Regi
|
See artikkel räägib veo- ja sõiduvahendist, helilooja kohta vaata artiklit Aadu Regi, eesti rahvalaulu kohta vaata artiklit regilaul, küla kohta Alsunga piirkonnas vaata artiklit Reģi. |
Regi on kahel looduskõveral või painutatud jalasel libisev loomade abil veetav veo- ja sõiduvahend. Regedega veeti tavaliselt talvel palke, suvel heinu, aga madalregedega ka kive, turvast, sõnnikut, samuti põllutööriistu[1]. Kerget sõidurege inimeste vedamiseks nimetatakse saan, väikest järelveetavat rege kelk.
Eestis on rege vedanud üldiselt üks hobune. Saaremaa lääneosas ja Eesti loodeosas kasutati 20. sajandi alguseni kahe härja poolt veetavat vehmriga härjarege.
Ajaloost
[muuda | muuda lähteteksti]Tänapäeva reele ehituselt sarnase kodarree võtsid eestlased ja teised läänemeresoome rahvad kasutusele arvatavasti kokkupuutes balti hõimudega. Regi oli vajalik areneva põllumajanduse veovajaduste rahuldamiseks[2].
19. sajandini kasutati rege ilma laiema veoaluseta, reepõhja kattis pikivarbadest laudi. Puude ja heinaveoks paigaldati reele risti loogakujulised reemalgad. 20. sajandi regededele oli iseloomulik lai reepeas kitsenev veoraam (nimetatud ka laam, laavits, kresla jne), mis võeti Eestis kasutusele 19. sajandi lõpul venelaste eeskujul. Samal ajal hakati sõiduks kasutama reele seotavat varbpära, mida nimetati ka kanakorv, kresku, korup jne. Regede puitkonstruktsiooni ilmusid raudosad 19. sajandi keskel, kui rauast tehti reetallad. Üldisemalt hakati rege rautama sajandivahetusel[2].
Ree osad ja tüübid
[muuda | muuda lähteteksti]Ree osad on jalased, kodarad, kaustad, ristpuud või painardid, laudi, aisad.
Konstruktsioonitüübilt jagunesid eesti talureed:
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Eesti etnograafia sõnaraamat. Koostanud Arvi Ränk, toimetanud Õie Ränk. Tallinn 1995. lk 176
- ↑ 2,0 2,1 Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Tallinn, Ühiselu AS trükikoda. Lk 246