Thomas Young
|
See artikkel räägib teadlasest, teiste sellenimeliste kohta vaata artiklit Thomas Young (täpsustus). |
Thomas Young (13. juuni 1773 Milverton, Somerset – 10. mai 1829 London) oli inglise polümaat ja arst. Ta tegeles optika, mehaanika, energia, füsioloogia, keeleteaduse, muusikalise harmoonia ja egüptoloogiaga.
Teda on nimetatud "viimaseks meheks, kes teadis kõike".[1]
Elu
[muuda | muuda lähteteksti]Ta sündis kveekerite perekonnas kümnest lapsest vanimana. 14-aastaselt oli ta juba õppinud ära kreeka ja ladina keele ning tutvust teinud veel üheteistkümne võõrkeelega.[2]
1792. aastal hakkas ta Londonis õppima meditsiini, 1794. aastal astus Edinburghi Ülikooli ning aasta hiljem siirdus Saksamaale Göttingeni, kus sai Göttingeni Ülikoolist 1796. aastal meditsiinidoktori kraadi. 1797. aastal astus ta Cambridge'i Ülikooli Emmanueli kolledžisse. Samal aastal sai ta oma vanaonu päranduse, mis muutis ta majanduslikult iseseisvaks. 1799. aastal asus ta Londonis tööle arstina. Ta avaldas paljud oma varased teadusartiklid anonüümselt, et kaitsta oma arstimainet.
1801. aastal nimetati ta loodusfilosoofia (peamiselt füüsika) professoriks riiklikus teadus- ja haridusasutuses Royal Institution. Kahe aasta jooksul pidas ta 91 loengut.
1811. aastal asus ta tööle Saint George'i haiglas. 1814. aasta osales ta komitees, mis selgitas välja võimalikke ohte gaasi kasutuselevõtul Londonis, ning 1816. aastal komitees, mis määras kindlaks sekundi täpse pikkuse.
1827. aastal valiti ta üheks kaheksast välisliikmest Prantsuse Teaduste Akadeemias ning 1828. aastal Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia välisliikmeks.
Youngi sõbrad ja kolleegid pidasid temast väga lugu. Ta ei surunud kunagi oma teadmisi peale, kuid küsimise peale suutis ta ka kõige keerukamatele teaduslikele küsimustele vastata. Ulatuslikest teadmistest hoolimata ei osanud ta neid alati kõige arusaadavamalt teistele seletada.[3]
Teadustöö
[muuda | muuda lähteteksti]Ta tegi mitmeid olulisi avastusi, mis hiljem teisi teadlasi nende töös edasi aitasid, nt Rosetta kivi dešifreerimisel.
Oma Göttingenis 1796. aastal kaitstud väitekirjas "De corporis hvmani viribvs conservatricibvs. Dissertatio." esitas ta neljal lehel lisana ettepaneku universaalseks foneetiliseks tähestikuks ("et mitte jätta neid lehti tühjaks"). Oma Encyclopædia Britannica artiklis "Keeled" võrdles ta 400 keele grammatikat ja sõnavara.[1]
Valguse laineteooria
[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Korpuskulaar-laineline dualism
Youngi enda arvates oli tema tähtsaim saavutus see, et ta tegi kindlaks valguse laineteooria, mille oli välja pakkunud Christiaan Huygens teoses "Traité de la lumière" (1690). Selleks ta pidi ületama Isaac Newtoni teoses "Opticks", esitatud vaate, et valgus koosneb osakestest. 19. sajandi alguses esitas ta rea teoreetilisi põhjendeid valguse laineteooria kasuks ning töötas välja kaks tõestust. Ondoskoobi abil demonstreeris ta interferentsi ideed veelainete peal. Youngi interferentsikatsega, mis oli kahe pilu katse eelkäija, demonstreeris ta interferentsi valguse kui laine puhul.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 Robinson, Andrew (2007). The Last Man Who Knew Everything: Thomas Young, the Anonymous Genius who Proved Newton Wrong and Deciphered the Rosetta Stone, among Other Surprising Feats. Penguin. ISBN 0-13-134304-1.
- ↑ Singh, Simon (2000). The Code Book: The Science of Secrecy from Ancient Egypt to Quantum Cryptography. Anchor. ISBN 0-385-49532-3.
- ↑ "Peacock's Life of Dr Young" by George Peacock, D.D., F.R.S., etc. Dean of Ely, Lowndean Professor of Astronomy University of Cambridge, etc. quoted in "The Living Age" by E. Littell, Second Series, Volume X, 1855, Littell, Son and Company, Boston.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]
Thomas Young – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis