Eda Ahi
Foto: Ave Maria Mõistlik, 31. mai 2014
Eda Ahi (sündinud 1. veebruaril 1990[1] Tallinnas[2]) on eesti luuletaja ja tõlkija.
Ahi on tuntud rütmilis-riimilise, väljapeetud ja sõnaosava luuletajana, kuid ka tugevalt intertekstuaalse luule poolest.
Elu ja töö
[muuda | muuda lähteteksti]Eda Ahi kasvas mitmekeelses peres, mistõttu õppis juba lapsena eesti emakeele kõrval ka vene keelt ja viipekeelt. Tallinnast pärinedes veetis ta lapsepõlvesuved siiski Räpina lähedal Raadamaal.[2][3]
Ahi on lõpetanud Vanalinna Hariduskolleegiumi 2009. aastal ning romaani keelte eriala itaalia suuna Tallinna Ülikoolis 2012. aastal. Ta on töötanud Tallinna Ülikooli romaani keelte ja kultuuride õppetooli õppeassistendina ning välisministeeriumi ametnikuna.[2][3]
Ahi on Eesti Kirjanike Liidu liige[4].
Looming
[muuda | muuda lähteteksti]2012. aastal võitis Ahi debüütkogu "Maskiball" Betti Alveri kirjandusauhinna. "Eda Ahi luulekogus on nõtke keelega ja hea vormitajuga luulet, mille puhul on oluline autori oskus ja võime kasutada riimi," iseloomustas tema raamatut žürii. "Võib tõesti arvata, et kuna Eda Ahi raamat on üsna tillukene, õhukene, et kuidas ta siis konkureerib paksude romaanide ja tuntud esinejatest luuletajatega nagu seda on Chalice ja Marko Mägi. Küllap sai määravaks kirjanduslik tase, Alveri auhinna puhul on tähtis ka alverlikkus," kommenteeris žürii liige Piret Bristol.
"Maskiball" ilmus 2012. aastal noorte kirjandusajakirja Värske Rõhk raamatusarjas "Värske Raamat" 10. köitena. Luulekogu toimetas Triin Ploom, kujundas Lilli-Krõõt Repnau.
2013. aastal ilmus Eda Ahi teine luulekogu "Gravitatsioon" Doris Kareva kirjastuses Verb, raamatu kujundas Piia Ruber, illustratsioonid tegi Katarina Meister. Seegi teos pälvis kajastust kultuuriajakirjanduses, kus kiideti tema vormimeisterlikkust ja "praeguse eesti luule peavoolust" irduvat positiivsust.[5][6][7] Raamatureklaamides nimetati teda "Underi-Alveri-Kareva liini jätkajaks"[8].
Ahi kolmanda luulekogu "Julgeolek" avaldas 2014. aastal sama kirjastus. Riimilis-rütmilises luules, kuid mitte klassikalistes kanoonilistes vormides kogumik sisaldab läbiva armastusteema kõrval viiteid kirjandusloole ("Tatjana kiri Oneginile") ja kaasaegsetele sündmustele nagu Ukraina kriis. Kogu arvustuses kirjutab kriitik Laura Porovart: "Kaks eelmist kogu on tõestanud, et Ahi valdab riimikunsti ja kolmaski ei pane ses kahtlema. Riimikunsti kvintessents on leida riime sealt, kus neid esialgu olema ei paista – realiseerida igas sõnas selle potentsiaal saada poeesiaks. Põnev on jälgida, kui kauaks jätkub kõlaseoseid ja kaua saab neid põimida adekvaatseks tekstiks ning sealjuures säilitada stiil. Proovikivi ei ole see mitte ainult autorile, vaid ka eesti keelele. /---/ Kaunil keelel laseb Ahi oma loomingus särada ja lõppriimide kõrval küündivad esile vahest paremini hoopis alliteratsioon ja värsisisene harmoonia /---/ Krutskeid täis luule, mis on Ahile väga omane, lausa nii omane, et selle ümber võiks luua omaette kaanoni, mitte paigutada autorit Underi-Alveri-Kareva sekka, üllatab taas. /---/ Olemise kunstile pole lähenetud torisev-jorisevalt, vaid jõu ja tarmuga, mida kihutab tagant paras annus nipsakust. Viis, millega elu kätte võetakse, on puhtesteetiline – kordagi ei leia "Julgeolekust" vulgaarsusi – ja domineerib pildiline keel, seda nii piltlike väljendite kui ka ilmekate kirjeldustena. "Julgeoleku" ridades kõneleb iseseisev intelligentne naisolevus, kel lisaks muule maailmale tuleb eeskätt hakkama saada iseenda ja oma tunnetega, aga tema jalad on kindlalt maas /---/."[9]
Loominguliste eeskujudena on Eda Ahi nimetanud Betti Alverit jt arbujaid, Juhan Viidingut / Jüri Üdi, Doris Karevat, Viivi Luike ja Paul-Eerik Rummot. Samuti on ta viidanud vene ja itaalia kirjanduse mõjudele oma loomingus.[2][3][4]
Raamatud
[muuda | muuda lähteteksti]- 2016 "Kolmteist Eesti kirja" (üks autoritest)
Luulekogud
[muuda | muuda lähteteksti]- 2012 "Maskiball"
- 2013 "Gravitatsioon"
- 2014 "Julgeolek"
- 2017 "Sadam"
- 2018 "Sõda ja rahutus"
Tõlked
[muuda | muuda lähteteksti]- Domenico Starnone "Seotud" (Gallus, 2018)
- Jelena Skulskaja "Piiriarmastus" (KesKus, 2019)
- Claudio Magris "Teine meri" (Kultuurileht, Loomingu Raamatukogu 30-31/2019)
- Anaïs Nin "Henry ja June" (Postimees Kirjastus, 2019)
- Ilja Prozorov "Tuhandendat korda" (Eesti novell, 2023)[10]
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- 2012 Betti Alveri kirjandusauhind ("Maskiball")
- 2018 Tallinna Ülikooli kirjandusauhind ("Sadam")
- 2018 Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia („Sõda ja rahutus“)[11]
- 2020 stipendium "Ela ja sära"
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "Kirjanduslikud kolmapäevad 2011 / 2012" Eesti Kirjanike Liidu kodulehel (vaadatud 26. novembril 2012)
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Jürgen Rooste "Eda Ahi: Üks mu õpetajaid luules ongi Betti Alver!" Maaleht, 30.11.2012 (vaadatud 11.01.2019)
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Berit Kaschan "Süda ja rahutus" Sirp, 11.01.2019 (vaadatud 11.01.2019)
- ↑ 4,0 4,1 Marge Tasur "Eda Ahi armastab vene kirjandust" Vooremaa, 19.03.2016
- ↑ "Eda Ahi luulekogu "Gravitatsioon""[alaline kõdulink] Klassikaraadio
- ↑ Eda Ahi: vaikida ma ei suudaks EPL 25. november 2013
- ↑ Elli Soolo Elu, armastan sind, ikka uuesti sinusse armun Sirp 24.01.2014
- ↑ http://www.apollo.ee/gravitatsioon.html
- ↑ Laura Porovart "Luulekeel ei tunne hirmu nägu" Sirp, 13.03.2015 (vaadatud 11.01.2019)
- ↑ Änilane, Eleen (28. august 2023). "ARVUSTUS | Y-põlvkond kohtub Z-põlvkonnaga. Novellikogu annab ausa ülevaate Eesti kirjanduse seisust". Eesti Päevaleht. Vaadatud 28. augustil 2023.
- ↑ Kirjanduspreemia võitja Eda Ahi: enamik tekstidest sündis vahetu impulsi ajel ERR, 14.03.2019 (vaadatud 14.03.2019)
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Kaarel Kressa "Vormikorsett ei pigista, vaid toetab Eda Ahi debüüti" EPL, 8. september 2012
- ""Maskiball" tõi Alveri auhinna Eda Ahile" Õhtuleht, 23. november 2012
- Raimu Hanson ""Maskiball" tõi Alveri auhinna andekale värsiriimijale" Postimees, 23. november 2012
- Kaarel Kressa "Alveri preemia läks Eda Ahile" EPL, 26. november 2012
- Doris Kareva "Eks igaüks ise tea" Sirp, 30. november 2012
- Jürgen Rooste "Eda Ahi: Üks mu õpetajaid luules ongi Betti Alver!" Maaleht, 30. november 2012
- Kadri Tüür "Maskiball ja silmakiri" Looming, aprill 2013
- Elli Soolo "Elu, armastan sind, ikka uuesti sinusse armun" Sirp, 24. jaanuar 2014
- Laura Porovart "Siiralt sooritatud patud ainult kaunistavad naist" Müürileht, 15. mai 2014
- Laura Porovart "Luulekeel ei tunne hirmu nägu" Sirp, 13. märts 2015
- Marge Tasur "Eda Ahi armastab vene kirjandust" Vooremaa, 19. märts 2016
- "Eda Ahi "Selle maa keel"" Vikerraadio, 11. märts 2018
- Berit Kaschan "Süda ja rahutus" Sirp, 11. jaanuar 2019
- Kirjanduspreemia võitja Eda Ahi: enamik tekstidest sündis vahetu impulsi ajel ERR, 14. märts 2019
- Alvar Loog Milleks anda avanssi, mida pole küsitud? Eda Ahi luulekogu «Sõda ja rahutus» arvustus Postimees, 15. märts 2019
- (:) kivisildnik Luule-ja kultuurivastastele kuritegudele tuleb lõpp teha! Postimees, 24. märts 2019
- Joosep Susi Kas Eda Ahi on käpard? ERR, 14. aprill 2019
Tekstid
[muuda | muuda lähteteksti]- "De jure" Tartu Linnaraamatukogu blogis Luuleleid, 29.09.2012
- "Toost" Tartu Linnaraamatukogu blogis Luuleleid, 28.09.2012
- Eda Ahi luule, Värske Rõhk nr 28 (IV/2011)
- Daini no Sanmi, jaapani keelest Eda Ahi. Ninniku
Videod
[muuda | muuda lähteteksti]- "Plekktrumm: Eda Ahi" ETV, 12.02.2018
- "Luulemaraton: Eda Ahi" ERR, 23. märts 2015
- ""Terevisiooni" jõululuuletus: Eda Ahi" ETV, 8.12.2014
- Jüri Üdi klubi: Eda Ahi - "Tallinna valss" Youtube / Eesti Rahvusringhääling, 9. aprill 2013
- "Luuletus: Eda Ahi. La vie en rose" ETV, 12.07.2012
- "Luuletus: Eda Ahi. De jure" ETV, 29.11.2010
- "Luuletus: Eda Ahi. Oo" ETV, 23.03.2010
- "Luuletus: Eda Ahi. Põhjamaine" ETV, 20.02.2010
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Eda Ahi |