Broca kõnekeskus asub otsmikusagaras (üldjuhul aju vasakul poolel) ja on nime saanud Pierre Paul Broca järgi. See ala ajus on vastutav artikuleeritud kõne produktsiooni eest. Leiul on neuropsühholoogia ajaloos suur tähtsus, sest tegemist on esimese anatoomilise tõestusega aju funktsioonide lokalisatsioonist [1].
Lisaks paelus Brocat antropoloogia. Teda on nimetatud ka füüsilise antropoloogia pioneeriks, sest ta töötas välja mitu kraniomeetria mõõteriista. Brocat huvitas aju suuruse ja vaimsete võimete vaheline seos. Ta uskus, et intelligentsuse määrab aju suurus, ning järeldas oma uuringute põhjal, et rasside intelligentsus on erinev, sest mustanahaliste kolju maht on väiksem kui valgetel inimestel.
Pierre Paul Broca sündis 28. juunil 1824 Bordeaux's Prantsusmaal. Tema isa Benjamin Broca oli endine Napoleoni armee kirurg, ema aga protestandist preestri tütar.
Pierre Paul sai 16-aastaselt bakalaureusekraadi ning läks õppima Pariisi meditsiinikooli. Ta lõpetas selle 20-aastaselt, kui tema eakaaslased alles alustasid õpinguid. Seejärel töötas ta internina esialgu uroloogi ja dermatoloogi Philippe Ricordi (1800–1889) juures Hôpital du Midis ning 1843. aastast psühhiaater François Leuret (1797–1851) juures Bicêtre'is.
1844. aastal õppis ta Pierre Nicolas Gerdy (1797–1856) juures, kes oli kuulus anatoom ja kirurg. Kahe aasta pärast sai Brocast tema assistent.[2] 1848. aastal rajas Broca vabamõtlejate ühingu, mis toetus Charles Darwini teooriatele. Brocat huvitas evolutsiooni idee ja ta on öelnud: "Ma oleksin parema meelega muundunud ahv kui Adami alaarenenud poeg".[2][3]
Sellest algas konflikt kirikuga, kus teda peeti hävitavaks, materialistlikuks ja noorte rikkujaks. Kiriku vaenulikkus kestis kogu tema elu, kaasnedes paljude vastuseisudega Broca ja kirikus võimulolijatega.[2]
1848. aastal sai Brocast Pariisi Ülikooli anatoomiaosakonna prosektor (laibalahkamisspetsialist). Samal aastal asutas Broca vabamõtlejate seltsi, mis toetas Darwini ideid. Brocat paelus evolutsiooni kontseptsioon, mis viis ta vastuollu kirikuga, mis kestis terve tema elu.
1853. aastal sai Brocast professor-agrégé ja haigla kirurg. Ta valiti välise patoloogia juhatusse arstiteaduskonnas 1867. aastal ja aasta hiljem kliinilise kirurgia professoriks. 1868. aastal valiti ta Académie de medicine liikmeks ja määrati kliinilise kirurgia juhatajaks. Sellel ametikohal oli ta surmani. Ta töötas Hôpital St. Antoine'is, Pitié's, Hôtel des Clinques'is ja Hôpital Neckeris.[2] Meditsiinikarjääri kõrvalt tegeles ta ka antropoloogiaga.
1859. aastal rajas ta Pariisi Antropoloogia Ühingu (Société d’Anthropologie de Paris). Ta oli ühingu sekretär alates 1862. aastast. 1872. aastal asutas ta ajakirja Revue d'anthropologie ja 1876. aastal antropoloogia instituudi. Kirik seisis vastu antropoloogia arengule Prantsusmaal ja 1876. aastal organiseeris kampaania, mis lõpetaks aine õpetamise antropoloogia instituudis.[2] Oma elu lõpupoole valiti Broca Prantsuse Senati eluaegseks liikmeks. Ta oli ka Prantsuse Akadeemia liige ning omas aukraade mitmest instituudist, nii Prantsusmaal kui ka teistes riikides.[2]
Broca suri 9. juulil 1880 56-aasta vanuselt aju verejooksu tagajärjel.[1] Tema kaks poega said väljapaistvateks arstiteaduse professoriteks.[2]
Broca varajased teadustööd tegelesid kõhre ja luu histoloogiaga, aga ta uuris ka vähi patoloogiat, aneurüsmide ravi ja imikute suremust. Üks tema peamisi huvisid oli aju võrdlev anatoomia. Neuroanatoomina tegi ta olulisi avastusi limbilise süsteemi ja lõhnatajus osalevate alade kohta. Lõhnataju oli tema arvates märk loomalikkusest. Ta kirjutas laiaulatuslikult bioloogilisest evolutsioonist, sellel ajal Prantsusmaal teatud kui transformism (mõiste võeti kasutusele ka inglise keeles, aga tänapäeval vähekasutatud mõlemas keeles).
Karjääri hilisemal perioodil kirjutas Broca rahva tervisest ja haridusest. Ta osales diskussioonis vaeste tervishoiu kohta, saades oluliseks isikuks Assistance Publique'is. Samuti propageeris ta ilmalikku haridust naistele ja vastandus Félix-Antoine-Philibert Dupanloup'le (1802–1878), roomakatoliku preestrile Orléansis, kes tahtis hoida naiste haridust kontrolli all.
Broca ühe peamise uurimissuuna, aju võrdleva bioloogia osas, uuringud kõne lokalisatsiooni kohta viisid täiesti uute uuringuteni ajufunktsioonide laterisatsiooni alal.[2]
Broca on kuulus tänu kõne produktsiooni keskuse avastamisele. See keskus asub alumises frontaalsagara osas (tuntud kui Broca ala või keskus). Ta jõudis selle avastuseni, uurides afaasiaga patsientide ajusid (inimesed, kellel on ajukahjustusest tulenev kõne ja keele häire).[4]
Antud uurimisala algas Broca jaoks vaidlusest aju lokalisatsiooni pooldajate – kelle vaated tulenesid Franz Joseph Galli (1758–1828) frenoloogiast – ja nende oponentide vahel, keda juhtis Pierre Flourens (1794–1867), kes väitis, et erinevate ajuosade välja opereerimisega kummutas ta Galli hüpoteesi. Siiski, Galli endine tudeng Jean-Baptiste Bouillaud (1796–1881) hoidis elus funktsioonide lokaliseerituse hüpoteesi (eriti "keele keskuse" osas), kuigi ta hülgas suures osas ülejäänud frenoloogilise teooria arusaamad. Bouillaud kutsus üles kaasaegseid spetsialiste tema väiteid ümber lükkama, leides frontaalsagara kahjustusega inimene, kellel ei esine kõne häiret. Tema tütremees, Ernest Aubertin (1825–1893), hakkas otsima juhtumeid, mis tema teooriat toetaksid või kummutaksid, ning leidis mitmeid, mis seda toetasid.[4]
Broca Société d’Anthropologie de Paris sai uueks funktsiooni lokalisatsiooni vaidluste platvormiks, kui mitmed pea ja aju anatoomia eksperdid ühinesid, sealhulgas Aubertin. Paljud nendest ekspertidest toetasid jätkuvalt Flourensi argumenti, aga Aubertin esitles kangekaelselt uusi patsiente nende seisukohta vastandamiseks. Siiski oli see Broca, mitte Aubertin, kes lõpuks pani punkti funktsiooni lokalisatsiooni olemasolu küsimusele.[4]
1861. aastal kuulis Broca patsient Leborgne'ist Bicêtre Hospitalis, kellel oli 21-aastaselt progressiivne kõnekaotus ja halvatus, aga mitte kõnemõistmise ega vaimse funktsioneerimise kaotust. Teda hakati kutsuma "Tan" tulenevalt tema saamatusest öelda selgelt ühtegi teist sõna.[4][5] Kui Leborgne suri mõned päevad hiljem, tegi Broca lahkamise. Ta järeldas ootuspõhiselt, et Leborgne'il oli kahjustus frontaalsagaras vasakus aju hemisfääris. Võrreldes tulemustega Leborgne'i kõne ja motoorse liikumise kaotust, otsustati, et kõne tootmiseks oluline aju piirkond asub vasaku frontaalsagara kolmandas käärus, lateraalvao kõrval. Järgmise kahe aasta jooksul leidis Broca lahkamise käigus tõestust veel 12 juhtumiga artikuleeritud keele lokalisatsiooni kohta.[4][5] Kuigi ajalugu omistab selle avastuse Brocale, siis üks teine Prantsuse neuroloog, Marc Dax, tegi sarnaseid tähelepanekuid ka eelmise põlvkonna jooksul, aga ta suri varsti, võimaluseta oma avastusi avalikustada.
Tänapäeval säilitatakse mitmeid Broca afaasiaga patsientide ajusid Musée Dupuytrenis ja tema lahaste kollektsioon asub Musée d'Anatomie Delmas-Orfila-Rouvière's. Broca avaldas oma uurimuse Leborgne'i kohta 1861. aastal Société Anatomique'i väljaandes.[4][5]
Patsientidel Broca keskuse ja/või lähedalasuvate alade kahjustusega vasakus alumises frontaalsagaras diagnoositakse kliiniliselt tihti ekspressiivne afaasia (tuntud ka kui Broca afaasia). Seda tüüpi afaasiat, millega tihti kaasneb häirumine kõne tootmises, saab vastandada retseptiivse afaasiaga (tuntud ka kui Wernicke afaasia, nimetatud Carl Wernicke järgi), mida iseloomustab kahjustus vasaku temporaalsagara tagumises osas ja mida tihti iseloomustab kõnemõistmise häire.[4][5]
Broca tutvus antropoloogiaga Isidore Geoffroy Saint-Hilaire'i (1805–1861), Étienne Serres'i (1786–1868) ja Jean Louis Armand de Quatrefages de Bréau (1810–1892) tööde kaudu, mille järgselt sai antropoloogiast tema eluaegne huvi. Ta veetis palju aega oma Antropoloogia instituudis, uurides skalpe ja luid. Selles osas oli Broca füüsilise antropoloogia pioneer. Ta edendas kraniaalse antropomeetria uuringuid arendades palju uusi uurimisvahendeid (kraniomeetrid) ja numbrilisi näitajaid.[2]
Broca panustas märkimisväärselt ka primaatide võrdleva anatoomia valdkonnas. Ta oli huvitatud seostest aju anatoomiliste tunnuste ja vaimsete oskuste vahel, nagu intelligentsus. Ta uskus, nagu paljud kaasaegsed, et inimese intellektuaalsed omadused on mõõdetavad aju suuruse kaudu.
Broca avaldas umbes 223 tööd üldises antropoloogias, füüsikalises antropoloogias, etnoloogias ja teistes nende valdkondade harudes. Ta asutas 1859. aastal Société d'Anthropologie de Paris, 1872. aastal Revue d'Anthropologie ja 1876. aastal Antropoloogiakooli Pariisis.
Broca, Paul. 1849. De la propagation de l’inflammation – Quelques propositions sur les tumeurs dites cancéreuses. Doctoral dissertation.
Broca, Paul. 1856. Traité des anévrismes et leur traitement. Paris: Labé & Asselin
Broca, Paul. 1861. Sur le principe des localisations cérébrales. Bulletin de la Société d"Anthropologie 2: 190–204.
Broca, Paul. 1861. Perte de la parole, ramollissement chronique et destruction partielle du lobe antérieur gauche. Bulletin de la Société d"Anthropologie 2: 235–38.
Broca, Paul. 1861. Nouvelle observation d'aphémie produite par une lésion de la moitié postérieure des deuxième et troisième circonvolution frontales gauches. Bulletin de la Société Anatomique 36: 398–407.
Broca, Paul. 1863. Localisations des fonctions cérébrales. Siège de la faculté du langage articulé. Bulletin de la Société d"Anthropologie 4: 200–208.
Broca, Paul. 1864. On the phenomena of hybridity in the genus Homo. London: Pub. for the Anthropological society, by Longman, Green, Longman, & Roberts
Broca, Paul. 1866. Sur la faculté générale du langage, dans ses rapports avec la faculté du langage articulé. Bulletin de la Société d"Anthropologie deuxième série 1: 377–82
Broca, Paul. 1871–1878. Mémoires d'anthropologie, 3 vols. Paris: C. Reinwald
↑ 1,01,1"Dr. Paul Broca". Broca kõnekeskuse asukoht ajus Science 1 (8): 93. August 21, 1880. doi:10.1126/science.os-1.9.93. JSTOR 2900242
↑ 2,02,12,22,32,42,52,62,72,8"Memoir of Paul Broca" The Journal of the Anthropological Institute of Great Britain and Ireland 10: 242–261. 1881. JSTOR 2841526
↑Sagan, Carl. 1979. Broca's Brain. Random House: New York ISBN 1439505241
↑ 4,04,14,24,34,44,54,6Fancher, Raymond E. Pioneers of Psychology , 2nd ed. New York: W.W. Norton & Co., 1990 (1979), pp. 72–93
↑ 5,05,15,25,3Broca, Paul. "Remarks on the Seat of the Faculty of Articulated Language, Following an Observation of Aphemia (Loss of Speech)". Bulletin de la Société Anatomique, Vol. 6, (1861), 330–357
