Inkunaabel

Valerius Maximus, trükitud Mainzis Peter Schöfferi poolt 18. juulil 1471

Inkunaablid ehk hällitrükised (ladina keeles incunabula 'häll, varajane lapseiga, algus, päritolu') on 15. sajandi trükised, mis moodustavad ühe etapi üleminekul käsikirjaliselt raamatult trükikunsti vahenditega valmistatud raamatule.

Hällitrükiseid on kahte liiki: ksülograafilised (üksiklehele graveeritud puuplaadilt tehtud tõmmis) ja tüpograafilised (Johann Gutenbergi juurutatud trükimenetlus trükipressiga). Enamik uurijatest kasutab sõna "inkunaabel" ainult viimaste kohta.

Inkunaabel on metallist üksiktüüpidega trükitud leht või raamat. Tollal jäljendasid trükkalid veel käsikirjalisi raamatuid, trükikiri sarnanes käsitsi kirjutatuga, kasutati samu lühendeid, puudus tiitelleht. Pilte (miniatuure) ja suuri algustähti (initsiaale) maaliti pärast trükkimist käsitsi juurde. Trükiarv oli algul 100–300, sajandi lõpus, kui käsitsi illustreerimisest loobuti, kuni 2000 eksemplari.

Kogu maailmas on inkunaableid säilinud 450 000, neist Eestis 127: 48 Tartu Ülikooli Raamatukogus, 48 Tallinna Ülikooli Akadeemilises Raamatukogus, 22 Tallinna Linnaarhiivis, 8 Eesti Rahvusraamatukogus, 1 Eesti Ajaloomuuseumis. Siia pole arvestatud neid hällitrükiseid, mis võivad asuda erakogudes. Eesti mäluasutustes asuvad hällitrükised on kirjeldatud HEM-andmebaasis.

Sõna incunabula esimene teadaolev kasutus trükitööstuse terminina pärineb 1639. aastast. Seda oli kasutatud Bernhard von Mallinckrodti pamfletis "De ortu et progressu artis typographicae" ("Tüpograafiakunsti tõusust ja progressist"), kus esineb fraas prima typographicae incunabula ('trükikunsti esimene lapsepõlv'). Selles teoses on mainitud trükikunsti algusajana 1500. aastat ja tinglikult arvestatakse seda nii tänapäevani, kuigi see ei ole seotud mingi kindla sündmusega trükitööstuse arengus 1500. aasta paiku.

Vaata ka

• Paleotüüp

Välislingid

• HEM-andmebaas