Nahkehistöö

Nahkvöö Colotlanist Jalisco osariigis Mehhikos.

Nahkehistöö ehk nahakunst on käsitöö või tarbekunsti haru, milles valmistatakse nahast kunstiteoseid või tarbeesemeid.

Tüüpilised nahakunstiteosed on näiteks kotid, karbid, käevõrud, kaelaehted, kõrvarõngad, vööd ja raamatukaaned. Nahakunstil on suur ühisosa raamatu- ja ehtekunstiga.

Nahkehistöös kasutatakse mitut päritolu nahku: lamba-, kodukitse-, sea-, lehma- ja ussinahka. Olulisel kohal on ka mitmesugused liimid ja värvid. Levinumad tehnikad on õmblemine, värvimine, parkimine ja liimimine.

Ehkki nahakunst on väga vana ja kuulub peaaegu kõigi rahvaste käsitöötraditsiooni, on see tehnikate arenedes palju muutunud. Eesti tänapäevase nahkehistöö rajajaks peetakse Eduard Taskat, kes oli 1916–1924 Riigi Kunsttööstuskooli nahatöökoja juhataja ning rajas 1923. aastal Tallinna oma nahaõppetöökoja. Tuntud Eesti nahakunstnike sekka kuuluvad näiteks Adele Reindorff, Adamson-Eric, Endel Valk-Falk, Elo Järv.

Kaanega kammitasku, Itaalia, 1400-1500.

Eestis saab nahkehistööd õppida akadeemilise kõrgharidusena bakalaureuse- ja magistritasemel Eesti Kunstiakadeemia nahakunsti osakonnas (asutatud 1917) ja rakenduskõrgharidusena Tartu Kõrgema Kunstikooli nahadisaini osakonnas (spetsialiseerumisega disainile või restaureerimisele). Eesti nahakunstnikud on koondunud Eesti Nahakunstnike Liitu.

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumil on ulatuslik nahakunstikogu.

Vaata ka

• Nahakunstnike loend
• Köitekunstnike loend

Kirjandus

• Ene Heimvell "Eesti rahvuslik nahakunst 1918–1940 Tallinna Linnamuuseumi kogudes" Tallinn: Tallinna Linnamuuseum, 2008

Välislingid

• Eesti Nahakunstnike Liit
• Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi nahakunstikogu
• Rahvusvaheline köitekunstinäitus "Scripta manent" Tallinnas
• Kaja Roomets "Ave Hamatvalejev: "Nahakunst nõuab püsivust ja kannatlikkust."" Õhtuleht, 15. mai 2003 (intervjuu)