Ene Hion
Ene Hion (18. jaanuar 1931 Tartu – 3. august 2021) oli eesti ajakirjanik ja kirjanik.
Haridus
[muuda | muuda lähteteksti]Ta lõpetas 1955. aastal ajakirjanduse erialal Moskva Riikliku Ülikooli.
Töö ja looming
[muuda | muuda lähteteksti]Ene Hion töötas aastatel 1955–1988 ajakirjanikuna Eesti Raadios, kus koostas ja juhtis ühiskondlik-poliitilisi saatesarju "Ja aastad lähevad...", "Kolm meest stuudios" ja "Loominguliste Liitude Kultuurinõukogu saatetund".
Raadiotöö kõrvalt tegi ta aeg-ajalt saateid ka Eesti Televisioonis. Ühe unikaalse ajalooürikuna on Eesti Rahvusringhäälingu arhiivis säilinud ETV 1967. aasta 1. aprilli saade "Reportaaž mitte millestki", kus Valdo Pant ja Ene Hion küsitlevad saatejuhtidena inimesi Tallinna Raekoja platsil ja selle lähiümbruses, vestlusteemadeks keskmine tallinlane ja väljapaistvad tallinlased. Saate stsenaristina on kirjas küll ainult Valdo Pant, kuid põhjalikku eeltööd tuli neil koos teha ka sellepärast, et tollele ajale omaselt oli tegu otsesaatega.[1]
Ene Hioni kirjutatud paarikümnest dokumentaal- ja elulooraamatust ongi olnud eriti nõutud just tema endise kolleegi, Eesti raadio ja televisiooni tippajakirjaniku Valdo Pandi elulooraamat "Valdo Pant – aastaid hiljem", mille esmatrükk ilmus 2013. aastal.[2] Sellest ja veel mitmest tema kaaluka kultuuriloolise sisuga raamatust on tehtud ka e- ja audioraamatuid.
Raamatud
[muuda | muuda lähteteksti]- "Kolm meest stuudios. Hendrik Allik, Gustav Naan, Villem Raam : valitud minutid mõttevahetusest" (Eesti Raamat, 1987)
- "Meie muutuv elulaad" (Perioodika, 1988) – kaasautor koos Marju Lauristini ja Peeter Vihalemmaga
- "Kes on kes Eesti poliitikas" (Olion, 1990)
- "Pilte kultuuriloo taustal. Kõnelusi Helene Johaniga" (Perioodika, 1990)
- "Poliitika on kunst. Meenutusi ja mõtisklusi Hendrik Allikult" (Perioodika, 1990)
- "Saatust ei valita. Intervjuud, meenutused, dokumendid, fotod" (Olion, 1990)
- "Teekond läbi hiiukirnu. Üks saatuselugu" (Tänapäev, 2007)
- "Magushapud heietused" (Mardikas, 2010)
- "Armastab, ei armasta" (Tänapäev, 2011)
- "Reporteri au ja väärikus" (Tänapäev, 2012) – 25 intervjuud eri põlvkondadest ajakirjanikega
- "Marjustini sajand. Kõnelused Marju Lauristiniga elust, Eestist, Euroopast" (Hea Lugu, 2016) – kaasautor koos Marju Lauristini ja Margot Visnapiga
- "Valdo Pant – aastaid hiljem" (Maagiline Ruum, 2013; e-raamat 2019)
- "Valged varesed" (Petrone Print, 2014; audioraamat 2024)
- "Valdo Pant – aastaid hiljem" (Ekspress Meedia, 2017)
- "Tema isiklik venelane" (Maagiline Ruum, 2014)
- "Südamete murdumise maja" (Hea Lugu, 2018)
- "Julm kümnend. 1940–1950 teismelise silmadega" (Hea Lugu, 2019; audioraamat 2020)
- "Viimased märkmed. Mõttekatkeid ja mälestuskilde 2020-2021". Ene Hioni mälestused. Kirja pannud Mari Vaba (Hea Lugu, 2021)
Ta avaldas mitmesuguste pseudonüümide all ajakirjanduses artikleid ning kirjutas dokumentaalfilmistsenaariume ("Kakskümmend lehekülge", 1966; "Esineb ansambel Smeritška", 1975; "Kas oskame hoida ühte ..." I ja II, 1989) ja kuuldemänge ("Meeste mängud", 1983).
Tegevus koolitajana
[muuda | muuda lähteteksti]Ene Hion oli ka Naiste Kodanikukoolituse Keskuse asutajaid (1998) ja selle juhatuse esinaine.[3] Ta oli avatud ühiskonna mõtestaja, kes koolitajana jõudis jagada oma laia silmaringi ning panna kaasa mõtlema inimesi Eestis, Soomes, Rootsis, Lätis, Aserbaidžaanis, Gruusias, Kõrgõzstanis ja Loode-Venemaal.[4]
Ene Hioni Fond
[muuda | muuda lähteteksti]Ene Hioni Fond on soomerootslaste naisorganisatsiooni Svenska Kvinnoförbundet 2006. aastal asutatud fond, mille eesmärk on muu hulgas edendada ühiskonnas tasakaalustatust ja võrdõiguslikkust.
Fond annab välja Ene Hioni Fondi stipendiumi. Stipendiumi suurus oli aastaid 500 eurot; 2024. aasta seisuga on see 750 eurot. Stipendiumi on pälvinud Barbi Pilvre, Eha Paas, Marju Lauristin, Katri Raik, Ene-Liis Semper, Mary Velmet, Raul Rebane, Mari-Liis Jakobson, Astrid Kannel, Riina Kionka, Krista Rannamäe, vabaühendus Poliitikaguru, Hille Hanso, Julia Trubatšova, Arkadi Popov, Piret Päär, Natalja Mjalitsina ja Ülle Madise.[4]
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- 1975 – Eesti NSV teeneline ajakirjanik
- 2020 – nimeline pink Tallinnas Nõmmel (Ilmarise terviserajal)[5]
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Tema isa Viktor Hion oli arst ja Eesti NSV riigitegelane, vend Jaak Hion oli matemaatik. Tema vanaonu oli Leisi Püha Olga koguduse preester Johannes Hion.
Ene Hioni ja Klaus Mikko poeg on Madis Mikko[6] ja nende minia on olnud Marianne Mikko.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ ETV saade "Reportaaž mitte millestki" ERR Arhiiv, 01.04.1967.
- ↑ Jaanus Kulli. Valdo Pant: aastaid hiljem ja nelikümmend viis aastat tagasi Õhtuleht.ee, 04.02.2013.
- ↑ Suri teenekas raadioajakirjanik Ene Hion, ERR, 03.08.2021.
- ↑ 4,0 4,1 EH Fond MTÜ Kodanikukoolitus koduleht. Vaadatud 12.02.2019.
- ↑ Ene Hioni pink Nõmmele ja toetus EH Fondile MTÜ Kodanikukoolitus koduleht. Vaadatud 01.10.2024.
- ↑ Leedi Hion: 10 minuti pärast 1000aastane, Virumaa Teataja, 17. august 2007