Maurice Greene (helilooja)
Maurice Greene (12. august 1696 London – 1. detsember 1755) oli inglise organist, klavessinist ja helilooja.
Maurice Greene sündis vaimuliku peres. Lapsena laulis ta Püha Pauluse katedraalis Jeremiah Clarke'i (1674–1707) ja Charles Kingi (1687–1748) ajal. Orelit õppis ta Richard Brindi juures ja pärast Brindi surma 1718 sai ta Püha Pauluse katedraali organistiks. 1727 sai ta organisti koha Kuninglikus Kapellis pärast eelmise organisti William Crofti surma.
1730 sai ta muusikaprofessoriks Cambridge'i Ülikoolis.
1735 määras George II ta kuninga muusikameistriks. Selleks jäi Greene kuni oma surmani nagu kõik teised kuninga muusikameistrid kuni tänapäevani.
Ta töötas kogumiku "Cathedral Music" kallal, mida hiljem jätkas tema õpilane ja järglane kuninga muusikameistri kohal William Boyce. Seda kasutatakse anglikaani kirikus tänapäevani. Tema vaimulikud teosed on kirjutatud tekstile, mis on täis paatost. Muusikateostes on kasutatud polüfooniat, aga inimhäälte taustal on pidevalt kuulda keelpillide bassikäike.
Looming
[muuda | muuda lähteteksti]Maurice Greene kirjutas nii vaimulikku kui ka ilmalikku vokaalmuusikat. Tema teoste hulka kuuluvad
- hümn "Hearken Unto Me, Ye Holy Children" (1728),
- oratoorium "The Song of Deborah and Barak" (1732),
- ooper "Florimel" (1734),
- oratoorium "Jefta" (1737),
- muusika Edmund Spenseri sonettidele "Amoretti" (1739),
- hümnide kogumik (1743), millest tuntuim on "Lord, let me know mine end",
- ooper "Phoebe" (1747).
Greene kirjutas ka keelpillimuusikat, sealhulgas
- "Choice Lessons" klavessiinile ja spinetile (1733),
- "6 Overtures ... in Seven Parts" klavessiinile ja spinetile (1745),
- "A Collection of Lessons" klavessiinile (1750),
- 12 voluntaryt orelile või klavessiinile (1779).