Suzdali Jumalaema Sündimise peakirik
| Vladimiri ja Suzdali valgest kivist arhitektuurimälestised | |
|---|---|
 UNESCO maailmapärand | |
| Asukoht |
 Venemaa |
| Tüüp | kultuurimälestis |
| Kriteeriumid | (i), (ii), (iv) |
| Viited | 633-006 |
| Piirkond* | Euroopa ja Põhja-Ameerika |
| Nimekirja arvatud | 1992 (16. istung) |
| * Regioon on UNESCO määratletud | |
Suzdali Jumalaema Sündimise peakirik (vene keeles Собор Рождества Пресвятой Богородицы, Sobor Roždestva Presvjatoi Bogoroditsõ; ka Богородице-Рождественский собор) on kirik Venemaal Suzdalis. Hoone on mongolite vallutuse eelse Venemaa ehituskunsti tähelepanuväärne näide. On kantud koos kõrval asuva piiskopilossi ja kellatorniga UNESCO maailmapärandi nimistusse Vladimiri-Suzdali arhitektuurikoolkonna ehitismälestisena. Tänapäeval tegutseb Suzdali kremli muuseumi ühe osana, kuid hoonet kasutab ka Vene Õigeusu Kirik.
Ehituslugu
[muuda | muuda lähteteksti]Jumalaema Sündimise katedraal, Suzdali vanim säilinud ehitis, on püstitatud aastail 1222–1225, Vladimiri ja Suzdali vürsti Juri Vsevolodovitši valitsusajal. Müürid on laotud tahutud kantkividest ning kaunistatud raiddekooriga. Ehitusmaterjaliks on poorne lubjakivi (halvema kvaliteediga võrreldes näiteks varasemate Andrei Bogoljubski ehitistega Vladimiris).
Katedraal polnud esimene kirik Suzdalis – on teada, et täpselt samal kohal asus 12. sajandi lõpus Vladimir Monomahhi käsul Kiievi või Bütsantsi meistrite ehitatud, Jumalaema Uinumisele pühitsetud telliskirik[1]. Esimene teade Suzdali Jumalaema Sündimise kiriku kohta pärineb 1222. aastast Lavrenti leetopissist:
- Suurvürst Georgi püstitas kivikiriku Jumalaemale Suzdalis, esimese kohale, lammutades vana ehitise, [ ... ] sellesama, mille oli ehitanud ta vaarisa Vladimir Monomahh ja õnnis piiskop Efrem.
1225. aastal pühitseti kirik Jumalaema Sündimisele. 1233. aastal oli kiriku sisemus kaunistatud freskodega ja põrandad kaetud terrakotaplaatidega. 1238. aastal elas kirik üle linna vallutamise mongolite poolt, kiriku sisemus rüüstati, kuid hoone jäi alles.
1445. aastal, kui Kaasani khaani väed rüüstasid Suzdali, kirik põles ja kiriku võlvid purunesid[2]. Alles 1530. aastal alustati Vassili III käsul selle taastamist, kiriku seinte ülemine osa lammutati kuni petikarkaadideni ning laoti telliskividest uued seinad, kiriku põhiplaan jäi endiseks. Katusele püstitati endise kolme asemele viis kõrget kitsaste akendega tambuuri ja viis kuplit.
1634. aastal maaliti kiriku sisemus uuesti, suurendati aknaid ning ehitati juurde väike külgkabel. 1635. aastal püstitati kirikust lõuna poole kõrge kaheksanurkse telkkiivriga kellatorn. Sajandi lõpus lammutati kiriku suured koorirõdud.
Pärast 1719. aasta suurt tulekahju ehitati kirikule sirge servaga püramiidkatus ja kirik saab sibulkuplid, põhjakülge ehitati juurde kabelid[3]. 19. sajandil ehitati ka lõunafassaadile kabel ja küttesüsteemi ümberehitamisega püstitati apsiidide kohale korsten[2].
1930. aastatel lõpetati kirikus jumalateenistused ja alustati arheoloogilisi kaevamisi, ühtlasi hakati uurima hoone ehituslugu. 1938. aastal avastai restaureerimise käigus lõunapoolsest apsiidist 13. sajandi freskod[4].
1950.–1960. aastatel lammutati enamik pärast 16. sajandit tehtud juurdeehitisi ning kirik saab tänapäeval tuntud kuju.
-
S. Zagrajevski rekonstruktsioon esialgsest kirikust -
Foto telkkatusega kirikust 1899. aastast -
S. Prokudin-Gorski varajane värvifoto kirikust, 1912 -
Vaade kirikule kagust, S. Prokudin-Gorski foto, 1912
Arhitektuur
[muuda | muuda lähteteksti]1222.–1225. aastal püstitatud ehitis oli kuue ristikujulise piilariga, kolmelööviline kolme apsiidiga ristkuppelkirik kolme kupliga (lisaks peakuplile kaks idapoolsete nurkmiste võlvikute kohal) hoone. Peakupli alune kvadraat on küljega umbes 5,5 m, teised vahed piilarite vahel on väiksemad.
Hoonel on kolm eeskoda (притвор), neist läänepoolne on kõrgem kui kaks ülejäänut. Kõiki sissepääsusid raamivad rikkalikult madalreljeefse raiddekooriga kaunistatud astmikportaalid. Sein on vertikaalselt liigendatud liseenide ja pilastritega sisemist ruumijaotust järgides. Horisontaalselt on seinad jagatud petikarkaadi ja ornamendivöödega ülemiseks ja alumiseks vööndiks, tänaseni on säilinud arkaadid ning neist allapoole jääv osa ja naisenägudega maskid, mis on müüritud pilastrite keskossa uuema tellisseina sisse. Seinte ülemise osa algne kujundus on eri autorite käsitlustes erinev[1].
16. sajandil laotud tellisseinte ülemise osa lahendus sarnaneb Moskva Kremli Peaingli katedraali omaga; liseenid ühinevad ümarkaarseks petiknišiks, pilastrid lõpevad ülal renessanssarhitektuurile iseloomuliku karniisiga[5]. Karniisi kohal on zakomara'de sarnased ümarad viiluväljad, mis olid 19. sajandil maalitud, kuid pildid eemaldati hoone ennistamise käigus 1950.–1960. aastatel. Seinte kõrgemas osas puuduvad igasugused raidkaunistused.
-
Vaade kirikule loodest -
Vaade kagust -
Kiriku kuplid ja ristid -
Kiriku apsiidid ja piirdemüür -
-
Inglipead kujutav reljeef, mis pärineb algsest ehitisest ja on müüritud telisseina
Interjöör
[muuda | muuda lähteteksti]Kirikus on säilinud kaks paari uksi 13. sajandist – läänepoolses ja lõunapoolses sissekäigus. Need nn kuldsed väravad on imetlusväärne näide Kiievi-Vene kunstkäsitööst. Uksed on puust ja kaetud punasest vasest lehtedega[6]. Ukse pind on ümarliistudega jagatud ruutudeks. Igas ukseruudus on figuraalne stseen, mis on vase pinnale kantud amalgaamiga kuldamise tehnikas (meetodit kasutati Venemaal alates 9. sajandist), ka kõik liistud ja kupud on kaetud ornamentidega ning lõvipeakujulised koputid on kullatud. Lääneukse ruutudes on stseenid Kristuse elust, lõunauksel Jumalaema elust.
Kiriku ikonostaas on pärit 17. sajandist. Kirikus on säilinud 19. sajandist omapärane samovarikujuline pühitsetud vee nõu, mis praegu on eksponeeritud ikonostaasi ees[7].
Enamik seinamaale on 17. sajandist. Kohati on säilinud ka fragmente varasematest 16. sajandi maalinguist. Lõunapoolses apsiidis on kaks pühakufiguuri ning taimornamente 13. sajandist.
Kirikus on hauaorvadesse ja põranda alla maetud vaimulikke, isikuid Šuiskite, Šuiski-Skopinite, Belskite bojaarisuguvõsadest ja seal puhkavad ka Juri Dolgoruki poegade Ivani ja Svjatoslavi maised jäänused.[4]
-
Lääneportaali uksed stseenidega Jeesuse elust -
Kullatud koputi ja neli stseeni Jeesuse elust kuldsetel väravatel: Laatsaruse äratamine, sissesõit Jeruusalemma, laskumine surmavalda ja Püha Vaimu väljavalamine -
Vaade ikonostaasile; paremal sark pühaku säilmetega -
Nelitise kupli maalingud ja lühter -
Osaliselt säilinud vanem fresko
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 http://www.zagraevsky.com/suzdal_reconstruction.htm
- ↑ 2,0 2,1 https://www.rbth.com/special/discovering_russia/2017/02/03/suzdals-nativity-cathedral-from-prokukdin-gorsky-to-the-present_695278
- ↑ http://suzdalinn.ru/content/rozhdestvensky_sobor/
- ↑ 4,0 4,1 http://suzdal.org.ru/Arhitect/kreml.htm
- ↑ Мельник А.Г. Суздальский Рождественский собор как памятник XVI в. // Сообщения Ростовского музея. Ростов, 1998. Вып. 9. С. 147-157
- ↑ https://www.liveinternet.ru/users/5237678/post327816638/
- ↑ https://galina-lukas.ru/article/803
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Н. Н. Воронин. "Зодчество Северо-Восточной Руси XII–XV веков". Moskva 1961–1962. – Т. 2. c. 19–42
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Suzdali Jumalaema Sündimise peakirik |
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- S. V. Zagrajevski rekonstruktsioon 13. sajandi ehitisest (vene keeles)
- A. G. Melniku artikkel hoone ümberehituste kohta 16. sajandil (vene keeles)
- Suzdali Jumalaema Sündimise katedraal 1912. aasta värvifotodel (inglise keeles)
- Valik pilte välisvaateist ja interjöörist (tekst vene keeles)