Harilik hink
|
See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Hink (perekond) |
| Hink | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Kiiruimsed Actinopterygii |
| Selts |
Karpkalalised Cypriniformes |
| Sugukond |
Hinklased Cobitidae |
| Perekond |
Hink Cobitis |
| Liik |
Hink |
| Binaarne nimetus | |
|
Cobitis taenia Linnaeus (1758) | |
Harilik hink (Cobitis taenia) on hinklaste sugukonda hinkude perekonda kuuluv kala.
Rahvakeeles kutsutakse teda ka nimetustega vinka-võnka, kivijüraja, kivivingerjas, kivikala, kivikana, kivitrull, kivinärija, liivarull, tigekala ja koerakala [1].
Levila
[muuda | muuda lähteteksti]Hinkude perekond elab Euroopas, Aasias ja Marokos. Hariliku hingu levila on neist kõige laiem. Ta elab Euroopas kuni 60. põhjalaiuseni, välja arvatud Põhja-Jäämere valglas. Ta puudub ka Iirimaal, Walesis ja Šotimaal. Aasias elab ta Siberis kuni Leena jõgikonnani, Amuuris, Sahhalinil, Põhja-Hiinas, Jaapanis ja Türgis.[2]
Eestis on hink harv. Teda on tabatud Matsalu lahest ja Kihnu kandist, kuid mitte Lääne-Eesti saartelt ega Kirde-Eestist.[1] Hinku on nähtud ka Pirita jões[viide?].
Välimus
[muuda | muuda lähteteksti]Harilik hink on pikliku kehaga kala, kehapikkus 7–14, keskmiselt 8–9 cm ja kaal kuni 58 g[1]. Üldiselt on hink kahvatukollakas[1], kuid suudab oma värvust muuta, olenevalt veekogu põhja värvusest[2]. Külgedel paikneb rida ümaraid või kandilisi laike, mis peaaegu sulavad kokku vöödiks. Silma juurest jookseb ninamikule tumepruun, peaaegu must triip[2]. Soomused on nii väikesed, et kala tundub silmaga vaadates paljas olevat[1].
Hingu keha, eriti pea, on külgedelt kokku surutud. Suu on alaseisune, väike, ümbritsetud pehmete sagaraliste huultega.[2]
Isased ja emased on sarnased, ehkki erinevusi leidub. Emased on isastest suuremad, isastel on rinnauim teravnenud ja selle teine kiir laienenud. Sigimisperioodil tekib isastele rinnauime siseküljele selle alusele ümar nahkne paksend ja siis on neid emastest lihtne eristada.[2]
Juba varsti pärast koorumist tekivad hingu vastsele välislõpused. Hink ja vingerjas on ainsad kalad mitte ainult Eestis, vaid kogu endise NSV Liidu alal, mille vastsetel arenevad välislõpused. Välislõpused on veel mõnel troopikakalal. Hingata aitavad ka pärislõpused, veresoonepõimikud uimekurrul ja rinnauimedel ning sooltorus paiknevad veresooned.[2]
Eluviis
[muuda | muuda lähteteksti]Hink elutseb järvedes, riimveelistes merelahtedes ja aeglase vooluga jõgedes[1]. Järvedes eelistab ta sisse- või väljavoolukohta[1]. Ta eelistab mudaliivast põhja, kuhu saab kergesti kaevuda, samuti niitjate rohevetikate kogumeid, kus ripub kõverdunult[2]. Kui teda akvaariumis pidada, piisab talle veesügavusest 5–7 cm[2]. Kui ta põhjasetetesse kaevub, on teda raske avastada muul viisil kui lõpusekaante liikumise järgi[2].
Hink on võimeline soolehingamiseks, kuid vähemal määral kui vingerjas.[2]
Hink on öise ja erakliku eluviisiga kala, kes elutseb veekogu põhjakihtides[1]. Kõige aktiivsem on ta õhtuti[2]. Ta toitub väikestest bentilistest koorikloomadest (Macrothricidae, Chydoridae), kodaamööbilistest (Difflugia, Arcella) ja surusääsklaste vastsetest[2]. Lisaks sööb ta lagunevaid taime- ja loomajäänuseid, neelates ühes nendega lihtsalt muda ja liivateri[1]. Maimud toituvad ainuraksetest ja vetikatest[1].
Paljunemine
[muuda | muuda lähteteksti]Hink koeb siis, kui veetemperatuur on ületanud 16 °C[2]. Kudemine käib portsjonite kaupa ja kestab 1–2 kuud[2]. Ta koeb vetikate vahele, kleepides marjaterad nii elusatele kui surnud taimedele[1]. Marjateri on 350–3500[1] ja nende läbimõõt on 1,9–3,0 mm[2]. Kõige soodsamad tingimused hinkude paljunemiseks on kuumad ja niitvetikate vohamisega aastad[2].
Marjaterad on väikese tihedusega ning nad hõljuvad vetikate keskel. Kui juuni lõpul niitvetikakogumid jõe- ja järvekallaste lähedal pinnale tõusevad, tõstavad nad ka kalamarja endaga koos välja. Vetikaid tõstavad ülespoole hapnikumullid, mis tekivad intensiivse fotosünteesi käigus ja lahustuvad vees halvasti. Vee hapnikusisaldus kõigub hingi kudemiskohtades oluliselt: koidu eel on see 4–5 mg/l, päeval kuni 10–12 mg/l. Veest korjatud marjateri saab asetada akvaariumi ja jälgida nende arenemist. Eriti huvitav on vaadelda koorunud vastseid luubi abil.[2]
Loote läbimõõt on 1,2–1,5 mm[2]. Loote keha ja kesta vahel on palju ruumi[2]. Vastsed kooruvad olenevalt temperatuurist 4.–6. päeval ja jäävad vetikakogumisse[2]. Kooruv vastne on 5,4 mm pikk[1]. Vastsed söövad eriti vesikirbulisi, keda vetikate vahel külluses leidub[2]. 2 cm pikkusena siirduvad maimud elama veekogu põhja[1].
Looduses söövad hinku paljud röövkalad. Inimesed kasutavad teda röövakalade sööda ja akvaariumikalana.[1]
Hink kuulub kaitstavate liikide III kategooriasse.[1]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 "ˇHink TÜ saidil". Originaali arhiivikoopia seisuga 15. märts 2008. Vaadatud 30. detsember 2009.
- ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 2,14 2,15 2,16 2,17 2,18 2,19 2,20 "Loomade elu", 4. kd., lk. 244-245
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti] |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Cobitis taenia |
- Harilik hink andmebaasis eElurikkus
