Artturi Ilmari Virtanen
| Artturi Ilmari Virtanen | |
|---|---|
 Artturi Ilmari Virtanen | |
| Sündinud |
15. jaanuar 1895 Helsingi |
| Surnud |
11. november 1973 (78-aastaselt) Helsingi |
| Rahvus | soomlane |
| Teadlaskarjäär | |
| Tegevusalad | keemia |
| Tunnustus | Nobeli keemiaauhind (1945) |
Artturi Ilmari Virtanen (15. jaanuar 1895 Helsingi – 11. november 1973 Helsingi) oli soome biokeemik, kes tegeles peamiselt agrokeemiaga ja loomasöötade täiustamisega.
Ta alustas keemiaõpinguid 1913, sai magistrikraadi ja 1918. aastal ka doktorikraadi orgaanilises keemias.
1919. aastast töötas ta piimatööstusettevõttes Valio laboratooriumis ja sai juba 1920. aastal laborijuhatajaks. Tundes, et ta ei ole siiski täiesti kompetentne, lahkus ta Valiost ning õppis Zürichi Tehnikaülikoolis, Münsteri ülikoolis ja Stockholmi ülikoolis füüsikalist keemiat, pinnasekeemiat ja mikrobioloogiat. Rootsis töötas ta 1923. aastal koos Hans von Euler-Chelpiniga, kes pälvis 1929. aastal Nobeli keemiaauhinna.
Soome naasnult sai Virtanen 1924. aastal Helsingi ülikooli lektoriks. Ta töötas ka Või Ekspordi Assotsiatsiooni laboris, mis sai ülikooli laboriks. 1930. aastal asutati Biokeemia Instituut, kus Virtanen töötas kuni surmani. Ta sai 1931. aastal Helsingi Tehnikaülikooli biokeemiaprofessoriks ja 1939. aastal Helsingi ülikooli professoriks. Ta oli Soome Akadeemia liige ja selle esimene esimees (alates 1948).
Tema teadustegevus algas 1924. aastal heksooside fosforüülimise uurimisega. Ta näitas, et fosforüülimine on paljude fermenteerimisreaktsioonide esimene samm, ja see viis lõpuks glükolüüsi avastamiseni.
1925. aastal tema huvid muutusid ja ta hakkas uurima, kuidas liblikõieliste taimede juuremügarates elavad bakterid seovad lämmastikku. Ta avastas parema meetodi või säilitamiseks: selleks tuleb sellele lisada pisut dinaatriumfosfaati Na2HPO4, mis takistab happelist hüdrolüüsi. Seda meetodit kasutati Soomes aastakümneid.
Eelkõige haljassööda konserveerimismeetodi leiutamise eest sai ta 1945 Nobeli keemiaauhinna. Tema leiutatud AIV-sööt säilitab kvaliteedi aasta otsa. Selle meetodi töötas ta välja aastatel 1925–1932 ja 1932 sai ta sellele patendi. Protsess seisneb selles, et värskele teraviljale lisatakse ladustamisel lahjendatud vesinikkloriidhapet või väävelhapet. Suurenenud happelisus takistab sööda fermenteerumist, kuid ei mõju halvasti sööda toiteväärtusele ega loomadele, kes seda söövad.
Järgnenud aastatel töötas ta välja osaliselt sünteetilisi loomasöötasid. Aminohapete sünteesimiseks vajalik lämmastik tuleb tavaliselt söödas olevatest proteiinidest. Aga kariloomade vatsas on eriline bakterite kooslus, mis võimaldab lämmastiku allikana kasutada ka kust ja lämmastiku sooli.
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- 1949 – valiti Baieri Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks
Mälestuse jäädvustamine
[muuda | muuda lähteteksti]20. veebruaril 1938 avastas soome astronoom Yrjö Väisälä Turus Iso-Heikkilä observatooriumis uue asteroidi ja pani selle nimeks 1449 Virtanen. Virtase järgi on nimetatud ka 44 km läbimõõduga kraater Kuu tagaküljel koos nelja 20–30 km läbimõõduga satelliitkraatriga.
Kuopio Ülikooli juures jätkab tema tööd A. I. Virtase nimeline instituut.
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Virtanen abiellus 1920. aastal botaanik Lilja Moisioga, nad said kaks poega.
1933. aastal ostis ta Helsingi lähedale talu, kus ta oma leiutisi praktikas katsetas. Ta armastas lihtsat elu, tal ei olnud kunagi oma autot, ta ei suitsetanud ega tarvitanud alkoholi.
Virtanen on maetud Helsingi Hietaniemi kalmistule.
