Viktor Maamägi
Viktor Maamägi (12. oktoober 1917 Berdjansk – 31. mai 2005) oli eesti ajaloolane, Eesti Teaduste Akadeemia liige (1961).
Elukäik
[muuda | muuda lähteteksti]Viktor Maamägi sündis Tauria kubermangus Berdjanskis Venemaale väljarännanud eesti talupoja perekonnas.[1] Et ta isa oli jõukas põllumees, tembeldati ta 1937. aastal kulakuks ja lasti maha.[1] Pärast keskkooli kiitusega lõpetamist õnnestus tal pääseda 1930. aastate lõpus Leningradi ülikooli, kus ta õppis aastatel 1936–1941 Jevgeni Tarle ja teiste nimekate vene professorite käe all ajalugu. Vastavalt toonastele oludele asus ta uurima lähiajalugu ehk nõukoguliku terminoloogia järgi sotsialistlikku formatsiooni. Ta lõpetas ülikooli diplomitööga "Kodusõda Soomes". Doktorikraad anti Viktor Maamäele 1978. aastal töö eest, mis käsitles eesti vähemusrahvuse ajalugu Nõukogude Liidus – „Eesti asunikud Nõukogude Liidus 1917–1940“. Selle teema jaoks, mis oli talle kui väljarännanute järeltulijale kõige südamelähedasemaks uurimisvaldkonnaks, kogus ta materjali paljude aastate jooksul.[1]
Aastal 1945 astus ta NLKP-sse. Aastatel 1961–1964 ja alates 1971. aastast oli ta Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee liige. Ta oli ka Eesti NSV Ülemnõukogu VII, VIII ja X koosseisu liige, ta on olnud juhataja asetäitja.
Maamägi tuli Eestisse pärast sõda koos veel mitme Venemaa eestlasest ajaloolasega (Hilda Moosberg, Lydia Roots), kes olid saanud nõukoguliku ajaloohariduse ning keda riik pidas seetõttu endale ustavateks. Nood said ka vastutusrikkaid kohti, nende tegelikust ajalooalasest väljaõppest eriti ei hoolitud. Maamägi oli saanud siiski küllaltki korraliku hariduse ning 1948. aastast töötas ta ENSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudis, aastatel 1950–1967 instituudi direktorina.
Eesti NSV Teaduste akadeemia korrespondentliikmeks valiti V. Maamägi 1961. aastal ning 1964. aastal valiti ta Eesti NSV Teaduste Akadeemia liikmeks ajaloo alal. Aastatel 1968–1973 oli ta akadeemia teaduslik peasekretär, aastatel 1973–1987 asepresident.[1]
Viktor Maamägi on korduvalt valitud ühingu "Teadus" juhatuse esimeheks. Ta oli ENE peatoimetuse kolleegiumi liige, NSVL Ajaloolaste Rahvusliku Komitee ja tema büroo liige, ENSV Ülemnõukogu kolme koosseisu saadik.[2]
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]Viktor Maamäge on autasustatud Eesti NSV teenelise teadlase aunimetusega, Tallinna Linna TSN Täitevkomitee aukirjaga aktiivse osavõtu eest Tallinna linna taastamisel ja Tallinnas 1952. aastal teostatud arheoloogiliste kaevamiste organiseerimise ja juhatamise eest, akadeemik S.I.Vavilovi medaliga, viie Nõukogude ordeni ning medalitega.[2]
Hinnangud
[muuda | muuda lähteteksti]Ea Jansen on oma mälestustes meenutanud Maamäge kui tagasihoidlikku ja heatahtlikku meest, kes püüdis oma alluvaid kõrgemate organite omavoli eest kaitsta.[3]
Teoseid ja publikatsioone
[muuda | muuda lähteteksti]- Kultuurirevolutsioon Eestis, Eesti NSV TA toimetised Ühiskonnateaduste seeria. 9 köide, 1960, nr 2
- Eesti NSV ajalugu III. köide. 1917. aasta märtsist kuni 50-ndate aastate alguseni. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut; toimetuskolleegium: Viktor Maamägi jt., Eesti Raamat, 1971
- Uut elu ehitamas. Eesti vähemusrahvus NSV Liidus (1917-1940). Kirjastus: Eesti Raamat, Tallinn, 1980, 184 lk
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Viktor Maamägi Eesti Teaduste Akadeemia kodulehel
- ↑ 2,0 2,1 Eesti Teaduste Akadeemia liikmeskond II : 1938-1998. Tallinn, 1998, lk 82-83
- ↑ Marika Mikli. Vestlus Ea Janseniga – Vikerkaar 1995, nr 5/6, lk 153–162
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Viktor Maamägi : personaalnimestik. Tallinn, 1987.
- Viktor Maamägi. – Eesti Teaduste Akadeemia liikmeskond II : 1938–1998. Tallinn, 1998, lk 82–83