George S. Patton

George S. Patton
George S. Patton
	Patton (1945)
Täisnimi	George Smith Patton Jr.
Hüüdnimi	"Bandito"; "Old Blood and Guts"
Sünniaeg	11. november 1885; San Gabriel, California, USA
Surmaaeg	21. detsember 1945 (60-aastaselt); Heidelberg, Saksamaa
Maetud	Luxembourg American Cemetery and Memorial, Luxembourg
Truudusvanne	Ameerika Ühendriigid
Teenistus	Ameerika Ühendriikide maavägi
Teenistusaeg	1909–1945
Auaste	kindral
Juhtinud	7. armee; 3. armee; 15. armee;
Abikaasa	Beatrice Banning Ayer (a. 1910)
Lapsed	George Patton IV
Sugulased	George S. Patton Sr. (vanaisa)
Autogramm

"Patton" ja "George Patton" suunavad siia. Teiste tähenduste jaoks vaata täpsustuslehti Patton (täpsustus) ja George Patton (täpsustus).

Teiste inimeste kohta perekonnanimega Patton vaata artiklit Patton (perekonnanimi).

George Smith Patton Jr. (11. november 1885 – 21. detsember 1945) oli Ameerika Ühendriikide maaväe kindral, kes juhatas Teise maailmasõja Vahemere rindel 7. armeed ning 1944. aasta juulist, Normandia dessandi järel, 3. armeed läänerindel Prantsusmaal ja Saksamaal.

Patton sündis 1885. aastal sõjaväelise taustaga peres, mille liikmed olid teeninud nii Ameerika Ühendriikide kui Ameerika Riikide Konföderatsiooni relvajõududes. Ta omandas sõjaväelise hariduse Virginia Sõjaväeinstituudis ja West Pointi Sõjaväeakadeemias. Sõjaväeliste õpingute kõrval õppis ta vehklemist ja disainis M1913 ratsaväesaabli, mida tuntakse kui "Pattoni saablit". 1912. aastal osales ta Rootsis Stockholmis toimunud suveolümpiamängudel moodsas viievõitluses.

Esimese lahingukogemuse sai ta 1916. aastal Mehhiko ekspeditsioonil, osaledes esimeses USA katses kasutada mootorsõidukeid lahingutegevuses. Ta osales Esimeses maailmasõjas Ameerika ekspeditsiooniväe koosseisus loodud USA tankikorpuse teenistuses, juhatades algselt USA tankikooli Prantsusmaal ja sõja lõpupoolel juhtides tankiüksuseid lahingus kuni sai lahingutegevuses vigastada. Maailmasõdadevahelisel ajal osales Patton keskse tegelasena USA armee soomusväe loomises, teenides mitmetel staabiametikohtadel. Tõustes stabiilselt ametiredelil, oli ta USA Teise maailmasõtta astumise ajaks USA 2. soomusdiviisi ülem.

Pattoni juhtimise all sisenesid USA väed 1942. aastal operatsiooni Tõrvik raames Vahemerele ja vallutasid Casablanca. Ta juhtis 7. armeed 1943. aasta juulis alanud liitlasvägede sissetungil Sitsiiliasse ja oli esimene Messinani jõudnud väejuht. Sama aasta augustis sattus ta skandaali, sest andis kahele lahingušoki käes kannatanule kõrvakiilu, pidades neid argpüksideks. Pattoni ülem kindral Dwight D. Eisenhower sundis ta meeste ees vabandama ja eemaldas ta peaaegu aastaks operatiivjuhtimisest. Siiski andis Eisenhower talle võtmerolli petteoperatsioonis Fortitude, mis oli osa liitlasvägede desinformatsioonikampaaniast operatsioon Overlordi varjamiseks ja sakslaste eksitamiseks. 1944. aasta jaanuaris anti Pattonile üle kontroll 3. armee üle. Pattoni otsustava juhtimise all sooritas 3. armee kiire soomuspealetungi läbi Prantsusmaa, vabastas Ardennide lahingu käigus Bastogne'is ümber piiratud USA väeüksused ja tungis seejärel sügavale Natsi-Saksamaa territooriumile.

Liitlaste poolt okupeeritud Saksamaal nimetati Patton Baierimaa sõjakuberneriks, kuid vabastati hiljem ametist seoses tema väljaütlemistega Nõukogude Liidu aadressil ja denatsifitseerimise tühiseks pidamise eest. Seejärel juhtis ta natuke üle kahe kuu 15. armeed, kuid sai 1945. aasta detsembris liiklusõnnetuses raskelt vigastada ja suri Heidelbergi haiglas kaksteist päeva hiljem, 21. detsembril.

Pattoni värvikat isiksust ja edu väejuhina varjutasid kohati tema vastuolulised avalikud väljaütlemised. Ta juhtimisfilosoofiale, mis seisnes sõdurite käsutamises eesliinilt ja nende inspireerimises tähelepanu püüdvate ja tihti roppude avalike kõnedega, näiteks nagu ta kuulus kõne 3. armeele, on antud vastakaid hinnanguid – pigem positiivseid tema sõdurite ja selgelt kahetisi teiste liitlasvägede kõrgemate väejuhtide poolt. Pattoni rõhuasetus kiirele ja agressiivsele pealetungistrateegiale osutus siiski märkimisväärselt efektiivseks ning seda hinnati kõrgelt ka Saksamaa väejuhatuses. 1970. aastal valmis tema elust biograafiline film "Patton", mis George C. Scottiga peaosas võitis seitse Oscarit ja aitas kinnitada tema staatust rahvuskangelasena.^[1]

Lapsepõlv ja noorus

Patton Virgina Sõjaväeinstituudi kadetina 1907. aastal

George Smith Patton juunior sündis 11. novembril 1885^[2]^[3] San Gabrieli linnas California osariigis George Smith Patton seeniori ja tema naise Ruth Wilsoni pojana. Tal oli noorem õde Anne hüüdnimega "Nita",^[4] kes kihlus 1917. aastal salaja Pattoni tollase mentori armeedekindral John J. Pershinguga, kuid Pershingu esimesest maailmasõjast tingitud eemaloleku tõttu läks paar hiljem lahku.^[5]

Lapsena oli Pattonil raskusi lugema ja kirjutama õppimisel, mis mõnede ajaloolaste arvates võisid tuleneda diagnoosimata düsleksiast, kuid hiljem sai temast innukas raamatute lugeja.^[4] Ta õppis algul koduõpetaja käe all, seejärel läks kuueks aastaks õppima Pasadenas asuvasse poistekooli. Pattonit on kirjeldanud intelligentse poisina, kes oli suure lugemusega klassikalise sõjaajaloo osas, seejuures eriti Hannibali, Scipio Africanuse, Julius Caesari, Jeanne d'Arci ja Napoleon Bonaparte'i vallutustest.^[4] Samuti oli ta kirglik ratsutaja.^[6].

25. mail 1910 abiellus Patton Beatrice Banning Ayeriga, Bostoni töösturi Frederick Ayeri tütrega. Neil oli kolm last: tütred Beatrice Smith (sündis 1911. aasta märtsis) ja Ruth Ellen (sündis 1915. aasta veebruaris) ning poeg George Patton IV (sündis 1923. aasta detsembris).^[7] Ta abikaasa Beatrice hukkus 1954. aastal ratsutamisõnnetuses, kui hobune ta seljast raputas.^[8]

Nooremohvitserina

Pattoni esimene teenistuskoht pärast kooli lõpetamist oli 15. ratsaväerügemendis, mis asus Illinoisi osariigis Fort Sheridanis. Seal kogus ta tuntust.^[9] 1911. aasta teisel poolel viidi ta üle Fort Myeri sõjaväebaasi, kus paiknes ka suur osa maaväe kõrgemast juhtkonnast.^[10] Seal tutvus ta ratsutades sõjaminister Henry L. Stimsoniga ja neist said sõbrad.^[10]^[11]

1912. aasta suveolümpiamängud

Tänu eeskujulikele tulemustele vehklemises ja jooksus valiti Patton USA maaväge esindama Stockholmis toimunud 1912. aasta suveolümpiamängudele moodsas viievõistluses.^[12] 42 võistlejast jäi Patton laskmises 21., ujumises 7., vehklemises 4., ratsutamises 6. ja jooksmises 3. kohale, lõpetades üldarvestuses viiendana nelja rootslase järel.^[13] Tema sooritus laskmisvoorus, kus ta otsustas konkurentide poolt kasutatud 22-kaliibrise tulirelva asemel 38-kaliibrise püstoli kasuks, põhjustas erimeelsusi kohtunike ja Pattoni vahel. Kohtunikud otsustasid, et Patton tulistas korra sihtmärgist täiesti mööda, kuid Patton väitis, et ta varasematest laskudest sihtmärkinud tekkinud suurte aukude tõttu lendas kuul sihtmärgile uut jälge jätmata sellest läbi.^[14]^[15] Pattoni elulugu uurinud ajaloolase Carlo D'Este arvates on tõenäoline, et kui Pattoni versioon oleks vaidluses peale jäänud, siis oleks ta võitnud olümpiamedali.

Viited

↑ Stewart 2004, lk 139.
↑ D'Este 1995, lk 29.
↑ Brighton 2009, lk 17.
↑ ^4,0 ^4,1 ^4,2 Axelrod 2006, lk 11–12.
↑ Keane, lk 71–72.
↑ Axelrod 2006, lk 13.
↑ Axelrod 2006, lk 28, 35, 65–66.
↑ Farago 1981, lk 310.
↑ Brighton 2009, lk 20.
↑ ^10,0 ^10,1 Axelrod 2006, lk 28–29.
↑ Hassell & Breslin 2010, lk 41.
↑ Zaloga 2010, lk 8.
↑ Axelrod 2006, lk 30.
↑ Blumenson 1972, lk 231–234.
↑ D'Este 1995, lk 132–133.

Kirjandus

Axelrod, Alan (2006). Patton: A Biography. London: Palgrave Macmillan, ISBN 978-1-4039-7139-5
Brighton, Terry (2009). Patton, Montgomery, Rommel: Masters of War. New York City: Crown Publishing Group, ISBN 978-0-307-46154-4
D'Este, Carlo (1995). Patton: A Genius for War. New York City: Harper Collins. ISBN 978-0-06-016455-3
Farago, Ladislas (1981). The Last Days of Patton. Yardley, Pennsylvania: Westholme Publishing LLC, ISBN 978-1-59416-531-3
Gibson, Keith E. (2010). Virginia Military Institute. Arcadia Publishing. ISBN 9780738586465
Hassell, Agostino Von; Breslin, Ed (2010). Patton: The Pursuit of Destiny. ISBN 9781401604493
Stewart, Richard Winship [toim.] (2004). American Military History: The United States Army in a global era, 1917-2003 (II köide). Goverment Printing Office. ISBN 9780160873324
Zaloga, Steven (2010). George S. Patton: Leadership, Strategy, Conflict. Oxford, United Kingdom: Osprey Publishing, ISBN 978-1-84603-459-6

Välislingid

George S. Patton Encyclopædia Britannicas (inglise keeles)

[1] Stewart 2004, lk 139.

[2] D'Este 1995, lk 29.

[3] Brighton 2009, lk 17.

[Ax1112-4] 4,0 ^4,1 ^4,2 Axelrod 2006, lk 11–12.

[5] Keane, lk 71–72.

[6] Axelrod 2006, lk 13.

[7] Axelrod 2006, lk 28, 35, 65–66.

[8] Farago 1981, lk 310.

[9] Brighton 2009, lk 20.

[Ax2829-10] 10,0 ^10,1 Axelrod 2006, lk 28–29.

[11] Hassell & Breslin 2010, lk 41.

[12] Zaloga 2010, lk 8.

[13] Axelrod 2006, lk 30.

[14] Blumenson 1972, lk 231–234.

[15] D'Este 1995, lk 132–133.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]

[10]

[11]

[12]

[13]

[14]

[15]