Georg von Küchler

Georg von Küchler
Täisnimi	Georg Carl Wilhelm Friedrich von Küchler
Sünniaeg	30. mai 1881 Schloss Philippsruh, Hanau, Hanau kreis, Hessen-Hanau, Preisimaa kuningriik, Saksamaa keisririik
Surmaaeg	25. mai 1968 Garmisch-Partenkirchen, Lääne-Saksamaa
Sõjaväeline haridus	Preisimaa Sõjaväeakadeemia
Truudusvanne	Saksa keisririik Weimari vabariik Kolmas Reich
Teenistusaeg	1900−1944
Auaste	Kindralfeldmarssal
Üksus(ed)	25. välisuurtükiväerügement Suur kindralstaap IV korpus VII korpus 206. jalaväediviis 8. reservdiviis Baltimere diviis Vabakorpus 5. suurtükiväerügement
Juhtinud	5. suurtükiväerügemendi patarei 1. jalaväediviis 1. sõjaväeringkond 3. armee 18. armee Väegrupp Nord
Sõjad/lahingud	Esimene maailmasõda Somme lahing Verduni lahing Teine maailmasõda Hollandi lahing Prantsusmaa lahing Operatsioon Barbarossa Leningradi blokaad
Autasud	Raudristi Rüütlirist tammelehtedega
Autogramm

Georg Carl Wilhelm Friedrich von Küchler (30. mai 1881 – 25. mai 1968) oli teise maailmasõja ajal Saksa kindralfeldmarssal ja sõjakurjategija. Nõukogude-Saksa sõja ajal aastatel 1941–1945 juhtis ta 18. armeed ja väegruppi Nord.

Pärast sõja lõppu peeti osana Nürnbergi kohtuprotsessidest tema üle kohut. 27. oktoobril 1948 mõisteti talle 20 aastat vangistust Nõukogude Liidus toime pandud sõja- ja inimsusvastaste kuritegude eest. Ta vabastati 1953. aastal.

Noorus ja esimene maailmasõda

Küchler pärines rikkast Preisi perekonnast. Ta astus keiserliku armeesse 1900. aastal suurtükiväe ohvitseri kadetina. Tema esimene ametikoht oli 25. suurtükiväe rügement ja järgmisel aastal sai ta Leutnanti auastme (nooremleitnant). Ta jäi rügemendi juurde kuni 1907. aastani, mil ta määrati sõjaväe ratsakooli. Ta edutati Oberleutnantiks (leitnant) 1910. aastal, seejärel õppis Preisi sõjaväeakadeemias kolm aastat. Pärast akadeemia lõpetamist 1913. aastal liitus ta Berliini peastaabiga.

Kui I maailmasõda algas, saadeti Küchler Läänerindele. Nüüd Hauptmann (kapten)juhtis ta suurtükiväe patareid. Ta osales lahingutes Sommes ja Verdunis ning hiljem Champagne'i provintsis. Mõne kuu jooksul pärast läänerindele saabumist oli ta saanud nii Raudristi esimese kui ka teise klassi.

Pärast rindel võitlemist oli Küchler algul IV korpuse ja hiljem VIII korpuse personaliülem. 1916. aasta lõpuks oli ta 206. diviisi personaliülem. Ta naasis Saksamaale, et asuda sarnasele ametikohale 8. reservi diviisis. Sõja lõppedes oli ta Balti mere piirkonna ülema Rüdiger von der Goltzi personaliülem. Pärast sõda liitus ta Freikorpsiga ja võitles Punaarmeega Poolas.

Teine maailmasõda

Poola ja Prantsuse invasioon

Teise maailmasõja puhkemisel määrati Küchler Wehrmachti 3. armee juhiks. Nüüd kontrollis ta seitset jalaväediviisi, Tankidiviisi Kempf ja nelja brigaadi. Poola invasiooni ajal vallutasid mõned Küchleri ​​väed Danzigi , samal ajal kui suurem osa tema vägedest võitles Poola Modliini armee vastu. Võttes 10 000 vangi, oli Tankidiviis Kempf 80 kilomeetri kaugusel Varssavist, kuid koos ülejäänud 3. armeega suunati see Poola idaossa. Küchleri ​​väed tegelesid Poola selle piirkonna üksustega ja kohtusid seejärel Nõukogude vägedega.

Küchler keeldus kasutamast oma sõdureid juutide ja Poola tsiviilelanike tagakiusamiseks, selgitades Ida-Preisimaa Gauleirile Erich Kochile, et "Saksa armee ei ole tapjagängi toetaja". See ajas Himmleri raevu ja Küchler eemaldati oma kohalt pärast seda, kui "nõudis SS-üksuste väljasaatmist ja nende üle kohtumõistmist", mida 1939. aasta novembris sõjaväeülema ülem Walther von Brauchitsch karistas, määrates Küchleri 18. armee juhatajaks, mis oli siis Põhja-Saksamaal ümber organiseerimisel. See koosnes viiest jalaväediviisist, samuti motoriseeritud diviisist ja 9. tankidiviisist, mis olid ette nähtud Hollandi ründamiseks.

Nõukogude Liidu invasioon

Küchler (keskel, binokliga) visiidil Revalisse (Tallinn) pärast selle vallutamist, august 1941

1940. aastal toetas ta natside rassipoliitikat. "Lõplik etniline lahendus" nõudis ainulaadseid ja karme meetmeid.

Küchler toetas aktiivselt Nõukogude Liidu vastu kavandatavat hävitussõda (Vernichtungskrieg). Pärast seda, kui 1941. aasta märtsis kohtus ta Hitleriga operatsiooni Barbarossa asjus, ütles Küchler oma diviisi ülematele 25. aprillil 1941:

"Me oleme eraldatud Venemaast, nii ideoloogiliselt kui rassiliselt, sügava kuristiku poolt. Venemaa on, kui ainult tema territooriumi mass, Aasia riik ..." "Führer" ei soovi vastutust jätta Saksamaa eksisteerimise eest hilisemale põlvkonnale.Kui Saksamaa soovib elada rahus mitmeid põlvkondi, ilma ähvardava ohuta idas, ei saa see olla Venemaa lükkamine tagasi natuke või sadu kilomeetreid. Eesmärgiks peab olema Euroopa Venemaa hävitamine, Venemaa riigi kustutamine Euroopast."

Küchler kutsus Punaarmee komissare "kurjategijateks", kes kõik tuleks maha lasta.

Kindralfeldmarssal Leeb (paremal) koos Küchleriga (keskel) suurtüki vaatluspostil idarindel, oktoober 1941

Operatsioon Barbarossa ajal suundus 18. armee Ostrovi ja Pihkva poole pärast Loodearmee taganemist Leningradi suunas. 10. juulil 1941 vallutati nii Ostrov kui ka Pihkva ning 18. armee jõudis Narvasse ja Kingisseppa, kust Leningradi ründamine kulges piki Luga jõe liini. Selle tagajärjel tekkisid Soome lahest Ladoga järve piiramispositsioonid, mille eesmärk oli Leningradi isoleerimine kõigist suundadest.

Küchler oli otseselt seotud vaimsete puuetega inimeste mõrvamisesega okupeeritud Nõukogude Liidus. 1941. aasta detsembris andis ta selgesõnalise nõusoleku SD-üksustele 240 vaimse puudega patsiendi mõrvamiseks.

17. jaanuaril 1942 õnnestus Küchleril asendada Wilhelm Ritter von Leebi väegruppi Nord ülemjuhatajana pärast seda, kui viimane vabastati ametist. Küchler juhtis 1941. aasta detsembrist kuni 1944. aasta jaanuarini väegruppi Nord, piirates Leningradi. 30. juunil 1942 ülendas Hitler Küchleri kindralfeldmarssaliks.

31. jaanuaril 1944 vabastati ta ametist ja asendati kindralooberst Modeliga. Model stabiliseeris olukorra ajutiselt märtsiks. Küchler läks vahepeal pensionile. Ta lükkas tagasi Carl Goerdeleri ja Johannes Popitzi kutse Hitleri-vastasesse liikumisse.

Kohus ja süüdimõistmine

Teise maailmasõja lõpus arreteerisid Küchleri Ameerika okupatsiooniväed. Tema üle peeti kohut osana Nürnbergi kohtuprotsessidest. Oma tunnistuses Nõukogude sõjavangide vastu toime pandud kuritegude kohta tunnistas Küchler, et tingimused vangilaagrites olid karmid, kuid rõhutas, et selle peamine põhjus oli 1941–42 talv, mida ta nimetas "Jumala teoks" ning ütles, et armee liialdas oma vangide suremuse osas, et saada vangidele rohkem toitu.

27. oktoobril 1948 mõisteti Küchlerile 20 aastat vangistust Nõukogude Liidus toime pandud sõja- ja inimsusvastaste kuritegude eest. Tema karistus vaadati üle "Peck Paneli" poolt ja seda vähendati 12 aastani 1951. aastal. Ta vabastati 1955. aasta veebruaris ning seejärel elas koos abikaasaga Garmischi piirkonnas. Ta suri Garmisch-Partenkirchenis 25. mail 1968.

Auastmed

Saksamaa keisririik

Aasta	Kuupäev	Õlak	Auaste
1900	12. märts		lipujunkur
1901	18. august		leitnant
1910	18. august		ülemleitnant
1914	8. oktoober		kapten

Weimari Vabariik

Aasta	Kuupäev	Õlak	Auaste
1923	1. aprill		major
1929	1. jaanuar		ooberstleitnant
1931	1. mai		ooberst

Saksa Riik

Aasta	Kuupäev	Õlak	Auaste
1934	1. aprill		kindralmajor
1935	1. detsember		kindralleitnant
1937	1. aprill		suurtükiväekindral
1940	19. juuli		kindralooberst
1942	30. juuni		kindralfeldmarssal

Allikad

• Browning, Christopher R.; Matthäus, Jürgen (2007). The Origins of the Final Solution. Lincoln, Nebraska: University of Nebraska Press. ISBN 0-8032-1327-1.
• Fellgiebel, Walther-Peer (2000) [1986]. Die Träger des Ritterkreuzes des Eisernen Kreuzes 1939–1945 [The Bearers of the Knight's Cross of the Iron Cross 1939–1945] (German). Friedberg, Germany: Podzun-Pallas. ISBN 978-3-7909-0284-6.{{cite book}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
• Förster, Jürgen (2004). "The German Military's Image of Russia". Erickson, Ljubica; Erickson, Mark (toim-d). Russia War, Peace and Diplomacy. London: Weidenfeld & Nicolson.
• Hebert, Valerie (2010). Hitler's Generals on Trial: The Last War Crimes Tribunal at Nuremberg. Lawrence, Kansas: University Press of Kansas. ISBN 978-0-7006-1698-5.
• Mitcham, Samuel W. Jr. (1988). Hitler's Field Marshals and Their Battles. London, United Kingdom: Guild Publishing. OCLC 220632577.
• Thomas, Franz (1997). Die Eichenlaubträger 1939–1945 Band 1: A–K [The Oak Leaves Bearers 1939–1945 Volume 1: A–K] (German). Osnabrück, Germany: Biblio-Verlag. ISBN 978-3-7648-2299-6.{{cite book}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
• Wette, Wolfram (2006). The Wehrmacht: History, Myth, Reality. London: Harvard University Press. ISBN 9780674025776.