Elisabeth Brandenburgist (1510–1558)

Elisabeth von Brandenburg (saksapäraselt Elisabeth von Brandenburg; 24. august 1510, arvatavasti Cölln – 25. mai 1558 Ilmenau) oli sünnilt Hohenzollernite dünastia liige ja Brandenburgi markkrahvinna ning abielu kaudu Braunschweig-Göttingen-Calenbergi hertsoginna ja hiljem Hennebergi krahvinna.

Teda peetakse "reformatsioonivürstinnaks", kes koos Hesseni reformaatori Anton Corvinusega edendas reformatsiooni tänapäeva Alam-Saksimaa lõunaosas.

Elu ja tegevus

Lapsepõlv, noorus ja esimene abielu (1510–1540)

Elisabeth ja tema abikaasa Erich I umbes 1530

Elisabeth oli Brandenburgi kuurvürsti Joachim I ja tema abikaasa Elisabethi, Taani kuninga Hansu tütre kolmas laps ning teine tütar. Elisabethi kasvatati üles rangelt religioosses, ent ka humanistlikus vaimus.

Reformatsiooniideedega tutvus Elisabeth juba 1527. aastal oma koduses Brandenburgi õukonnas, kui tema ema võttis esimest korda armulauda mõlemal kujul (nii armulaualeiba kui ka -veini) ning asus seega avalikult pooldama Martin Lutheri õpetust. See viis konfliktini Elisabethi ema ja tema rangelt katoliikliku isa vahel. Kuurvürstinna kaitseks astusid välja aga Wittenbergi reformaatorid ning see suurendas tema tütre sümpaatiat reformatsiooniideede vastu.

Enne, kui Elisabeth jõudis saada 15-aastaseks, abiellus ta 1525. aasta 7. juulil Stettinis endast 40 aastat vanema lesestunud Braunschweig-Calenberg-Göttingeni hertsogi Erich I-ga. Hoolimata vanusevahest möödus abielu suuremate konfliktideta; seda eelkõige põhjusel, et abikaasad viibisid enamasti üksteisest eraldi: Erich valdavalt Erichsburgis või Calenburgi linnuses, Elisabeth aga oma kaasavaraks saadud Mündenis.

Siiski tuli ette ka probleeme, kuna 1528. aastal süüdistas Elisabeth oma teise raseduse aegsetes tüsistustes abikaasa kauaaegset armukest, Braunschweigi maa-aadli hulka kuuluvat Anna von Rumschottelit, ning nõudis, et too põletataks nõiana. Peale selle saatis ta ise sõdureid ja spioone Mindeni piiskopkonda, lootes Rumschottelit seal tabada, kuid tollel läks siiski korda põgeneda. See-eest lasi Elisabeth aga ühe Rumschotteli väidetava kaasosalise niivõrd karmilt üle kuulata, et too selle tõttu suri. Peale selle õnnestus Elisabethil enda tulevase lesepõlve elatismaid olulisel määral laiendada – asjaolu, mis kasvatas hiljem ka tema poliitilist kaalu. Seejärel aga, kui 1528. aastal sündis hea tervisega troonipärija, tulevane hertsog Erich II, vajus nõiduses süüdistamise episood kiiresti unustuse hõlma.

Kui Elisabeth 1534. aastal Lichtenbergis oma ema külastas, kohtus ta esimest korda isiklikult Martin Lutheriga ning alates 1538. aastast oli ta reformaatoriga korrapärases kirjavahetuses. Elisabeth saatis reformaatorile ka juustu ja veini; Luther omakorda varustas teda moorus- ja viigipuu istikutega ning kinkis isikliku pühendusega saksakeelse piiblitõlke.

1538. aasta 7. aprillil võttis Elisabeth vastu armulaua mõlemal kujul ning kuulutas sellega avalikult enda kuulumist luterlaste sekka. Sama aasta sügisel saatis üks silmapaistvamaid luterlaste juhte, Hesseni maakrahv Philipp I Elisabethi juurde luterliku jutlustaja ja reformaatori Antonius Corvinuse. Elisabethi abikaasa Erich suhtus naise usulistesse sümpaatiatesse tolerantselt, kuid jäi ise truuks katoliku usule.

Reformatsiooni korraldamine (1540–1545)

Kui Elisabethi abikaasa 1540. aasta 30. juulil suri, siis võttis Elisabeth Hesseni Philippi ning Saksi kuurvürsti Johann Friedrich I toetusel Calenbergi vürstkonna valitsemise üheskoos Philippiga enda kätte – hoolimata oma mehe katoliiklasest sugulase Heinrich II ägedast vastuseisust. Seejärel valitsesid tema ja Philipp vürstkonda Elisabethi alaealise poja regendina viis aastat. Seda aega kasutas Elisabeth eelkõige reformatsiooni korraldamiseks Calenbergis, aga ka vürstikoja majandusliku seisukorra parandamiseks.

Reformatsiooni peamiseks korraldajaks sai Antonius Corvinus, kes nimetati Calenbergi superintendendiks. Tema asukohaks sai Pattensen. Jurist Justus von Waldhausen, kes oli Witternbergis õppinud, nimetati Lutheri soovitusel vürstlikuks nõunikuks ning hiljem kantsleriks. Vürstinna reformatsiooniplaane aitasid lisaks Corvinusele ja Waldhausenile ellu viia ka arst Burckard Mithoff, õuekohtunik Justin Göbler ning magister Heinrich Campe.

1542. aastal seati sisse luterlik Calenbergi kirikukorraldus ning 1542–1543 toimus põhjalik visitatsioon, millest ka Elisabeth ise osa võttis. Peale selle kehtestati ka luterlik kloostrikorraldus (1542) ning uus õuekohtukorraldus (1544). Hertsoginna kirjutas sel ajal ka mitmeid luterlikke laule.

Elisabethi häid suhteid Hesseniga ohustas 1544. aastal aga asjaolu, et tema poeg, hertsog Erich II armus Saksi tulevase kuurvürsti Moritzi luterlasest õesse Sidoniesse, ehkki ta oli juba lapsena lubatud Hesseni maakrahvi Philippi tütrele Annale. Elisabethil õnnestus säilitada head suhted Philippiga, ehkki ta poeg abielluski 1545. aastal endast 10 aastat vanema Sidoniega. Seejärel võttis Erich ka hertsogkonna valitsemise emalt ja maakrahv Philippilt üle.

Viimased aastad (1545–1558)

1546. aastal abiellus Elisabeth Hennebergi krahvi Poppo XII-ga (1513–1574), oma vanima tütre mehe noorema vennaga, kuid ta säilitas regendivõimu ka oma esimese abielu kaasavara Mündeni üle. Järgmised aastad olid Elisabethile keerukad, sest ta pidi nägema, kuidas tema poeg Erich II allus keiser Karl V nõudmistele, võttes 1548. aastal vastu Augsburgi interimi ning vangistades Elisabethi luterlastest soosikud, kaasa arvatud reformaator Corvinuse – nood olid vangistuses kuni 1552. aastani.

Teisalt õnnestus Elisabethil 1550. aastal oma noorem tütar Anna Maria naita temast üle 40 aasta vanema Preisimaa hertsogi Albrechtiga. Viimasega oli Elisabeth juba pikemat aega kirjasõprust pidanud.

1553. aastal ajas Elisabethi kunagise mehe katoliiklasest nõbu, Braunschweig-Wolfenbütteli hertsog Heinrich II ta aga Mündenist minema, mistõttu Elisabeth pidi põgenema Hannoveri. 1555. aastal asus ta elama Hennebergi krahvkonda Ilmenausse.

1557. aastal abiellus Elisabethi noorim tütar Katharina katoliikliku linnusekrahvi Wilhelm von Rosenbergiga. Osaliselt ema nõudmisel jäi Katharina kindlaks luterlusele ning võttis mehe juurde kaasa ka isikliku luterliku pastori.

Viimastel eluaastatel Elisabethi tervis halvenes ning ta suri Ilmenaus 1558. aastal.

Elisabethi tegevust reformatsiooni korraldamisel meenutab üks tema laste tellitud epitaaf, mille tegi Innsbrucki meister Siegmund Buchlinger 1566. aastal ning mis asub Schleusingeni püha Johannese kirikus. Sel on muu hulgas ka Elisabethi enda loodud luuleread:

Zuvörderst ist mir Jesus Christ / Allzeit gewest das höchste Gut. / Durch seinen Geist gab mir der Mut, / Dass ich mich christlich hab ermannt / Und pflanzt sein Wort in dieses Land

'Kõige esimene on mulle Jeesus Kristus / Kogu aja olgu ülim headus / Läbi tema vaimu anna mulle julgust, / et ma end kristlikult ülal peaksin / Ja istuta tema sõna sellele maale'.

Järglased

Elisabethil ja Erich I-l oli neli last:

Elisabeth Braunschweig-Calenbergist (1526–1566), abiellus Hennebergi krahvi Georg Ernstiga (1511–1583)
Erich II (1528–1584), alates 1540 Braunschweig-Calenbergi hertsog; abiellus 1545 Saksimaa Sidoniega (1518–1575); teine abielu Lotringeni Dorotheaga (1545–1621)
Anna Maria (1532–1568), abiellus Preisimaa hertsogi Albrechtiga (1490–1568)
Katharina Braunschweig-Calenbergist (1534–1559), abiellus Böömi ülemlinnusekrahvi Wilhelm von Rosenbergi (1535–1592)

Elisabethi tekstiline pärand

Elisabeth kirjutas mitmeid teoseid, mis olid seotud nii valitsemise kui ka reformatsiooniga:

"Ein Sendbrief an Untertanen" (trükitud Hannoveris 1544)
"Regierungshandbuch für Erich II". (1545)
"Mütterlicher Unterricht (Ehestandsbuch) für Anna Maria" (1550)
"Trostbuch für Witwen" (1555, trükitud 1556); elektroonselt: (2. trükk Leipzig, 1598)

Tema kirjavahetus Preisimaa hertsogi Albrechtiga on avaldatud eraldi publikatsioonina: Ingeborg Mengel (toim), "Elisabeth von Braunschweig-Lüneburg und Albrecht von Preußen. Ein Fürstenbriefwechsel der Reformationszeit". Göttingen 1954. (2. trükk: Göttingen 2001, ISBN 3-89744-062-8).

Elisabethi kirjutatud vaimulikest lauludest osa on trükitud järgnevates publikatsioonides:

Iwan Franz, "Elisabeth von Kalenberg-Göttingen als Liederdichterin", Zeitschrift des Verein für niedersächsische Geschichte. 1872, lk 183–195.
Eduard Freiherr von der Goltz, "Lieder der Herzogin Elisabeth von Braunschweig-Lüneburg", Zeitschrift der Gesellschaft für niedersächsische Kirchengeschichte. 19, 1914, lk 147–208.
Katharina Talkner, Katharina Schridde (toim): "Mit Lust und Liebe. Das Elisabeth-Brevier". Lutherisches Verlagshaus, 2009, ISBN 978-3-7859-0993-5.

Kirjandust Elisabethi kohta

Albert Brauch, "Die Verwaltung des Territoriums Calenberg-Göttingen während der Regentschaft der Herzogin Elisabeth (1540–1546)". Dissertatsioon. Hamburg 1921. Raamatuna: Lax Verlag, Hildesheim 1930.
Adolf Brenneke, "Herzogin Elisabeth von Braunschweig-Lüneburg. Die hannoversche Reformationsfürstin als Persönlichkeit", Zeitschrift der Gesellschaft für niedersächsische Kirchengeschichte. 38, 1933, lk 152–168.
Sonja Domröse, "Frauen der Reformationszeit, Gelehrt, mutig und glaubensfest". Vandenhoeck & Ruprecht, Göttingen 2010, ISBN 978-3-525-55012-0.
A. Kurs, "Elisabeth, Herzogin von Braunschweig-Calenberg". Halle an der Saale 1891.
Hans Liederwald, "Die Ehe des Grafen Poppo von Henneberg mit Elisabeth", Neue Beiträge zur Geschichte dt. Altertums. 36, 1931, lk 37–88.
Andrea Lilienthal, "Die Fürstin und die Macht. Welfische Herzoginnen im 16. Jahrhundert: Elisabeth, Sidonia, Sophia". (= Quellen und Darstellungen zur Geschichte Niedersachsens. Band 127). Hahnsche Buchhandlung, Hannover 2007.
Inge Mager, "Elisabeth von Brandenburg – Sidonie von Sachsen. Zwei Frauenschicksale im Kontext der Reformation von Calenberg-Göttingen", väljaandes: 450 Jahre Reformation im Calenberger Land, välja andnud Ev.-luth. Kirchenkreis Laatzen-Pattensen, 1992, lk 23–32.
Ingeborg Klettke-Mengel, "Elisabeth von Braunschweig-Lüneburg als reformatorische Christin", Jahrbuch der Gesellschaft für niedersächsische Kirchengeschichte. 56, 1958, lk 1–16.
Ernst-August Nebig, "Elisabeth Herzogin von Calenberg. Regentin, Reformatorin, Schriftstellerin". MatrixMedia Verlag, Göttingen 2006, ISBN 3-932313-18-6.
Heinrich Wilhelm Rotermund, "Von den Verdiensten der Herzogin Elisabeth um die Ausbreitung der evangelischen Lehre in den Fuerstenthuemern Calenberg und Grubenhagen", Hannoversches Magazin. 75/76, 1819, lk 1189–1206.
Paul Tschackert, "Herzogin Elisabeth, geb. Markgräfin von Brandenburg. Die erste Schriftstellerin aus dem Hause Brandenburg und aus dem braunschweigischen Hause. Ihr Lebensgang und ihre Werke", Hohenzollern-Jahrbuch. 3, 1899, lk 49–65; elektroonselt: [1]
Merry Wiesner, "Herzogin Elisabeth von Braunschweig-Lüneburg (1510–1558)", Kerstin Merkel, Heide Wunder (toim.): "Deutsche Frauen der frühen Neuzeit". Darmstadt 2000, ISBN 3-89678-187-1, lk 39–48.