Vanker

See artikkel räägib veo- ja sõiduvahendist; malendi kohta vaata artiklit Vanker (male), teiste tähenduste kohta vaata artiklit Vanker (muud).

Vanker (saarte ja lõunaeesti murretes rattad) on harilikult veolooma(de)ga veetav kahe või nelja rattaga veok.^[1]

Ajaloost

Vankrid olid kasutusel Vana-Lähis-Ida piirkonnas juba IV aastatuhandel eKr.

Baltimaades jõuti vankrite kasutamiseni seoses põlispõllunduse arenguga arvatavasti I aastatuhande algul pKr. Ida-Euroopale omaselt olid Eesti vanad taluvankrid aiste ja juhivitstega veetavad ühehobusevankrid, mille telgesid ühendas vahepuu. Kahehobusevankrid olid kasutusel vaid Saaremaa lääneosas ja Ruhnus. Vanemad vankrid olid jäiga puust konstruktsiooni ning käändumatute esiratastega. Taluvankreid tarvitati nii vedudeks kui ka sõiduks. Eraldi sõiduvankrid tulid kasutusele alles 19. sajandi II pooles, vedruvankrid 20. sajandi algul^[2].

Vankri ehitus

13. sajandil hakati Eestis kasutama käänduvate esirataste ning liigendvahepuuga vankreid, mis olid Skandinaaviale omased. Vankri peale käis rõukudele toetuv vankriredelitega veokorv pikkusega kuni 2,4 m. Veokorv oli veel 18. sajandil nii kitsas, et kaks sõitjat kõrvuti istuma ei mahtunud, istuti seljad vastamisi. Kagu-Eestis olid levinud idapoolse päritoluga, esiteljel asuva ja ümber vahepulga käänduva käändpakuga vankrid, mis olid märksa kergemini pööratavad. See konstruktsioon koos raudosade ja laia veokorviga võeti kogu Eestis kasutusele 19. sajandi lõpul – 20. sajandi algul. Vanad puutelgedega vankrid jäid püsima kergete põlluvankritena^[3].

Kasutamine

Heina- või viljakoorma vedamisel paigutati koorma aluseks algselt kuni 5 paari umbes meetripikkusi kaikad, mis toetusid vankriredelite najale. 19. sajandil hakati paigaldama redelitele neljakandilisi veoraame, mida eri murretes nimetati ka laam, laavits, lantsad jne. Kuni 1,5 m kõrgused redelkülgedega heina- ja viljaveokorvid võeti kasutusele alles 20. sajandil. Põhja-Eestis olid korvid valdavalt pealt laienevad, mujal kasutati püstkorve. Sõnniku, kruusa jms veoks tihendati vankriredeleid vitsadest või peergudest punutisega ning vankrikere otsad suleti laudade või redelitega^[2].

Vankri osasid

Vahepulk

Vankri vahepulk on vertikaalne rauast pulk, mis ühendab vankri esitelge ja selle peal asuvat käändpakku keskelt. Vahepulk, mis oli vankri esimesi raudosi, võimaldab pööratata esirattaid.

Vahepuu

Vahepuu (ka keelikas, põhjaeesti murdes langpoom, Võru murdes langhark) on puu, mis ühendab keskelt vankri esi- ja tagatelge ehk asse. Selle külge kinnitus tagateljelt kahest puust tagahark, mis võimaldas vankri pikkust muuta.

Ristpuu

Ristpuud ehk arkpuud toetasid ja sidusid vahepuud tagumise rõukpakuga.

Rõukpakk

Rõukpakud olid teljepakule kinnitatud vankrikorvi aluspakud, mille mõlemasse otsa löödi väljapoole kaldu tugipuud ehk rõugud. Rõukudele toetusid vankriredelid, mis olid külgedeks.

Vaata ka

Kaarik (2-rattaline vanker)
Tarantass (4-rattaline reisivanker)
Plaanvanker
Pikkvanker
Sõjavanker
Vankriratas
Wagenburg

Viited

↑ Eesti keele seletav sõnaraamat [1] vaadatud 26.03.2020
↑ ^2,0 ^2,1 Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 338
↑ Eesti etnograafia sõnaraamat. Koostanud Arvi Ränk, toimetanud Õie Ränk. Tallinn 1995. lk 230

Välislingid

Käsivankrite valmistamine ja kasutamine Hiiumaal Eesti vaimse kultuuripärandi nimistu
Vanker Eesti Rahva Muuseum
lantsad Eesti murrete sõnaraamat

[EKSS-1] Eesti keele seletav sõnaraamat [1] vaadatud 26.03.2020

[Rahvakultuuri_leksikon-2] 2,0 ^2,1 Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 338

[Etnograafia_sõnaraamat-3] Eesti etnograafia sõnaraamat. Koostanud Arvi Ränk, toimetanud Õie Ränk. Tallinn 1995. lk 230

[1]

[2]

[3]