Territoriaalkirik
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Territoriaalkirik (saksa keel Landeskirche) oli 16. sajandil pärast reformatsiooni roomakatoliku kiriku usutunnistusest eraldunud kindlal territooriumil (maa-alal või vabalinnas) tegutsenud partikulaarkiriku liik.
Reformatsioonieelset keskaegset roomakatoliku kirikut on selle üleeuroopalise ühtsuse ja ühetaolisuse tõttu nimetatud universaalkirikuks (ladina ecclesia universalis, saksa Universalkirche). Reformatsiooni tulemusena kaotas roomakatoliku kirik oma usutunnistuslikult ja kirikukorralduslikult universaalse positsiooni ühiskonnas ja erinevad usutunnistused jaotasid läänekristliku Euroopa neljaks suuremaks osaks: roomakatoliiklikuks, luterlikuks, kalvinistlikuks ja anglikaani kirikuruumiks. Nende usutunnistusruumide piirid aja jooksul muutusid, kohati olid piirid ebaselged eelkõige usukonfliktidest ja ususõdadest tulenenud muutuste tõttu.
Kogu kristliku maailma kontekstis oli aga ka roomakatoliku kirik eraldunud (vrdl kreekakatoliku kirik) juba enne reformatsiooni.
Luteriusu territoriaalkirik vs roomakatoliku kirik
[muuda | muuda lähteteksti]Kirikukorralduslik partikulariseerumine iseloomustas protestantlikku maailma, rooma-katoliiklikus ruumis säilisid ühtne kirikuorganisatsioon ja kirikuõigus.
Inglismaal kuningas Henry VIII loodud anglikaani kirik oli õiguslikult ja organisatsiooniliselt ühtne ja terviklik institutsioon, inglise riigikirik ja valitseva konfessioonina riiklikult kuninga poolt tunnustatud ja kontrollitud.
Luterlikus ja kalvinistlikus usutunnistusruumis ei olnud tegemist üheainsa kirikuga, vaid tekkis terve rida partikulaarkirikuid (ladina ecclesia particularis, saksa Partikularkirche).
Luterlikel partikulaarkirikutel oli põhitunnuseks kirikuvalitsemise sõltuvus territoriaalülematest ning vormiliseks põhitunnuseks oli poliitilistest valitsuspiiridest ümbritsetud territoorium. Luterlik partikulaarkirik kattus territoriaalselt riigi või vabalinnaga ja kirikuvalitsemine muutus üheks osaks ilmalikust riigivalitsemisest. Luterlikud partikulaarkirikud tekkisid igas riigis ja vabalinnas, mille valitsejad tunnustasid luterlust valitseva usutunnistusena.
Ilmaliku riigivõimu ja vaimuliku seisuse jõuvahekord luterliku territoriaalkiriku valitsemisprotsessides oli aluseks kahele erinevale luterliku kirikuorganisatsiooni põhitüübile.
- Konsistoriaalse territoriaalkiriku tüüpi iseloomustab esiteks vaimulikkonna ja juhtivvaimuliku – superintendendi – sõltuvus territoriaalülematest, teiseks kirikuvalitsemine nii ilmalikest kui vaimulikest liikmetest koosneva konsistooriumi kaudu. Esines Saksamaa vürstiriikides ja vabalinnades.
- Episkopaalse territoriaalkiriku iseärasuseks oli katolikuaegse episkopaalse kirikukorralduse säilimine ja riigivõimu tagasihoidlik kontroll nii piiskoppide üle kui vaimuliku seisuse üle tervikuna. Esines Rootsis.