De facto
|
See artikkel räägib üldmõistest; Eesti teatrifestivali kohta vaata De Facto (festival). |
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
De facto (ladina keeles 'tegelikult', 'faktiliselt') tähendab midagi tegelikkuses eksisteerivat või toimunut, mis aga pole seadusega kinnistatud või fikseeritud. Kasutatakse enamasti siis, kui peale faktide on vajadus arvestada veel ka teistsuguste (juriidiliste, näiliste vms) aspektidega.
Kasutusel jurisprudentsis kui tegelikult praktiseeritud toimingut, millel pole seaduslikku alust või ametlikku kinnitust, soovitakse esile tõsta või toimingule õigustust leida. Kasutusel mõiste de iure vastandina kui käsitletakse midagi seadusandlusest, tehnikast, administreerimisest, millegi väljatöötamisest jne. Kui arutatakse seadusega fikseeritud olukorda, mis ei lähe tegelikkusega kokku, on argumendiks, et de facto (tegelikult) on olukord teistsugune.
Kasutatakse ka juhul kui soovitakse võtta kiiremini kasutusele uusi tooteid kui nende kohta jõutakse koostada standardid. Toote kasutamist õigustatakse de facto standardiga, mis aga saavutab oma arvestatava autoriteedi siis, kui antud toote valmistaja on turul valitseja ning teised tootjad on valmis seda toodet, detaili, komponenti jne oma toodangus kasutama või oma toodangus selle toote omadusi järgima. Selline de facto argumendi kasutamine tuleneb üksnes ja ainult kaubanduslikest asjaoludest.
Kasutusel ka ametliku tunnustusena valitsusele või režiimile, mis on jooksvate ajalooliste sündmuste käigus tekkinud või faktiliselt olemas ja kontrollib teatud territooriumi ning pürgib rahvusvahelisse suhtlemisse. Sellele võib (aga ei pruugi) järgneda de iure tunnustus. Väljendub majandusliku ja poliitilise suhtlemise piiratud vormides. Kasutatakse peamiselt siis, kui tunnustust jagav riik ei ole täielikult veendunud tunnustatava elujõulisuses ja tegevuse efektiivsuses.
Rahvusvahelise suhtlemise praktikas võetakse tarvitusele ka juhul, kui mingi institutsioon on olemas ja tegutseb sõltumata seaduslikust staatusest või eksisteerib ebaseaduslikult, kuid on oma poliitiliste tõekspidamiste poolest vastuvõetav ja vajab mingil põhjusel toetust. Näiteks tunnustasid Itaalia, Prantsusmaa ja Suurbritannia valitsus mais 1918 de facto Eesti Maapäeva. Suurbritannia tunnustas Nõukogude Venemaa valitsust de facto 1921.
Valitsusjuhi positsioon on tavaliselt määratud seadusega, ehk see positsioon eksisteerib de jure. Kuid on juhuseid, kus riigipea on ametis de facto. See on juhul kui ta on võitnud võimu riigipöörde tulemusena vastuolus kehtivatele seadustele. Tuleb sageli ette sõjaväeliste riigipöörete korral. Näiteks võttis Augusto Pinochet Tšiilis võimu sõjaväelise riigipöördega, mida paljud riigid ei tunnustanud. Ta oli president de facto. Alles mõne aja pärast suutis ta oma riigijuhi positsiooni muuta ametlikuks. Hiina liider Deng Xiaoping pidas aastakümneid riigijuhi ametit de facto olemata seejuures ametlikult mitte kunagi sellele positsioonile kinnistatud.
Kui Balti riigid 1991. aastal vabanesid Nõukogude okupatsioonist ja taastasid oma iseseisvuse, siis paljud riigid tunnustasid Eestit, Lätit ja Leedut de iure. Kuid Soome seda teha ei saanud. Soome oli varem tunnustanud Balti riike de facto NSV Liidu osana. President Mauno Koivisto oli seisukohal, et Soome oli Balti riike pärast Esimest maailmasõda tunnustanud de iure iseseisvate riikidena. Seda tunnustust polnud Soome kunagi tühistanud, mis tähendas, et uut tunnustamist polnud vaja. Toimus sisuline de facto tunnustamine kui Soome taasavas Balti riikides oma saatkonnad.