Ilja Repin

See artikkel räägib kunstnikust; jõelaeva kohta vaata artiklit Ilja Repin (jõelaev)

---

Ilja Repin
Sündinud	5. august 1844 Tšuhujiv, Harkovi kubermang, Venemaa Keisririik
Surnud	29. september 1930 (86-aastaselt) Kuokkala, Soome
Rahvus	venelane
Tegevusala	maalikunstnik
Kunstivool	kriitiline realism
Tuntud teoseid	"Burlakid Volgal" (1873), "Ivan Groznõi ja ta poeg" (1870–1873)

Ilja Jefimovitš Repin (vene Илья Ефимович Репин; 5. august (vkj 24. juuli) 1844 Tšuhujiv, Harkivi kubermang, Venemaa Keisririik – 29. september 1930 Kuokkala, Soome) oli vene ja ukraina maalikunstnik, kriitilise realismi esindaja.

Elukäik

Ilja Repin sündis Venemaa Keisririigis Harkivi kubermangus Tšuhujivi nimelises väikelinnas (praegu Harkivi oblastis Ukrainas) ohvitseri pojana.

Autoportree (1878)

19-aastaselt sõitis Repin Peterburi, kus proovis sisse saada Peterburi Kunstide Akadeemiasse. Esialgu tal see ei õnnestunud, kuna ta ei tundnud klassikalise joonistamise saladusi, sest enne Peterburi tulemist töötas ta kunstnike artellis, kus maalis ikoone ja restaureeris altarimaale. Ta astus erakooli, kus õpetajaks oli Nikolai Kramskoi. Viimase soovitusel võeti Repin kaks kuud hiljem kunstiakadeemiasse vabakuulajaks. Esimese kursuse lõpus sai ta maali "Jeremia leinab Jeruusalemma varemetel" eest kõrgeima hinde ja võeti vastu üliõpilaseks. Akadeemia diplomitööks maalis Repin evangeeliumiainelise "Kristus äratab Jairuse tütre" (1871) ja suure vene rahva elu käsitleva kompositsiooni "Burlakid Volgal" (1870–1873). Esimese eest pälvis noor kunstnik suure kuldmedali ning võimaluse sõita akadeemia stipendiaadina Euroopasse. Medaliga kaasnes õigus kuueaastasele välisreisile akadeemia kulul. "Burlakid Volgal" eksponeeriti 1873. aasta maailmanäitusel Viinis.

Aastal 1872 abiellus Repin Vera Aleksejevna Ševtsovaga.

1873. aastal reisis ta akadeemia stipendiaadina oma naise ja väikese tütrega mõned kuud Itaalias ning pärast seda elas ja töötas 1876. aastani Pariisis. Venemaale naasmise järel reisis ta perega Tšugujivisse, seejärel asus elama Moskvasse.

Pärast seda, kui Repin tuli 1878. aastal tagasi Peterburi, sai temast peredvižnikute juhtfiguur. Kunstnik nägi oma missiooni Venemaa kaasaegse tegelikkuse ja ajaloo kujutamises. Suure hulga portreede kõrval kujunesid tema selle perioodi tähtsaimateks teemadeks rahva elu ja revolutsionääride saatus. Juba kodukandis viibides oli ta teinud esimesed eskiisid kompositsioonile "Ristikäik tammesalus" (1877), mille kallal kunstnik töötas pea kogu elu.

Aastal 1887 lahutas Repin oma esimesest naisest. Tema juurde jäid elama kaks vanemat tütart, Vera ja Nadja. Noorem tütar Tanja ja poeg Jura jäid emaga.

Samal aastal eemaldus Ilja Repin peredvižnikutest. Ta tuli küll 1888. aastal tagasi, kuid lahkus ühingust lõplikult 1890. aastal. Ta süüdistas ühingut bürokraatias ega suutnud nõustuda uuendustega põhikirjas.

1891. aastal reisis Repin Jasnaja Poljanasse, et joonistada Lev Tolstoid ja tema peret. Selle töö tulemusena valmis terve seeria suure vene kirjaniku portreemaale ja -joonistusi.

Alates 1893. aastast töötas Repin Peterburi Kunstiakadeemias nii professori kui ka direktorina.

1899. aastal abiellus Repin fotograafia ja kirjanduse vallas tegutsenud Natalia Nordmanniga (1863–1914) ning rajas Soome Kuokkalasse (praegune Repino Venemaa Leningradi oblastis), mitte kaugele Peterburi linnast ühise kodu, millest sai peagi aktiivne kultuurielu keskus. Kunstnik tegeles seal nii maalikunsti kui ka graafikaga, kirjutas oma memuaarid "Kauge, kuid lähedane" (eesti keeles 1963), esines ajakirjanduses publitsisti ja ühiskonnategelasena ning jätkas õpetamist Peterburi Kunstiakadeemias.

13. aprillil 1918 suleti Venemaa ja Soome vaheline piir ning neli aastat varem lesestunud kunstnik sattus kodust lahkumata elama välismaale. Tema Vene pankades olnud varad natsionaliseeriti, mistõttu kunstnik oli sunnitud asuma korraldama näitusi ja müüma oma töid. Nüüd sõlmis Repin tihedamad kontaktid soome kunstielu ja kunstnikkonnaga. Esimene Repini näitus Soomes toimus juba 1918. aastal Helsingis Strindbergi salongis. Soome Vabariigi põhiseaduse vastuvõtmise puhul kinkis Repin Soome Kunstiühingule seitse enda ja 23 teiste vene kunstnike teost, mis anti edasi Ateneumi muuseumile ja mis panid aluse Soome Rahvusgalerii vene kunsti kogule. 1920. aastail esines kõrges eas kunstnik viljakalt näitustel nii Nõukogude Venemaal kui ka Soomes, Rootsis, Ameerikas, Prantsusmaal ja Tšehhoslovakkias. Teda autasustati Valge Roosi ordeni II järguga. Mitmetele Nõukogude Liidu ametlikele kutsetele vaatamata ei lahkunud Repin Soomest, vaid jäi sinna oma surmani.

Ilja Repin suri 29. septembril 1930 Kuokkalas ning sinna on ta ka maetud. 1940. aastal avati Kuokkalas kunstniku kodu tema memoriaalmuuseumina.

Looming

Ilja Repin on mõjukamaid kriitilise realismi esindajaid. Tegeles olustiku-, portree- ja ajaloomaaliga. Tema pärand koosneb üle 2000 maalist, tuhandetest graafilistest lehtedest ja eskiisidest. Neljandiku loomingust moodustavad portreed. Ta maalis peaaegu kõiki oma kaasaja progressiivseid kultuuritegelasi ja teadlasi (nt Lev Tolstoi, Nikolai Pirogov, Pavel Tretjakov, Dmitri Mendelejev, Anton Rubinstein, Mihhail Glinka, Valentin Serov jpt). Tähelepanuväärne on tema joonistatud Modest Mussorgski portree (1881). Nimelt maalis ta selle mõni päev enne helilooja surma. 1901. aastal sai ta ametliku tellimuse maalida "Riiginõukogu loomise sajandale aastapäevale pühendatud 1901. aasta 7. mai pidulikku istungit" (1901–1903). Teosel on kujutatud 81 riigivõimu esindajat.

Repin maalis arvukalt rahva elu kujutavaid teoseid. Tähelepanuväärseim ja kuulsaim neist on "Burlakid Volgal".

Ilja Repini loomingus on olulisel kohal revolutsioonilise võitluse teema. Teosed "Ei oodanud", "Koosolek", "Sandarmite konvoi saatel" ja "Pihist keeldumine". Tema ajaloomaalidest on tuntuim "Ivan Julm oma poja Ivaniga 16. novembril 1581. aastal" (1885), mida peetakse maalilise psühhologismi kõrghetkeks Repini loomingus.

Pariisis elades maalis ta etüüde Pariisi eeslinnadest, tänavastseene, portreesid (sealhulgas ka Ivan Turgenevi portree), kavandas ja maalis "Pariisi kohviku".

Galerii

• 
  "Burlakid Volgal" (1873)
• 
  Ivan Groznõi ja ta poeg (1870–1873)
• 
  "Ei oodanud" (1884–1888)
• 
  Autoportree
• 
  Lev Tolstoi (1891)
• 
  "Zaporoožlased Türgi sultanile kirja kirjutamas" (1891)
• 
  Pavel Tretjakovi portree
• 
  Kunstniku tütar
• 
  Modest Mussorgski portree

Kirjandus

• Andrei Lebedev, "Ilja Repin 1844–1930", tõlkinud Valentine Tigane, Ilukirjandus ja Kunst, Tallinn 1948, 36 lk
• Ilja Repin, "Kauge, kuid lähedane" (memuaarid), tõlkinud Georg Saarik, ees- ja järelsõna: Kornei Tšukovski ("Repin kirjanikuna" lk 5–8 ja "Venekeelse väljaande toimetajalt", lk 575–576), kommentaarid lk 577–642: Aleksei Korostin, Lidia Tšukovskaja, Eesti NSV Kunst, Tallinn 1963, 648 lk
• Nikodim Gippius, "Järsud astmed. Jutustus Ilja Repini noorpõlvest", tõlkinud Silvi Väli, Eesti Raamat, Tallinn 1973, 124 lk
• "Repin. Vene suurmeistri elu ja looming Soomes" (näitus Kadrioru kunstimuuseumis (09.02–18.08.2013)) = Репин: жизнь и творчество великого русского мастера в Финляндии = Repin: a Russian master, Eesti Kunstimuuseum, Tallinn 2013, 216 lk; ISBN 9789949485154