Uuspütagoorlus

Uuspütagoorlus (1. sajand e.m.a – 2. sajand m.a.j) oli hellenistliku filosoofia koolkond, milles taaselustati Pythagorase arvuõpetus, idamaa usundite õpetuste ja platonismi loodusfilosoofia osadega lõimitult. Tähtsamad järgijad olid Sotion (Augustuse ajal), Apollonius Tyanast (Nero ajal), Moderatus Gadesest (Nero), Nikomachos Gerasast (Antoniuse ajal), Numenius Apameast ja Secundus Ateenast (Hadrianuse ajal).

Uuspütagoorlus tekkis 1. sajandil e.m.a Aleksandrias, kui Nigidius Figulus ja sealsed õpetlased püüdsid taastada pütagoorlikku filosoofiat ja sellele lisada populaarseks muutunult orfilis-dionüüsliku kultuse osi. Uuspütagoorluse kõrgaeg oli 1.-2. sajandil m.a.j.

Kui pütagoorlus oli filosoofiline koolkond (hääbus 4. sajandil e.m.a), siis uuspütagoorlus oli religioosne sekti või ordu. Uuspütagoorlust toetasid Rooma õpetlane ja Cicero sõber Nigidius Figulus ja Vatinius.

Ehtsa pütagoorluse sildi all tekkis laiaulatuslik kirjandus (teada on u 90 teost 50 autorilt). Silmapaistvamaks peeti Archytast, kellest teatakse vaid nime.

Uuspütagoorluse levik hoogustus 1. sajandi teisel poolel m.a.j. Seda propageerisid, nii kirjutistes kui suuliselt, Moderatose ja Apollonios Tyanast. Hilisematest autoritest on teada 150. aastal m.a.j tegutsenud Nikomachos Gerasast, kelle osalt säilinud teosed on peamised allikad uuspütagoorluse tundmaõppimisel.

Uuspütagoorluse õpetuses püüti pütagoorlikku arvuõpetust ühendada platonistliku, stoa ja peripateetikute õpetuste osadega. Sellist ühendamist nimetatakse eklektikaks. Arv samastati platonliku ideega. Erinevalt Platonist, ei olele arvu idee enam iseseisvalt, vaid jumaluse mõttena. Ideed samastati jumala mõtetega. Uuspütagoorluse õpetuses oli monoteismi ja (suuremalt jaolt) panteismi suund. Jumal on kõiksushing, mis laotab end läbi kogu maailma. Hinge peeti surematuks, kuid hingede rändamisest (nagu pütagoorluses) enam ei kirjutata.

Käitumisõpetus rajati religiooni alusele, lisati stoikute ja peripateetikute õpetuste osasid. Eeskujuks oli Jumala teenimine, mis oli seotud rahvapärase kultusega. Filosoof oli jumala prohvet ja filosoofia samastus religiooniga. Kõlbluses toonitati vooruslikku puhtust, mis on saavutatav askeesi abil (tuli loobuda lihast, veinist, abielust, vannetest). Tasuks olid prohvetlikud võimed ja võluoskused. Ranged eeskirjad valitsesid uuspütagoorlaste vennaskondades, kus oli ka ühisvara ja lugu peeti ennustuse kunstist.

Plutarchos (48–125) oli platonistlik uuspütagoorlane (on nimetatud ka pütagoorlik platoonik), kes püüdis platonismi uuspütagoorlikult tõlgendada. See tähendab esikohal olid religioossed ja eetilised huvid. Ta ühendas platonismi alusel pütagoorlike, peripateetiliste ja stoa õpetuste osi. Vastandas platonliku jumala mitte aniele nagu Platon, vaid halvale maailmahingele (kõige kurja alus). Käitumisõpetuses ta ei kehtestanud uuspütagoorlike rangeid nõudeid.

Numenios Apameast (160 m.a.j) oli uuspütagoorlik juudi filosoof. Ühendas arvuõpetuse Philoni ja kristliku gnostitsismiga, millest tekkis religioosne sünkretism. Sarnast suunda esindas ka 2. sajandi lõpul m.a.j kristliku rahvausundi vastu võidelnud Hermes Trismegistos.

Nikomachos Gerasast (Araabia) oli "Teoloogilise aritmeetika" või "Aritmeetilise teoloogia" (!) autor (Bütsantsi Photiuse andmed).

Philostratus, u aastal 200, püüdis kujundada hellenistliku kirikut peegelpildina kristliku kirikuga (Apollonios Tyanast imelise sünni, imetegude ja ülestõusmise kirjeldustega). Jumala ilmutust vahendasid targad (Pythagoras, Apollonios).