Peeter Allik

Peeter Allik (28. juuni 1966 Põltsamaa – 31. detsember 2019) oli eesti maalikunstnik ja graafik.

Elulugu

Peeter Allik õppis aastatel 1984–1988 Tartu Kunstikoolis, 1988–1993 Eesti Kunstiakadeemia Tartu osakonnas ning 1991–1992 külalisüliõpilasena Eesti Kunstiakadeemias.^[1]

Ta tuli oma kunstiga avalikkuse ette Kursi koolkonna ridades, selle asutajaliikmena 1988. aastal. Teised kursilased olid Albert Gulk, Marko Mäetamm, Imat Suumann, Ilmar Kruusamäe, Priit Pajos, Priit Pangsepp, Külli Suitso ja Reiu Tüür.

Peeter Allik oli aastail 2001–2004 Academia Non Grata maali- ja graafikaosakonna juhataja ning aastail 2005–2014 Tartu Kõrgema Kunstikooli õppejõud.^[2]

Näitused

Allik hakkas näitustel esinema 1980. aastate teisel poolel, mil ta eksponeeris oma sürrealistliku koega õlimaale. 1990. aastatel kujunes temast väga viljakas kunstnik, kelle loomingut on seostatud nii neopopi lainega kümnendi alguses kui ka sürrealismi teise tulemisega kümnendi teisel poolel.

Näitusi ja teoseid

"Meie kontseptsioon on tulevik" (2000), detail. Linoollõige 2/50, 180×60 cm. Viinistu kunstimuuseum

"Erastamisdokumentide põletamine"
"Kalmer ja surm"
"Kes meist siis ei tahaks olla Peeter Allik"
"Kusev kasakas"
"Konkreetsed lahendused"
"Maha valitsus, president käigu persse"
"Meie kontseptsioon on filosoofia"
"Mina"
"Radikaalselt korrektne"
"Seksikas saabas"
"Tarbetud nüansid"
"Vaikust lõhestas vali kärgatus"
"ÜRO"
"XX sajandi saladused"
"Peeter Allik. Kultiveeritud skisofreenia" Tartu Kunstimuuseumis
"Lihatoitlaste klubi väikse porgandiga"

Iseloomulik

Linoollõige oli aastaid Alliku meelistehnika ja mustade triipude võrgustik kujunes talle iseloomulikuks.

Alliku kohta rõhutatakse, kuidas nii tema graafikas kui ka maalikunstis peegeldub terav sotsiaalne närv: Allik reageerib poliitilistele ja sotsiaalsetele nihetele ühiskonnas, kuid teeb seda läbi omapärase huumori ja groteski.

„

Kujutiste nüansirikas ja detaililembene esitus tekitab muide olulise silmapette – esmapilgul tundub, et tegu pole mitte linoollõigetega, meelde tulevad hoopis Düreri-aegsed imepeene joonega vase- ja puugravüürid. Ehkki mööngem, et peenuses jääb Allik Dürerist sama kaugele maha kui nimetatud renessansimeister praegusest kunstisituatsioonist.

“

Johannes Saar, Alliku kunsti kohta

Tunnustus

1993 Galerii Tokko & Arrak preemia
1996 Jyväskylä rahvusvahelise graafikatriennaali noore graafiku preemia
1997 Eesti Maalijate Liidu preemia
1997 Ado Vabbe stipendium^[3]
1998 Terzo preemia rahvusvahelisel kunstinäitusel "Citta Di Locri"
2001 Konrad Mäe preemia
2001 Tartu Kultuurkapitali preemia
2002 Grand Prix Kaliningradi VII rahvusvahelisel graafikabiennaalil
2005 Kristjan Raua preemia (Tartu Kunstimajas toimunud ühiskonnakriitilise isikunäituse "Ma nägin seda! Riigisaladus: kottida rahvast" eest)^[4]
2006 Eesti Kultuurkapitali aastapreemia