Tugipiilar
Tugipiilar ehk tugipiit ehk kontraforss[1] on gooti arhitektuurile omane piilaritaoline seinatugi võlvide külgsurve tasakaalustamiseks (võlvikandade toetamiseks). Tavaliselt astmeliselt aheneva profiiliga tugipiilarid paiknevad reeglina seinamüüri välisküljel (harvemini ka siseküljel).
Tugipiilarid esinevad juba Bütsantsi arhitektuuris, edasi romaanikas ja gootikas; kasutatakse üksikutel juhtudel tänapäevani.
Tugipiilariteks nimetatakse ka Eesti arhitektuuris mitte leiduvaid, kuid Lääne-Euroopa gootikas kasutatud tugikaari toetavaid piilareid, mis asuvad hooneseinast eemal.
Tugipiilarite paiknemise variandid seina suhtes
[muuda | muuda lähteteksti]-
Nurka kahelt poolt toetavad tugipiilarid -
Nurga ümber ehitatud tugipiilar -
Diagonaalselt paiknev tugipiilar -
Seina toetavad tugipiilarid
Pildid
[muuda | muuda lähteteksti]-
-
Tugipiilarid Milano katedraali fassaadil Itaalias -
Daniel-Johnsoni tammi toetavad tugipiilarid Québecis -
Paoay kirik Filipiinidel laiade tugipiilaritega, mis iseloomustavad 17. sajandi kohalikku stiili -
-
Tugipiilarid Kaarma kiriku läänefassaadil ja pikihoone läänenurkadel -
Tugipiilarid Puhja kiriku läänenurkadel -
Tugipiilarid uusgooti Tartu katoliku kiriku põhjaseinal
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- "Eesti arhitektuuri ajalugu", kirjastus Eesti Raamat, Tallinn, 1965