Hilda Kamdron
| Hilda Kamdron | |
|---|---|
| Sünninimi | Jelisaveta Kamdron |
| Sündinud |
1901 Laiksaare vald, Pärnumaa |
| Surnud |
1972 Laeva |
| Rahvus | eestlane |
Hilda Kamdron (sünninimi Jelisaveta, 1938. aastast Ilda Kamdron[1];1. august 1901 Laiksaare vald, Pärnumaa – 12. aprill 1972 Laeva, Tartu maakond) oli eesti kunstnik.
Astus Kunstikooli Pallas 1922. aastal Pärnu maakonnavalitsuse stipendiumiga ning õppis seal kuni aastani 1930[2] (algul Ado Vabbe, seejärel Rudolf Parise õpilasena). Kooli õppenõukogu arvas ta kooli silmapaistvamate õpilaste hulka ning määras talle korduvalt Kultuurkapitali toetuse.[3] Kooli lõpetamine takerdus siiski majandusliku kitsikuse tõttu. Tiina Nurk nimetab teda oma Pallase monograafias Rudolf Parise ateljee väljapaistvaimaks õpilaseks Hando Mugasto kõrval.[3]
1943. aastal astus Kamdron taas Pallasesse graafikaateljeesse ning jätkas kunstiharidust Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis, mille lõpetas 1946. aastal graafikuna.[3]
1946. aastal võeti Kamdron Eesti NSV Kunstnike Liitu, kuid visati sealt jäädavalt välja EKP Keskkomitee VIII pleenumi otsusega.[2] 1946.aastal võttis Kunstnike Liit ta liikmekandidaadiks, kuid 1948.aastal KL seda staatust enam ei kinnitanud. Oma elu kahel viimasel aastakümnel elas Kamdron Tartus erakliku ja tunnustamatuna.[2] Suur osa tema loomingust hävis 1972. aastal tulekahjus, varsti pärast seda suri ka kunstnik ise.[4]
Hilda Kamdron on maetud Tartu Raadi kalmistule.
Looming
[muuda | muuda lähteteksti]1930. aastail hakkas Kamdron looma assamblaaže, kasutades koos mitmesuguseid materjale, puutükke, kive ja klaasikilde, luues neist terviklikke kompositsioone, mis jäid siis, aga kaua aega hiljemgi, eesti kunstis erandlikuks. Tollest ajast pole paraku ühtki säilinud näidet teada. Hilisem assamblaažilooming seostub 1950. aastate lõpu ja 1960. aastate alguse otsingutelainega kollaažitehnikas.
Ta lõi arvukalt akvarellportreid, puulõike- ja kuivnõelalehti, pliiatsijoonistusi ning ekspressiivse värvilahendusega õlimaale. Kamdroni tähelepanuväärseteks iseärasusteks olid peen, graafiline joonistusmaneer ja võrratu imiteerimisoskus.[3] Kamdronil oli muu hulgas ka silmapetteni küündiv võime jäljendada akvarellis nii kirju, ajalehtede väljalõikeid, dokumente, postkaarte, maakaarte kui ka isegi rahatähti, mistõttu on tema loomingut nimetatud maagiliseks realismiks.[5] Ta võis paberrahad, mängu- või maakaardid, ajalehetükid, vanad gravüürid edasi anda pisimagi finessini, kaasa arvatud kulumus, narmendavad ääred, ajaga koltunud paber – kõike seda täpselt kaalutletud kompositsioonis, kuid langemata naturalistlikku kopeerimisse.[3] Seda oskust, või pigem andi, oli tal pärast kooli võimalus rakendada Tartu ülikoolis professor Valdese juhendamisel, tehes mitmesuguseid mikro- ja makrojoonistusi, ning "Eesti Entsüklopeedia" ja Eesti Rahva Muuseumi tarbeks.[3] Kamdron on teinud rohkesti täppisjooniseid arsti- ja loodusteaduslikele töödele ning teatmeteostele.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Määratud uueks nimeks Tartu Linna Perekonnaseisuameti otsusega 07.03.1938.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Enn Lillemets, "Hilda Kamdroni põlemata pärlid", Sirp, 21.09.2007 (vaadatud 22.09.2024)
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 "Hilda Kamdron "Eestimaa!"". Kunstisalong Allee, Oksjon 2004. Originaali arhiivikoopia seisuga 6. märts 2016. Vaadatud 15. novembril 2012.
- ↑ ERR (24. oktoober 2024). ""Kunstiskandaalid": silmapaistva Hilda Kamdroni loometee lõpetas nõukogude režiim". ERR. Vaadatud 25. oktoobril 2024.
- ↑ 5,0 5,1 "Unustatud pallaslase maagiline looming Tartu Linnamuuseumis", Postimees, 13. august 2007 (vaadatud 22.09.2024)
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Enn Lillemets, "Kui Emajõe Ateenast sai Pompeji. Hilda Kamdron ja Maarja kirik", 27.06.2024-22.09.2024, 19. sajandi linnakodaniku muuseum