Mine sisu juurde

Claude Lévi-Strauss

Allikas: Vikipeedia
Claude Lévi-Strauss
Sünniaeg 28. november 1908
Brüssel
Surmaaeg 30. oktoober 2009 (100-aastaselt)
Pariisi XVI ringkond
Amet filosoof, antropoloog, professor, etnoloog, teadlane
Töökoht
Autasud Kunstide ja Kirjanduse ordeni komandör, Uppsala Ülikooli audoktor, Lavali ülikooli audoktor
Autogramm
[muuda Wikidatas]

Claude Lévi-Strauss (28. november 1908 Brüssel – 30. oktoober 2009 Pariis) oli Prantsusmaa antropoloog, etnoloog ja müüdiuurija, kes võttis keeleteadusest üle strukturalistliku mudeli ja tõi sellega antropoloogiasse epistemoloogilise pöörde. Tema tööd on kõige rohkem mõjutanud sugulussuhete, klassifikatsioonide ja mütoloogia uurimist, kuid samuti üldisi arusaamu ajaloost, kultuurist ja mõtlemisest.

Lévi-Straussi arvates jäävad inimvaimu põhiomadused kõigis kultuurides samaks, suured tsivilisatsioonid aga tekivad kultuuride koostoime tulemusena. 1935–1939 viibis Claude Lévi-Strauss Brasiilias, kus õpetas São Paulo ülikoolis sotsioloogiat ja tegi mitu ekspeditsiooni Brasiilia sisemaale. 1959–1982 oli ta Prantsusmaal Collège de France’i sotsiaalantropoloogia professor. 1973 valiti ta Prantsuse Akadeemia liikmeks.

Elukäik

[muuda | muuda lähteteksti]

Claude Lévi-Strauss sündis Belgias, ilmalikus prantsuse-juudi perekonnas, ja kasvas üles Pariisis. 1926 hakkas ta Pariisi ülikoolis õppima õigusteadust ja filosoofiat, lõpetas ülikooli filosoofia alal 1931, läbis neljakuulise sõjaväeteenistuse ja töötas siis mõne aasta kooliõpetajana Mont-de-Marsani lütseumis. 1932 abiellus ta Dina Dreyfusiga, kes lõpetas oma filosoofiaõpingud 1933, ja 1935 sõitsid nad koos Brasiiliasse, kus Lévi-Strauss asus külalisõppejõuna tööle São Paulo ülikoolis.

São Paulos hakkas Claude Lévi-Strauss õpetama aineid, mille alal ta oli iseõppija. Tema loengud käsitlesid sugulussuhteid, totemismi, võrdlevat sotsioloogiat ja mütoloogiat, toetudes peamiselt Émile Durkheimi, Robert Lowie, Arnold Van Gennepi ja Edvard Westermarcki töödele. Claude ja Dina Lévi-Strauss suhtlesid tihedalt brasiilia modernistlike kirjanike ja kunstnike rühmaga, mille keskne kuju oli luuletaja, etnomusikoloog ja kunstiajaloolane Mário de Andrade. 1935. aasta novembris korraldas ta esimese ekspeditsiooni Brasiilia sisemaale, külastades terenade, kadiveude ja bororode külasid; sellel reisil kogutud materjali põhjal valmis Lévi-Straussi esimene etnoloogiline uurimus "Bororo indiaanlaste ühiskonnakorraldusest".[1] 1938 läks ta koos Dina Lévi-Straussi ja brasiilia antropoloogi Luiz de Castro Fariaga oma kõige ulatuslikumale ekspeditsioonile, jõudes nambikvara ja aikanani hõimudeni. Hiljem kirjeldas ta neid uurimisreise autobiograafilises teoses "Nukker troopika" (Tristes tropiques, 1955).

1939. aastal tuli Lévi-Strauss Prantsusmaale tagasi ja mobiliseeriti sõjaväkke. Ta teenis Maginot' liinil Luxembourgi piiri taga, kus oli sõja esimestel kuudel rahulik. Ümbruskonnas ringi lonkides ja loodust vaadeldes olevat ta oma meenutuste järgi esmakordselt jõudnud strukturalismi filosoofiliste eeldusteni, uurides võilillede halle pappusi.[2] Pärast Prantsusmaa kapituleerumist 1940 töötas ta Montpellier's õpetajana, kuni juute hakati Vichy valitsuse statuudi põhjal vallandama. Seejärel sõitis ta Senegali ja Martinique’i kaudu Ameerika Ühendriikidesse. Pika laevareisi ajal tutvus ta samas laevas olnud André Bretoniga, kellega tal kujunes "püsiv sõprussuhe tänu kirjavahetusele, mis kestis selle lõputu reisi vältel üsna kaua".[3] Peamiseks arutlusaineks oli küsimus, kas sürrealistlik automatism sobib kokku esteetilise kavatsusega.[4] Sürrealistlike kunstnikega suhtles Lévi-Strauss ka järgnenud pagulusaastatel.

1941–1948 elas Claude Lévi-Strauss New Yorgis, kus oli Teise maailmasõja ajal ligikaudu 30 000 prantsuse pagulast.[5] New Yorgis tutvus ta paljude nimekate ameerika kultuuriantropoloogidega, nende seas Lévi-Straussi oluline eeskuju Franz Boas ja tema õpilased Margaret Mead ja Ruth Benedict. Lévi-Strauss pidas ülikoolides prantsuskeelseid loenguid ja töötas regulaarselt New Yorgi Rahvaraamatukogus, kus asub väga suur etnograafiliste teoste ja ajakirjade kogu. Laialdased antropoloogia-alased teadmised omandaski ta just seal.[6]

1942. aasta sügisel hakkas Lévi-Strauss kuulama Roman Jakobsoni loenguid strukturaalsest lingvistikast, mis olevat teda erutanud nagu põnev kriminaalromaan.[7] Jakobsoni mõjul sai Lévi-Straussi strukturaalantropoloogia nurgakiviks Ferdinand de Saussure’i "Üldlingvistika kursus", ja see innustas teda ka sugulussuhteid strukturaalselt analüüsima. Sugulussuhete analüüsile keskenduski Lévi-Straussi Ameerikas kirjutatud doktoriväitekiri, mille põhiseisukohad ta hiljem koondas raamatutesse "Nambikwarade perekondlik ja sotsiaalne elu" (La Vie familiale et sociale des Indiens Nambikwara, 1948) ning "Elementaarsed sugulusstruktuurid" (Les Structures élémentaires de la parenté, 1949).

1946–1947 töötas Lévi-Strauss Prantsusmaa kultuuriatašeena. Ta abiellus Rose-Marie Ullmoga ja neil sündis poeg Laurent. 1948 naasis ta Prantsusmaale, kaitses samal aastal Pariisi ülikoolis doktorikraadi ja sai võrdleva usundiloo õppejõuks instituudis École pratique des hautes études. 1952 nimetati ta UNESCO ühiskonnateaduste sekretäriks. Pariisis tutvus ta Monique Romaniga, kellest sai tema kolmas abikaasa, neil sündis poeg Matthieu. 1958 ilmus Lévi-Straussi esseekogu "Strukturaalantropoloogia" (Anthropologie structurale), kus strukturalismi põhimõtteid on kõige selgemalt väljendatud. 1959 sai ta Collège de France’i professoriks ja võis nüüd täielikult uurimistööle pühenduda (varem oli tema kandidatuur kaks korda tagasi lükatud). 1962 avaldas Lévi-Strauss mõtlemist ja klassifikatsioone käsitleva põhiteose "Metsik mõtlemine" (La Pensée sauvage), kus on loobutud "primitiivse" ja "tsiviliseeritud" mõtlemise vastandusest, mis varem antropoloogias valitses. See teos oli algselt kavandatud raamatu "Totemism tänapäeval" (Le Totemisme aujourd’hui) teise köitena, kuid ilmus kirjastaja soovil omaette.[8]

1960. aastatel hakkas Lévi-Strauss kirjutama oma peateost "Mütoloogikad" (Mythologiques), mis sisaldab sadade müütide üksikasjalikku analüüsi koos rohkete teoreetiliste kõrvalepõigetega. Teos ilmus 1964–1971 neljas köites: "Toores ja keedetud" (Le Cru et le cuit, 1964), "Meest tuhani" (Du Miel aux cendres, 1966), "Lauakommete päritolu" (L’Origine des manières de table, 1968) ja "Alasti inimene" (L’Homme nu, 1971) Pärast tetraloogia ilmumist valiti ta 1973 Prantsuse Akadeemiasse. Lévi-Strauss jätkas õpetamist 1982. aastani ja avaldas hilises eas veel hulga olulisi teoseid, nagu "Maskide tee" (La Voie des masques, 1975), "Pilguheit eemalt" (Le Regard éloigné, 1983), "Jagatud sõnad" (Paroles données, 1984), "Armukade pottsepanaine" (La Potière jalouse, 1985), "Ilvese lugu" (Histoire de lynx, 1991) ja "Vaadata, kuulata, lugeda" (Regarder, écouter, lire, 1993). 1985. aasta oktoobris käis Lévi-Strauss koos president François Mitterrand’iga viiepäevasel külaskäigul Brasiilias. Claude Lévi-Strauss suri 30. oktoobril 2009, mõni nädal enne oma 101. sünnipäeva.

Tähtsamad ideed

[muuda | muuda lähteteksti]

Bricolage

[muuda | muuda lähteteksti]

Lévi-Straussi arvates ei ole müütiline mõtlemine teadusliku mõtlemise vastand. Loodust saab uurida kahel erineval tasandil, millest üks langeb taju ja kujutlusega enam-vähem ühte, teine aga eemaldub sellest. Esimene tasand on omane müüdile ja maagiale, teine tänapäeva teadusele. Mõlemad jõuavad konkreetsete teadmisteni, mida saab kasutada igapäevases elus, ja nooremal kiviajal tehtud avastused on tänini meie tsivilisatsiooni vundamendiks. "Arheoloogilised ja etnograafilised uuringud näitavad, et mõned – kas tänapäevased või juba kadunud – tsivilisatsioonid on osanud või oskavad veel praegugi teatud küsimusi meist paremini lahendada, ehkki oleme üritanud samasuguseid tulemusi saavutada."[9]

Siiski on ka tänapäeval säilinud üks tegevuse liik, mis sarnaneb varasema praktikaga. Seesugust tegevust nimetab Lévi-Strauss bricolage’iks ehk meisterdamiseks. Meisterdaja töötab oma kätega ja kasutab soovitud tulemuse saavutamiseks kõiki käepäraseid vahendeid ja materjale. Müütiline mõtlemine põhinebki Lévi-Straussi arvates sellisel bricolage’il, olles "meisterdamise intellektuaalne vorm". "Müütiline mõtlemine, praktiline nagu meisterdamine, ei moodusta struktureeritud kooslusi mitte otseselt teiste struktureeritud koosluste abil, vaid sündmuste jääkidest ja kildudest, [–] nippest-näppest, indiviidi või ühiskonna ajaloo kivististest."[10] Nii jõuab müütiline mõtlemine oluliste üldistusteni ja on seega võrdväärne teadusliku mõtlemisega. Ometi on sünkroonia ja diakroonia vahekord müüdis ja teaduses erinev, sest müütiline mõtlemine kasutab sündmusi, luues nende abil struktuure, teadus aga kutsub sündmusi esile, lähtudes hüpoteesidest ja teooriatest.

Hiljem on bricolage’i mõiste levinud filosoofiasse, kunstiteooriasse, kirjandusteooriasse, muusikasse ja popkultuuri. Tavaliselt kasutatakse seda mõistet isetegevuse sünonüümina (do it yourself) või leitud materjali kasutamise tähenduses.

Kultuuride koostöö

[muuda | muuda lähteteksti]

1952 pidas Lévi-Strauss UNESCO konverentsil ettekande "Rass ja ajalugu" (Race et histoire), kus ta kritiseeris rassistlikku ettekujutust, nagu oleks mõnedel rassidel ja kultuuridel inimkonna ajaloos juhtiv roll. Selle asemel pakkus ta välja idee, et suured tsivilisatsioonid sünnivad kultuuride koostööna. Kultuurid kombineerivad lakkamatult erinevaid elemente, moodustades koalitsioone migratsiooni, laenude, kaubanduse või sõdade kaudu. "Kultuuri võimalus koguda kokku kõikvõimalike leiutiste keerukas kogum, mida me nimetame tsivilisatsiooniks, sõltub teiste kultuuride arvust ja mitmekesisusest, millega koos see (sageli tahtmatult) osaleb ühise strateegia väljatöötamises."[11] Seega on kultuuride paljusus tsivilisatsiooni tekkimise eeldus.

Tänapäeval peetakse progressiivsemaks neid kultuure, mis on kuhjanud kokku kõige rohkem leiutisi ja saavutusi. Selliste kultuuride ajalugu nähakse liikuvana ehk kumulatiivsena, teiste kultuuride ajalugu aga liikumatu ehk statsionaarsena. Lévi-Straussi arvates on siin tegemist petliku efektiga, sest kultuuri kumulatiivsuse hindamine sõltub vaatleja asukohast. Aktiivsemad tunduvad meile just need kultuurid, mille liikumissuund meie omaga sarnaneb, sest teistsugustes kultuurides ei oska me liikumist märgata. "Iga kord, kui meil tekib kiusatus nimetada mõnd inimkultuuri inertseks või statsionaarseks, peaksime seega mõtlema, kas näiline paigalseis ei tulene mitte meie enda teadmatusest selle kultuuri tegelike huvide kohta ja kas see kultuur, mille kriteeriumid on meie omadest erinevad, pole meie suhtes samasuguse illusiooni ohver."[12] Kultuuride vastastikune huvipuudus võib seega tuleneda lihtsalt sellest, et nad ei ole omavahel sarnased.

Strukturalism

[muuda | muuda lähteteksti]

Strukturaalset analüüsi kasutas Lévi-Strauss sugulussuhete, klassifikatsioonide ja müütide uurimisel. Strukturaalne analüüs lähtub eeldusest, et tähenduslikud ei ole mitte üksikud elemendid, vaid nendevahelistest suhetest moodustunud struktuurid. Nii nagu strukturalistlik keeleteadus analüüsib fonoloogilised kooslused foneemideks, mille kombinatsioonid moodustavad tähenduslikke sõnu, võib Lévi-Straussi arvates analüüsida ka mütoloogiad müteemideks, mille kombinatsioonid moodustavad tähenduslikke müüte.

Tänu strukturaalsele analüüsile saab uurija keskenduda müütide vormile. See võimaldab omavahel kõrvutada suurt müütide hulka, mille vahel me muidu sarnasusi ei märkaks. Müüdid ühendavad sünkrooniat ja diakrooniat, keelt ja kõnet, luues teatava "absoluutse objekti" kolmandal tasandil. Seetõttu toimivad müüdid nagu noodikiri, kus on ühtviisi tähtis nii nootide järgnevus (meloodia) kui ka nende samaaegsus (harmoonia). Lévi-Straussi arvates ongi mõned müüdid üles ehitatud nagu sonaat või sümfoonia. Seejuures pole müüdil aga kunagi ühte algupärast versiooni, vaid ta kujutab endast kõigi olemasolevate versioonide summat. Müüt jääb müüdiks seni, kuni teda müüdina tajutakse. Teisest küljest võivad aga müütidena toimida ka ajaloolised sündmused või poliitilised ideoloogiad.

Tunnustus

[muuda | muuda lähteteksti]

Ta oli valitud ka Norra Teaduste Akadeemia välisliikmeks.

Tõlked eesti keelde

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Claude Lèvi-Strauss, Contribution à l’étude de l’organisation sociale des Indians Bororo. Journal de la Société des Americanistes, 1936, Vol. 28, No. 2, pp. 269–304.
  2. ↑ Intervjuu Claude Lévi-Straussiga. Jérôme Garcin, Boîte aux lettres, France 3, 1984.
  3. ↑ Claude Lévi-Strauss, Nukker troopika. Tallinn, Varrak, 2001, lk 23.
  4. ↑ Wilcken 2010, lk 112–113.
  5. ↑ Wilcken 2010, lk 125.
  6. ↑ Claude Lévi-Strauss and Didier Eribon, Conversations with Claude Lévi-Strauss. University of Chicago Press, 1991, lk 43.
  7. ↑ Wilcken 2010, lk 139–140.
  8. ↑ Wilcken 2010, lk 241.
  9. ↑ Nukker troopika, lk 457.
  10. ↑ Claude Lévi-Strauss, Metsik mõtlemine. Tallinn, Vagabund, 2001, lk 44–45.
  11. ↑ Claude Lévi-Strauss, "Rass ja ajalugu. Rass ja kultuur". Tallinn, Varrak, 2010, lk 60.
  12. ↑ "Rass ja ajalugu. Rass ja kultuur", lk 38–39.

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Patrick Wilcken, Claude Lévi-Strauss: The Poet in the Laboratory. London, Bloomsbury, 2010

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Claude_Lévi-Strauss&oldid=6581794"
pFad - Phonifier reborn

Pfad - The Proxy pFad of © 2024 Garber Painting. All rights reserved.

Note: This service is not intended for secure transactions such as banking, social media, email, or purchasing. Use at your own risk. We assume no liability whatsoever for broken pages.


Alternative Proxies:

Alternative Proxy

pFad Proxy

pFad v3 Proxy

pFad v4 Proxy