las jääda nii mälestuseks heast inimesest, kellega sai üle kolmekümne aasta koos elatud. Lapsi neil polnud. See oli kurb küll, aga mitte liiga valus, sest nad armastasid ja hoidsid võõraste inimeste lapsi, otsekui oleksid need omad. Aastat viisteist tagasi oli tema mees lausunud: "Kuule, naine, sa õpi õige ämmaemandaks... sul on siin igav ja kasu pole sinu olemisest ka mitte paljudel... Ole linnas neil kursustel ära... kas või nende moonamaja inimeste pärast õpi selgeks... et neil inimestel oleks vähemalt ilmaletulekki kergem, kui neil ilmasolemine niikuinii raske saab olema..." (lk 6-7)
• Mütsti, kukub ruttaja, mütsti, kordab riistakott. Pedajajuur, teel otse kunstipäraselt keras, põhjustaski inimsoo väikese heategija kukkumise. Istub nüüd see heategija märjal, metsateel, vettinud viltkaabu ninale vajunud. Äh, jookse nüüd, vanainimene, läbi märja ja musta öö nagu jänes, kelle kannul sibab veel vanem naine, Kitsel-Liis, nagu jälgedel kilav jahikoer. Teine jooksja kardab pimedust ja häälitseb sellepärast, et julgust juurde saada... (lk 7)
• Selle tütarlapse ema, Rõisle Leena, oli surnud kiriku juurest häbipostist saadud tõppe. Oli olnud tubaseks teenijaks saksa soost kirikhärra perekonnas. "Minu proua oma," nimetas Leenat kirikhärra. Õpetajaproua oli lihav ja punetav, naisterahvas nagu lihamägi, nii rääkisid — muidugi sosinal — kihelkonna naised. Aga see oma oli kõrge kasvuga ja laia kondiga, väga tõsise silmavaatega inimene, kelle suust ei kuuldud kunagi ühtki ülearust sõna. Ta oli ka väga äkilise meelega ja võis nagu põlema karata. Oligi siis teine ühel jõulupüha varahommikul nii põlema karanud, et andnud õpetajaprouale oma kindla ning tugeva käega õige mitu kõrvakiilu. Ju oli temasse kõigi nende aastate jooksul kuuldud irisemiste pärast kuhjunud viha ja eks see ajanudki üle ääre. Mis hirmus ja ennekuulmata juhtumine, nagu nimetas seda hiljem Tallinnas ilmuv "Ristirahva Pühapäevaleht". Et õpetaja ja tema kannatada saanud proua olid kristliku meelega inimesed, ei nõudnud nad süüdlasele suuremat karistust kui kiriku ees häbipostis seismist. Ägedaloomulistele maainimestele edaspidiseks hoiatuseks... Nii seisiski kõrge ja kondine tüdruk kiriku ees, seisis küünlakuu pakase käes palja peaga — katmata peaga kogu kihelkonna ees! Sealt ta endale hirmsa ja vaevava köha saigi. Mehele läks varsti, raius aina edasi seda köha, palged peas nagu roosililled. "Õitsev tiisik," ütlesid naised, kes rohkem teadsid. Raius aina köha, sünnitas tütarlapsukese ja siis raius köha tema maha, järsku kui viljakandva puu, otse jalalt. (lk 8-9)
• Isa ei leinanud suuremat - tema, rõõmus laulu- ja pillimees, kas pidi ta siis hoidma viiulit kural ja poega hääl käsivarrel, kääksutama üht ja teine oleks kääksunud ise? Oi, seda pillilugu küll! Just nende sõnadega vabandas ta end hiljem oma suureks kasvanud poja ees. (lk 9)
• Nii vaataski viiuli ja vaeselapsega mees ringi ja tema kerglane pilk jäi peatuma peretütrel Emilial, väga priskel ja valgetverd neiul. Saigi sellest väga valgetverd peretütrest võõrasema väga mustaverd ja tõmmu nahaga vaeselelapsele. Võõrasema otsekui muinasjutu mõõdu järgi, ainult selle vahega, et ilusates muinasjuttudes on kõik kurjad võõrasemad süsimustad ja head vaesedlapsed heledatverd. Aga see polnudki ilus muinaslugu, otse vastupidi. Nelja-aastasena pandi poiss seakarja. Oh, uni oli nii magus, kõht nii tühi, emis nii tige ja vihm nii külm! Kui isa katsus lapse eest välja astuda, löödi tema astumine väga järsult tagasi: "Kes siis koduväi sõna peab kuulma? Ise talusse sööma tulnud ja veel logardigi kaasa toonud." Heleda peaga ja kristliku meelelaadiga võõrasema ajas seitsmeaastase Juhani päriselt majast välja. Kõige halvemadki inimesed ei saa tõendada, et just purupaljalt. Mullused pastlakesed olid ikka jala otsas, hilbud ümber ja kummaski peos suur koorega kartul, sest oli sügisene aeg, vihm ja vilu, olgu pealegi vaesellapsel suu-südame soojendamiseks kaasa võtta... Ja seasöögi pada parajasti kuumi kartuleid ääreni... (lk 9-10)
• Nii sirgus poisikesest pikka kasvu noormees, sõrmedelt osav, aga silmavaatelt vihane ja umbusklik, sõnadelt järsk ja pilkav. Tema polnud nii, nagu kõik rätsepad enne teda olnud, lauludes, elus, muinasjuttudes ja rahvanaljades. Temal polnud küüru ega kõverat jalga, ei pressrauda tuuleankruks taskus. Ei, tema polnud kerge rätsep, teda oleks vabalt võinud raskeks rätsepaks nimetada, sest temaga oli tihti väga raske ümber käia. (lk 10)
• Tema rääkis imelikke jutte rikastest ja vaestest, nülgijatest ja nülitavatest, jah, oleks ta üksnes rääkinud — tema teodki tegid ikka vahet rikaste ja vaeste vahel! Rikka peremehe pisikese poja pintsakuke läks töörahalt palju rohkem maksma kui suure sulase avar vammus. Rikkas peres mõnitas söögilauas istudes tihti kõik lauale antava sealsamas oma sõnadega ära, aga vaese rahva lauas larpis jahukörti ja kiitis-tänas pealegi. (lk 10)
• Juhan toetas jalad küna külglaudade vastu ja sõudis otsekui suure vihaga. Sedagi viletsat elu ei lasta sul rahus elada, ja ega su süda ise annagi rahu elamiseks. Süda tahab mässata. Kas tema sai omas elus vähe piinata, mõnitada, lüüa ja nälgida? Ja temasuguseid on palju... Mis imet siis, kui temagi avas 1905. aastal südame sunnil omagi suu. Korraldas seltsimajas kõneõhtuid, tõi linnast kõnelejaid, lõi ise uusi laule, kirjutas neid ümber jä andis pihust pihku edasi. (lk 12)
• Siiski tegi tema, Juhan, tookord õieti, kui kandis oma kompsud künna ja kadus, just enne kasakate kohalejõudmist, vallakirjutaja aga, vääriti, jäi paigale ja hooples: "Tõmban särgigi rinna eest lahti, las lasevad, sunnikud!" Tõmbaski, ja sunnikud lasksid, ja jälle oli üks tubli mees vähem. Aga Juhan oli vastanud: "Ei hakka mina oma elunatukest neile väljapigistamiseks jätma, lähen sinna, kus ainult halli kurge näeb." Läkski. Hallide kurgede juures oli vaikne olla. Ta keetis libedast lutsukalast leent, ja vahel olid ööd juba nii vilud, et leem hangus süldiks. Magas küna põhjas heintel ja ei tundnud kääride kriginat peas, nagu seda oli paari viimase aasta kestel pahatihti juhtunud. (lk 12-13)
• Aga juba ülejärgmisel pühapäeval olid nad Maarja kirikus vana Willeroodi juures lugemas ja see laulatas nad pärast oma veniva häälega ka paari. Mis ilutsemist selle lihtsa rahva juures on või olla saabki. Kumbki pole enam nii noor, et noorte naljatembud neile meeltmööda oleksid. Mõlemad terved inimesed, kummalgi ka niipalju kogutud, et saab väikselt elu alustada. Alustasidki. Esimesel pühapäeval seltsimajas sõid nad lõunaks kartuleid ja krõbedaks praetud sealiha, hästi läbikasvanud viilukaid. "Näe," näitas mees näpuga läbi akna pedajale, "näe, kus orav jookseb." Ja sel ajal, kui naine vaatas oravat, tõstis mees kõige parema tüki naise taldrikule. Naine oravat ei näinud, aga seda parema lihatüki tõstmist ta nägi küll, ja see tegi tema meele nii naljakaks, et nutta ja naerda oleks tahtnud. (lk 14)
• Nii see lugu lõppes ja sellest jäi Miina südamelihasse pind. Aga mis sellest - kas siin maailmas leidub üldse kedagi, kellel ei ole pisemat või suuremat pindu südamelihas? (lk 15)
• Tuiskude paari jutt käiski alati ümber kõige igapäevasemate asjade, sest üks neist oli ju kõige igapäevasem inimene, teine aga paraku mitte. Ja esimesel tuli teise pärast elus nii mõndagi kurja tundi näha. (lk 15)
• Kasakad lõid silmapilguks keset puhtust ja pitse nagu kõhklema, aga noor parun andis neile head eeskuju. Tõmbas nurgast puupotist koos juurte ja mullaga välja kummipuu ja uuris tühja potipõhja. Lisaks mullale puistati söögikapist põrandale veel kott tatratangu ja pulbris maalrivärve rätsepa tööriistade kastist. Langes aknalaualt põrandale puruks ka toalill, mida kutsutakse kristuse pisarateks ehk jeesuse silmaveeks. Punakaid pisaraid pudenes põrandale, ja see oli tõesti õige koht ja aeg, kus ja millal säärase nimega lill oma pisaraid valas. Otsiti neid pahu laule, kas või ühtki rätsepa käekirjaga paberile pandut (mees polnud küll tundigi koolipingis istunud, aga, tähed olid tal peened ja puhtad, nagu ritta valatud).

"Kus oleb need tema jägerivärgid?" nõudis noorparun. Kui ei leita laule, peab leidma midagi muud, et külge hakata sellele mehele, kes pahatihti mõisa metsas kütib. "Otsige, otsige," kamandas ta venelasi, kes polnud nii agaras otsimishoos, nagu see sakslasele meeldinud oleks. (lk 16)

• Kindel, nüüd on kindel, tundis Juhan. Miina on laudsil ja sellepärast on koergi ketti pandud! Oh, kuidas süda küll inimesel rinnus niimoodi valutada võib! Rätsep lükkas seltsimaja ukse lahti, tuul ja vihm kargasid koos temaga ruumi, tema aga rebis pärani toaukse ja komistas üle läve. Keset tuba oli toober ja toobris elav Miina, lõug toobri serval, nägu valust ja ehmatusest võõras ja pikk.

"Sõge," ütles oma pahase häälega, "mis sa peaks küll tormama nagu mustasajaline... surnuks ehmatab! Ja poriste jalgadega tuppa, ämmaproua on tulemas, ooo-ooih."

Mehe hell ja valutav süda vajus üsna järsku tagasi, sügavale rindu. Tema meel oli paha ja ta häbenes... nagu suur koer, kes on ahastades peremehele jälgi pidi järele jooksnud ja saab selle ahastuse pärast nüüd tapelda.

"Haavlid viimaseni otsas," ümises kitsilt ja viskas kalakoti nurka, "tulin nende järele..."

Aga naine ei vastanud enam, surus küüned toobrilaudadesse ja oigas valju häälega, siis karjatas ja hakkas kisendama, pikalt ja valuliselt, nii nagu mees ennest läbi metsa tulles oli kuulnud kellegi kisa.

"Ära siis nii," keelas üminal. "Mina ei mõista sind ka aidata..."

"Leiti ka aeg paariminekuks," kisendas valust ja vihast poolsegane naine. "Surm ja peks ja sunnitöö... läbituhnimised ja tagaotsimised... no mis inimene sellest küll keset seda põrgumöllu sündima peaks?" (lk 18-19)

• Juhan Tuisk toetus uksepiidale. Kogu ümbrus kui vesiklaas, laisalt lainetav mustas nõus - no mida heledamat võib inimene siit hinge ammutada? Raamatutes seisab ikka lugeda, et emake loodus trööstivat inimest tema ahastusetundidel ja andvat talle uut jõudu. See looduski näib aga tänavu kroonuga ühel nõul olevat, mõtles rätsep kibedalt. Must, märg, võigas — see kõik litsub sind vastu maad veel madalamale, kui sa seda juba niigi oled. (lk 19-20)
• Tuiskude toast ei kuuldud ühtki häält ja see vaikus oli kisast veel koledam. Oh, kui Juhan nüüd kas või palvetada mõistaks või saaks, kui saaks sellele palvete vastuvõtjale selgeks teha, mispärast on Juhanile nii väga vajalikud need kaks, naine ja laps. Et tema, juba tillukesena tõugata ja torgata, kellel ei olnud poisikesepõlve mängupäevi ega nooruse naljaaega, et temagi tahaks viimaks ometi, vanemas eas, olla nagu kõik teised inimesed, kellel on koda ja naine, laps ja elajaloomad... aga näe, tema kuidagi ei leia neid õigeid sõnu, mõtted kisuvad vägisi laiali, sinna juurde kokutab veel kana kuuri all ja luksub vesi mannergus.

"Meie Isa," algas rätsep sosinal ja toetas kuuma otsaesise vastu uksepiita — küll lõhnab see kuusepuu kaua, isegi paksu ookrikorra all, piriseb palvesõnade vahele ninatark mõtteke. Kes sa oled taevas — kes seda just kindlasti teab, küsib sama mõte veel ninatargemalt edasi. Pühitsetud saagu sinu — jälle vuhiseb tuul täie jõuga üle metsa, kostab märgade tiibade laksuv löök, otse pea kohal... oh sa pagan... nemad just leidsid aja ülelendamiseks... Tulgu meile sinu riik... püss on toanurgas, seda ei saa praegu sealt kätte... ja ega's nii kottpimedas saagi külge, kui vahest huupi...

Aga järsku tõmbus rätsep uksepiida najalt sirgeks. Keha läks üleni kuumaks nagu neil silmapilkudel, kui talle kõige paremad laulusõnad pähe tulid, siis muutus temas midagi selgeks ja hõõguvaks nagu sulaklaas. See tema elukene ja koda — see vilets katusealune, naine ja laps, kas pole see siis tilluke täpe selle suure ja hirmsa kõrval, mida jumal sellel aastal on sündida lubanud? Näe, Miina vanem vend Karla sai kasakatelt nii nuuditada, et heitis keset peksu hinge, ja viis väikest jäid selle musta ja armutu taeva alla... (lk 20-21)

• Toast kõlas plaksak, nagu lööks keegi lahtise peoga millelegi pehmele, seejärel hüppas läbi akna välja hele kisa, jooksis pedajaisse, jäi kaharatesse latvadesse takerduma ja taltus. Üleaedse metsavahi maja kohal helises veel tasa edasi. Kõva heli sel uuel inimesel, imestas Juhan suure rõõmuga ja hüüdis:

"Kas käes?"

"Poiss või laits?" kilkas Kitsel-Liis kuuri alt laaste korjates.

"Ükskõik," hõiskas õnnis isa vastuseks. "Peaasi, et on laps ja elab."

Selles paigas oli tol ajal naljakas keelekomme: poisslaps oli ikka poiss, aga tütarlast nimetati lihtsalt ja halvustavalt latseks. Moonakatel, sulastel ja muul kehval rahval oli ju tõesti ükskõik, kas uus kroonualam oli poiss või laits. Aga peremehed panid sellele vahele suurt rõhku ja noorikust, kellel olid ainult tütred, öeldi väga halvakspanevalt, et "sel ju ainult latsevirakad, no kellele see peremees niimoodi talu peab parandama... juhtub koduväi ka veel vaese rahva seast, siis on kõik see varanduse kokkukraapimine nagu maha visatud..." (lk 21-22)

• Oli laits seegi, kes nüüd puhvetipidaja toas kisendas. Kortsulise, punalilla näoga nagu mõni joodik vanainimene. Pärg süsimusti karvu ümber palja pealae, silmnäol, pisikesel kui peopesa, isemoodi muretu ja muhe ilme. Vasem suunurk kerkis veidi, nagu tahaks vastsündinu mõrult naeratada, kuid selle asemel aevastas kui kass, mõnuga sähvides.

"Jajah, sina paha tüdruk," kuuldi ämmaemanda jämedat häält läbi veesolina. "Kui palju sa meile muret ja pahandust tegid, aga ise oled priske ja raske nagu poiss."

"Tsähh, tsähh," aevastas tsaaririigi alamana sündinud kodanik vastuseks. Ja see aevastamine kõlas nii, nagu ei tahaks aevastaja sugugi sama riigi kodanikuna kord ka surra. "Tsähh, tsähh..."

"Jajah, varakult hakkad sa juba ilma ja elu peale aevastama," ohkas ämmaemand.

Nii oli ilmale tulnud tütarlaps, keda kirikukirjades Loonaks nimetati ja kes elu kitsastes keerdkäikudes end juba varakult ja väga sageli siniplekiliseks lõi. (lk 22)