Vassili Stassov
Vassili Stassov (vene keeles Василий Петрович Стасов; 4. august (vkj. 24. juuli) 1769 Moskva – 5. september (vkj. 24. august) 1848 Peterburi) oli vene arhitekt.
Aastatel 1783–1794 töötas Stassov arhitekti abilisena Moskvas. 1794–1795 teenis ta kaardiväes, 1802–1807 stažeeris Lääne-Euroopas. 1811. aastal valiti ta Peterburi Kunstide Akadeemia akadeemikuks. Ta kuulus Ehitiste ja hüdroloogiliste tööde komitee koosseisu.
Stassov töötas peamiselt Peterburis. Ta projekteeris Pavlovski polgu kasarmud (1817–1820), Jamskoi turu 1817–1819, Püha Kolmainsuse katedraali (1828–1835), Narva (1827–1834) ja Moskva (1834–1838) võiduvärava.
Alates 1837 juhtis Stassov Leo von Klenze projekti järgi Uue Ermitaaži ehitust ja 1838–1839 Talvepalee tulekahjujärgset taastamist.
Tema looming esindab vene ampiiriks nimetatavat stiili. Ta pöördus sageli rangete vormide poole ja kasutas palju dooria sambaid. Teda peetakse ka vene rahvusliku stiili (pseudovene stiil) rajajaks arhitektuuris. Seda stiili esindab näiteks Aleksander Nevski mälestuskirik Potsdamis (1826). Stiililt sarnane Desjatinnaja kirik Kiievis hävis Nõukogude ajal.
Vassili Stassov abiellus 1817 Maria Sutškovaga, kes suri 1831 koolerasse epideemia ajal. Neil oli viis poega, kellest neli said täiskasvanuks, ja kolm tütart, kellest kaks said täiskasvanuks. Teine poeg Aleksandr Stassov (1819–1904) oli ettevõtte Kavkaz i Merkuri direktor. Teine tütar Nadežda Stassova (1822–1895) oli naiste kõrgkooli Bestuževi kursuste üks asutajaid ja töötaja. Kolmas poeg Vladimir Stassov (1824–1906) oli muusika- ja kunstikriitik. Neljas poeg Dmitri Stassov (1828–1928) oli jurist, üks Venemaa 1860. aastate kohtureformi autoreid.