Rahvusvaheline Kohus
Rahvusvaheline Kohus (inglise keeles International Court of Justice, ICJ) on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) peamine kohtuorgan.[1] Rahvusvaheline Kohus asub Haagis.[2] Kohus rajati 1945. aastal koos ÜRO-ga ja kohtu statuut võeti vastu samal ajal ÜRO põhikirjaga. Põhikirja liikmed on ipso facto (iseenesest) kohtu statuudi liikmed. Rahvusvaheline kohus lahendab ainult riikidevahelisi vaidlusi.[1]
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Alaline Rahvusvaheline Kohus
[muuda | muuda lähteteksti]Esimene maailmasõda viis Rahvasteliidu loomiseni, mis asutati 1919. aastal Pariisi rahukonverentsil. Sellest sai esimene ülemaailmne valitsustevaheline organisatsioon, mille eesmärk oli maailmarahu tagamine. Rahvasteliidu harta artikliga 14 nõuti Alalise Rahvusvahelise Kohtu loomist, mis langetaks otsuse kõigis neile esitatud riikidevahelistes vaidlustes.[3]
1920. aasta detsembris võttis Rahvasteliidu assamblee pärast mitmeid eelnõusid ja arutelusid ühehäälselt vastu Alalise Rahvusvahelise Kohtu põhikirja, mille allkirjastas ja ratifitseeris järgmisel aastal liikmete enamus. Muu hulgas lahendati uues põhikirjas kohtunike valimise vaidlusküsimused, nähes ette, et kohtunikke valivad nii nõukogu kui ka Liidu assamblee samaaegselt, kuid sõltumatult. Alaline Rahvusvaheline Kohus paigutati Haagi rahupaleesse Alalise Vahekohtu kõrvale.[3]
Alates esimesest istungist 1922. aastal kuni 1940. aastani käsitles Alaline Rahvusvaheline Kohus 29 riikidevahelist vaidlust ja esitas 27 nõuandvat arvamust. Euroopa Kohtu laialdast heakskiitu kajastas asjaolu, et mitusada rahvusvahelist lepingut andsid sellele jurisdiktsiooni vaidluste üle kindlates kategooriates.[3]
Rahvusvahelise Kohtu loomine
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast aktiivsuse tippu 1933. aastal hakkas Alaline Rahvusvaheline Kohus muutuma vähem aktiivseks rahvusvahelise pinge ja isolatsionismi tõttu. Teine maailmasõda lõpetas kohtu tegevuse. Viimane avalik istung peeti 1939. aasta detsembris ja viimased korraldused anti 1940. aasta veebruaris. 1942. aastal deklareerisid USA ja Ühendkuningriik ühiselt toetust pärast sõda rahvusvahelise kohtu loomisele või taasasutamisele.[3]
Alaline Rahvusvaheline Kohus kogunes viimast korda 1945. aasta oktoobris ja otsustas anda oma arhiivid üle järeltulijale, mis asuks selle kohale Rahupalees. Kõik kohtunikud astusid tagasi 31. jaanuaril 1946. Sama aasta aprillis saadeti Alaline Rahvusvaheline Kohus ametlikult laiali. Rahvusvaheline Kohus valis oma esimesel koosolekul presidendiks José Gustavo Guerrero, kes oli olnud Alalise Rahvusvahelise Kohtu viimane president ja pidas hiljem sel kuul avalikult istungil avakoosolekul.[3]
Rahvusvahelise Kohtu korraldus
[muuda | muuda lähteteksti]Rahvusvaheline kohus koosneb 15 kohtunikust, kes on kõik erinevatest riikidest.[4] Olukord, kus kaks või enam kohtunikku on ühe ja sama riigi kodanikud, ei ole lubatud.[2] Kohtunikud esindavad ka erinevaid õigussüsteeme. Rahvusvahelise Kohtu töökeeled on prantsuse ja inglise keel.[2]
Rahvusvahelise Kohtu kohtunikke valivad ÜRO Peaassamblee ja Julgeolekunõukogu ÜRO liikmesriikide esitatud kandidaatidest. Iga riik peab enne kandidatuuri esitamist selle riigi kohtunike ühenduste ja ülikoolide õigusteaduskondadega nõu pidama. Valituks osutuvad need kandidaadid, kes pälvisid ÜRO Peaassamblee ja Julgeolekunõukogu liikmete absoluutse enamuse poolehoiu. Rahvusvahelise Kohtu kohtuniku ametiaeg kestab üheksa aastat ning sel ajal ei tohi ta üheski muus ametis olla.[2]
Rahvusvahelise Kohtu kohtumenetlus
[muuda | muuda lähteteksti]Rahvusvaheline Kohus tegeleb riikidevaheliste kohtuasjade lahendamisega.[1] Rahvusvaheline Kohus ei lahenda füüsiliste ja juriidiliste isikute ning rahvusvaheliste organisatsioonide vahelisi vaidlusi. Rahvusvahelises kohtus saavad poolteks olla ainult need riigid, kes on kohtule vabatahtlikult asja lahendamise usaldanud.[1] Rahvusvaheliselt Kohtult saab ka erinevates õigusküsimustes nõuandvaid arvamusi küsida.[1][5] Selline õigus on siiski ainult ÜRO põhiorganitel, näiteks ÜRO Peaassambleel või Julgeolekunõukogul, ning eriorganisatsioonidel, kellel on ÜRO-ga sõlmitud koostöölepingud.[2][6][7]
Rahvusvaheline Kohus lahendab kohtuasju rahvusvahelise õiguse ja Rahvusvahelise Kohtu statuudi alusel. Täpsemalt võetakse kohtuotsuse tegemisel arvesse rahvusvahelisi konventsioone ja tavasid ning tsiviliseeritud riikide tunnustatud õiguse üldpõhimõtteid. Samuti kasutatakse piiratud juhtudel avaliku õiguse asjatundjate doktriine ja muude kohtute praktikat.[2]
Kohtumenetlus koosneb kirjalikust ja suulisest osast. Kirjalikus etapis esitavad pooled memorandumeid ja kohtuasja juurde käivaid dokumente. Suulises osas kuulab kohus tunnistajate ütlusi ning asjatundjate ja advokaatide seisukohti.[2]
Rahvusvahelise Kohtu otsuste kohustuslikkus
[muuda | muuda lähteteksti]Rahvusvahelise Kohtu otsus on kohustuslik kohtuvaidluses osalenud pooltele ning ainult selle kohtuasja osas. Kohtuotsus on lõplik ja seda ei saa vaidlustada.[2] Kui üks osapooltest keeldub kohtuotsuste täitmast, võib Julgeolekunõukogu sellise riigi vastu kasutada abinõusid, mis survestavad osapooli Rahvusvahelise Kohtu otsust täitma.[8]
Näide Rahvusvahelise Kohtu praktikast
[muuda | muuda lähteteksti]Järgmine näide illustreerib, milliste õiguslike kaasustega võib Rahvusvaheline Kohus tegeleda. 23. mai 2008 otsuses lahendas Rahvusvaheline Kohus küsimuse, kas saared Pedra Branca, Middle Rocks ja South Ledge on Malaisia või Singapuri riigi osa. Rahvusvaheline Kohus otsustas, et Pedra Branca kuulub Singapurile ning Middle Rocks ja South Ledge on Malaisia osad.[8]
Pedra Branca saare kohta tõi kohus välja, et Malaisia ei ole aastakümneid vaidlustanud ega pööranud tähelepanu asjaolule, et Pedra Branca läks Singapuri võimu alla. Nüüd aga ootamatult hakkas Malaisia seda vaidlustama. Kohus otsustas, et selleks on juba hilja ning Pedra Branca on osa Singapurist.[8]
South Ledge'i kohta märkis kohus, et see asub Malaisia territoriaalvetes ning seega kuulub saar Malaisiale. Middle Rocksi osas tekkisid alles praegu vaidlused ning varem on saar alati kuulunud Malaisiale. Seega on see kohtu hinnangul osa Malaisiast. Rahvusvaheline Kohus tugines otsuse tegemisel paljuski ÜRO konventsioonidele.[8]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 M. Kiviorg, K. Land, H. Vallikivi (2010). Rahvusvaheline õigus. Tallinn: Kirjastus Juura. Lk 92.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 К. Бекяшев. (2019). Международное публичное право. Москва: «Проспект». Lk 472-474.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Rahvusvaheline Kohus. "The Permanent Court of International Justice". International Court of Justice. Vaadatud 28.10.2020.
- ↑ "Международный суд" (PDF). Vaadatud 25.10.2020.
- ↑ Rahvusvaheline Kohus. "Advisory proceedings". International Court of Justice. Vaadatud 28.10.2020.
- ↑ Rahvusvaheline Kohus. "Contentious cases". International Court of Justice. Vaadatud 28.10.2020.
- ↑ Välisministeerium. "Rahvusvaheline Kohus". ÜRO põhiorganid ja struktuur. Vaadatud 28.10.2020.
- ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 "Организация Объединённых наций (ООН). Краткое изложение решений, консультативных заключений и постановлений Международного Суда: 2008–2012 годы" (PDF). Vaadatud 25.10.2020.