George Canning
George Canning | |
---|---|
Suurbritannia peaminister | |
Ametiaeg 12. aprill – 8. august 1827 | |
Eelnev | Liverpooli krahv Robert Jenkinson |
Järgnev | Goderichi vikont F. J. Robinson |
Suurbritannia rahandusminister | |
Ametiaeg 20. aprill 1827 – 8. august 1827 | |
Eelnev | F. J. Robinson |
Järgnev | John Charles Herries |
Suurbritannia välisminister | |
Ametiaeg 16. september 1822 – 30. aprill 1827 25. märts 1807 – 11. oktoober 1809 | |
Eelnev |
Lord Castlereagh Vikont Howick |
Järgnev |
Dudley ja Wardi vikont Bathursti krahv |
Isikuandmed | |
Sünniaeg |
11. aprill 1770 Marylebone, Inglismaa, Suurbritannia |
Surmaaeg |
8. august 1827 (57-aastasena) Chiswick, Inglismaa, Suurbritannia |
Erakond | Tooride Partei |
Lapsed | 4 (sh Charles Canning, 1. Canningi krahv) |
Elukoht |
Maetud: Westminster Abbey, London, Inglismaa, Suurbritannia |
Alma mater | Christ Church (Oxford) |
Autogramm |
George Canning (11. aprill 1770 – 8. august 1827) oli Suurbritannia poliitik, 1827. aastal Suurbritannia peaminister. Ta kuulus Tooride Parteisse. Aastatel 1807–1809 ja 1822–1827 oli ta välisminister.
Canningu isa oli läbikukkunud ettevõtja ja jurist ning ema näitlejanna. Teda toetas rahaliselt tema onu, Stratford Canning, mis võimaldas tal õppida Eton College'is ja Oxfordi Ülikooli Christ Churchis. Ta läks poliitikasse 1793. aastal ning tegi kiiret karjääri. Peaminister William Pitt noorema ametiajal oli ta sõjaväe laekur (1800–1801) ja mereväe laekur (1804–1806). Canningu esimene ametiaeg välisministrina oli William Cavendish-Bentincki ajal. Ta oli valitsuses silmapaistev ning juhtis Kopenhaageni lahingu plaani, millega võeti Taani-Norra laevastik ja tagati ülekaal merel Prantsusmaa vastu. Aastal 1809 sai ta duellis oma rivaali Lord Castlereagh'ga vigastada ja uueks peaministriks valiti tema asemel Spencer Perceval. Canning keeldus valitsuses välisministrina teenimast, kuna valitsusse kuulus ka Castlereagh. Ta oli suurest poliitikast eemal kuni Percevali mõrvani 1812. aastal.
Uue peaministri, Robert Jenkinsoni ajal oli ta suursaadik Portugalis (1814–1816), Kontrollnõukogu president (1816–1821) ning välisminister ja House of Commonsi juht (1822–1827). Kuningas George IV-le Canning ei meeldinud ning tema välispoliitikat prooviti korduvalt saboteerida. Ta saavutas suhetes Portugali ja Hispaaniaga pöörde ning tagas nende riikide Ameerika-kolooniate iseseisvumise. Tema poliitika tõi Briti kaupmeestele eeliseid ning toetas Ameerika Ühendriikide Monroe doktriini.
Kui Lord Liverpool Robert Jenkinson aprillis 1827 tagasi astus, sai Canningust Wellingtoni hertsogi ja Robert Peeli asemel peaminister. Wellington ja Peel hakkasid tööle tema valitsuses ning toorid jagunesid nende kahe ning Canningu toetajate vahel kaheks (vastavalt ultratoorid ja canningiidid). Canning kutsus oma valitsusse ka viike. Ametis olles ta haigestus ning suri 8. augustil 1827 kopsupõletikku. Canningu 195-päevane ametiaeg oli 195 aastat rekordlühike kuni 2022. aastal oli Liz Truss peaminister vaid 49 päeva.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Bailey, Frank E. "The Economics of British Foreign Policy, 1825-50." Journal of Modern History 12.4 (1940): 449–484. online
- Beales, Derek. 'Canning, George (1770–1827)', Oxford Dictionary of National Biography, Oxford University Press, Sept 2004; online edn, Jan 2008, accessed 1 May 2010.
- Brock, M. G. "George Canning" History Today (Aug 1951) 1#8 pp 33–40
- Campbell, John (2009). Pistols at Dawn: Two Hundred Years of Political Rivalry from Pitt and Fox to Blair and Brown. London: Vintage Books. ISBN 978-1-84595-091-0.
- Cecil, Algernon. British Foreign Secretaries 1807–1916 (1927) pp 53–88. online
- Dixon, Peter. George Canning: Politician and Statesman (London: Weidenfeld and Nicolson, 1976).
- Hibbert, Christopher. "George IV and Canning." History Today (Sept 1973), 23#9, pp 607–617 online
- Hinde, Wendy. George Canning (London: Collins, 1973).
- Hunt, Giles. The Duel: Castlereagh, Canning and Deadly Cabinet Rivalry (London, I.B. Tauris, 2008).
- Lee, Stephen M. George Canning and Liberal Toryism, 1801–1827 (Woodbridge, Boydell & Brewer, 2008).
- Marshall, Dorothy. The Rise of George Canning (London: Longmans, Green and Co., 1938).
- Muir, Rory. Britain and the Defeat of Napoleon (Yale University Press, 1996).
- Perkins, Bradford. "George Canning, Great Britain, and the United States, 1807–1809," American Historical Review (1957) 63#1 pp. 1–22 in JSTOR
- Seton-Watson, R. W. Britain in Europe, 1789–1914. (1938); pp 67–120.online
- Temperley, H.W.V. The Foreign Policy of Canning, 1822–1827: England, the Neo-Holy Alliance, and the New World (1925) online
- Temperley, Harold and L.M. Penson, eds. Foundations of British Foreign Policy: From Pitt (1792) to Salisbury (1902) (1938), primary sources online
- Ward, A. W.; Gooch, G. P., toim-d (1922). The Cambridge History of British Foreign Policy, 1783–1919: Volume 1: 1783–1815. Cambridge University Press.