Õppimine

Aktiivõpet tutvustav animatsioon

Õppimine on oskuste kavatsuslik või kaasnev (implitsiitne õppimine) omandamine. Õppimispsühholoogias mõistetakse õppimise all käitumise või käitumisvõimelisuse, mõtlemise või tundmise suhteliselt püsivat muutust kogemuste või uute asjade taipamise ja mõistmise (töödeldud keskkonnataju või oma ajede teadvustamise) alusel.

Õppimisvõime on inimestel ja loomadel üks põhieeldusi elu ja keskkonna oludega kohanemiseks, mõtestatud tegutsemiseks ja keskkonna muutmiseks oma huvides. Inimese puhul on õppimisvõime üks eeldusi reflekteeritud suhtumiseks iseendasse, teistesse ja maailma. Õppijad ei suuda õppimise tulemusi alati sõnades väljendada (implitsiitne teadmine) ja need ei pruugi olla üheselt mõõdetavad.

Õppimisest räägitakse nii inimeste, loomade kui ka arvutite puhul ning seda psühholoogia, filosoofia, kasvatusteaduse, informaatika jms teadusharude võtmes, mistõttu on väga raske anda ühtset õppimise definitsiooni, sealhulgas isegi ühe teadusharu piires.

Õppimisega seotud teadusharud

Õppimisega tegelevad erinevad teadusharud. Nende seas on

• etoloogia,
• filosoofia, iseäranis epistemoloogia, teadusfilosoofia ja loogika,
• kultuuriantropoloogia või etnoloogia (uurib, kuidas õppimine toimub eri rahvastel),
• neuroteadused,
• pedagoogika, iseäranis didaktika ja mateetika ja koolipedagoogika,
• politoloogia,
• psühholoogia, iseäranis üldpsühholoogia, õppimispsühholoogia, pedagoogiline psühholoogia, käitumisteraapia ja arengupsühholoogia.
• tehisintellekt, neuroinformaatika ja arvutuslik neuroteadus,
• tunnetusteadus,
• õigusteadus
• ärijuhtimine (organisatsiooni õppimine).

Bioloogia

Neuronaalse õppimise füsioloogilised alused

Õppimise neurobioloogilised, füsioloogilised alused tuginevad eelkõige tingimise lihtsatele loommudelitele. Loomadel, sealhulgas inimesel, on võime moodustada meeltemuljete (ja seni õpitu) assotsiatsioone. Närvisüsteemis tekivad assotsiatsioonid, sest neuronite ühendused (sünapsid) moodustuvad või tugevnevad, kui neuronid või neuronirühmad üheaegselt aktiveeruvad (aktsioonipotentsiaalid). See protsess võimaldab ka õpitut unustada. Kui oskused jäävad kasutamata, siis vastavad ühendused nõrgenevad või kaovad. Selleks muudavad valgud sünapside osi, mis ärritajaid vastu võtavad: mRNA toob kohale valkude ehitusplaanid sünapsi juurde, mida parajasti on tarvis ümber ehitada. Võimet neuronite ühendusi moodustada ja muuta nimetatakse neuroplastilisuseks.

Info talletamise viis sõltub mälu tüübist. Sensoorse mälu puhul töödeldakse meeltemuljeid elektriliste impulssidega ning seostatakse juba talletatud infoga.

Õppimise psühholoogiline käsitlus

Psühholoogiateadus käsitab õppimist märksa laiemalt, kui me seda mõistet tavaelus oleme harjunud lahti mõtestama. Õppimine ei piirdu ainult koolipingis omandatuga, vaid näiteks leiab aset juba ka millegi korduva läbitegemisel vilumuse suurendamisel, sügavatel läbielamistel või pingsal mõtlemisel. Õppimise põhisisuks on sellele vastavalt käitumises suhteliselt püsivaid muutusi põhjustavate uute kogemuste saamine. Õppimine haarab lisaks teadmiste ja vilumuste omandamisele ka suhtumise ja inimsuhete sfääri, tundeelu, eelarvamuste ja uskumuste kujunemise. Õppijale on omane teadlik püüd saada juurde uusi teadmisi ning suurendada oma vilumust mingil alal. Inimene asub kõigist elusolendeist kõrgemal tänu talle omasele õpivõimele. Õppimise tõhusust suurendab omapärane lisakasu efekt: kõik juurdeõpitav rikastab ja väärtustab varem õpitut. Uued teadmised loovad varem omandatutega liitudes peenemaid kognitiivseid struktuure, arendades ja rikastades samas ka õppija isikut.

Igapäevase stiihilise õppimise korral jääb kogemuste ja teadmiste, oskuste ja vilumuste omandamine enamasti selgelt teadvustamata. Sihipärasel õppimisel toimuvad info hankimine ja süstematiseerimine ning uute käitumisviiside harjutamine ja omandamine eesmärgistatud tegevusena.

Loomade õppimisvõime

• Infusooridelgi on elementaarne õppimisvõime.
• Vihmaussid õpivad 150 elektrilöögi järel pöörduma T-kujulises torus ohutusse poolde; ümberõppimiseks teisele poole läheb neil juba vähem kordusi tarvis.
• Töömesilane toidab nukke, puhastab ja kaitseb taru, hangib toitu, ehitab kärgi. Samas jätkab ta kärjekannu nektariga täitmist ka pärast seda, kui kannu põhi on läbi lõigatud.
• Mõned ahviliigid kasutavad 11 tööriista.
• Koerad õpivad elektriketi abil kiiresti selgeks, et iga mööduva krantsi peale ei tule haukuda.

Õpiteooriad

Õppimine klassikalise tingimise teel

Vene füsioloog Ivan Pavlov märkas koerkatsetuste seerias, et loomadel algab süljeeritus juba enne toidunõu etteandmist, piisas sellest, kui katseruumi astus talitaja toiduga. Avastatud seaduspärasust hakati nimetama klassikaliseks tingimiseks. Seda peetakse tänapäeval üheks õppimise põhiprotsessiks. Klassikalisele tingimisele toetuval õppimisel hakkab mingi neutraalne ärritaja (nt kellahelin) toimima refleksi vallandava signaalina.

Klassikalise tingimise kolmeks lähtealuseks on eristamine, üldistamine ja kustutamine. Üldistamisvõtte kasutamine ehk õppimine võtab aega, et see võib kaasa tuua vigu olukorras, kus sarnased stiimulid võivad segi minna. Näiteks hüüab alguses väikelaps kõiki loomi auadeks ning alles hiljem hakkab kassil ja koeral vahet tegema. Õpitud üldistus säilib seda kauem, mida suurem ja selgem on eri käitumisviise tingivate stiimulite erinevus. Paljud tingreflektoorsed seosed taanduvad, kui neid ei kinnistata. Kui mingit stiimulikorrata ilma selle kinnituseta, hakkab stiimuli tähendus kaduma, kuni see mingi aja möödudes ei too enam esile tingitud refleksi.

Operantsel tingimisel ei põhjusta käitumist tingimatu või tingitud stiimul, vaid vajadus reageerida kindlal viisil. Selline vajadus lähtub alateadlikust soovist eelistada positiivset ja vältida negatiivset. Seda aga võimaldab suutlikkus õppida oma käitumise tagajärjest. Tagajärgedeks võivad olla kinnitus või karistus. Seda uuris loomkatsetega E. Thorndike. Näljane loom pandi nn probleemkasti, millest pääses välja vaid pedaalile astudes. Esimene kord astus loom pedaalile juhuslikult. Järgmiste katsete ajal leidis ta pedaali kiiremini üles. Õppimisviisi edu suurendavad harjutuskordade arv ja tasu suurus. Õpitu kinnistub seda paremini, mida harvemini ja vahendatumalt stiimulite rakendamist vajatakse, kuid õpetamise algul tuleks stimuleerida igat õiget käitumisviisi. Soovimatust käitumisest võõrutamisel tuleks oodatud tasust ilmajätmist rakendada järjekindlalt, vastasel korral tajutakse seda lünkliku premeerimisena.

Käitumise modifitseerimine ehk muutmine

Etapiviisilise õppimise üheks mooduseks on käitumise modifitseerimine, mida rakendatakse ettevõtetes töödistsipliini tagamiseks, koolides õpiedukuse parandamiseks, vanglais seaduskuulelikkuse kujundamiseks jne. Käitumisviisi muutmiseks määratakse esmalt kindlaks soovitav tulemus, näiteks õigeaegne arvestuste sooritamine või vägivalla kasutamisest hoidumine. Seejärel asutakse kavakindlalt tasustama iga selle eesmärgi saavutamisele viivat sammu.

Samal kombel toimub ka klientide kinnistamine mingi müügifirma juurde. Et inimesi tooteid ostma meelitada, korraldatakse loosimisi ja antakse välja auhindu.

Kognitiivne õpiteooria

Kognitiivse õpiteooria järgi on õppimises keskne koht info sisemisel ümbertöötamisel, mille tulemusena omandab inimene info vastuvõtuks, lahtimõtestamiseks ja probleemide lahendamiseks tarvilikke sisemisi mudeleid. J. Bruneri järgi tuleb õppimisel lahendada kolm põhiküsimust. Esiteks: kuidas uus teadmine omaks võtta. Teises faasis toimub teadmiste transformatsioon, mille käigus modifitseeritakse varasemaid teadmisi nõnda, et need sobiksid uutega kokku. Kolmandaks tehakse kindlaks, kas transformatsioon sobib uute teadmistega.

Õppimine on inimese kõigi psüühiliste protsesside koostoime. Õppija pole stiimuleile alistuvalt reageerija, vaid info teadlik läbitöötaja. See tähendab, et pole tähtis pole õppimise väline juhitavus, vaid iseõppimine. Oluline on taip, uute teadmiste hankimine ja ühendamine varasematega, mõistete moodustamine, abstraktne mõtlemine.

Õppimise kognitiivset protsessi võib vaadelda ka vaimse tegevuse operatsioonide jadana: enesehäälestamine, tähelepanu koondamine, tajumine, teabe vastuvõtt, teabe mõistmine, meeldejätmine, meeldetuletamine, õpitu kasutamine, lõplik omandamine.

Konstruktivistlikud õpiteooriad

Konstruktivistlikud õpiteooriad on edasiarenduseks kognitivistlike õpiteooriate piažeelikest ja võgotskilikest suundadest. Kuigi puudub ühtne konstruktivistlik õpiteooria, siiski on nende puhul ühine vastandumine biheivioristlikele teooriatele ning arusaam, et õppimine pole mitte informatsiooni pelk vastuvõtmine ärritustele reageerimise kujul, vaid pigem mõistevõrkude konstrueerimine vastuvõetava informatsiooni paremaks liigendamiseks. Seejuures räägitakse kohandumisest ehk akommodatsioonist ja hõlvamisest ehk assimilatsioonist. Konstrueerimise alusena tõlgendatakse kognitivistlike õpiteooriate vaimus kognitiivset dissonantsi, see tähendab õppija sisemist aktiivsust välise infoga suhestumisel.

Radikaalsed konstruktivistid arvavad, et kogu meie arusaam maailmast sõltub meie kasutatavast mõistestikust ning on oma olemuselt meie endi konstrueeritud. Vastavalt arusaamale selle konstrueerituse iseloomust on olemas sotsiaalse konstruktivismi ja keelelise konstruktivismi eestkõnelejad.

Konstruktivistlike õpiteooriate järgi on kasvatusteaduse vaates vajalik kujundada õppeprotsess niimoodi, et rõhutatakse õpilastes huvi tekitamisele õpitava vastu, nende sisemisele motivatsioonile ja ei pakuta neile valmisteadmisi, vaid soositakse avastusõpet, õppimist läbi praktika ja selle üldistamise teel (n-ö õpipoisi mudel).

Humanistlik õpiteooria

Humanistlikule psühholoogiale iseloomulik õppimise tõlgendus peegeldub selle psühholoogiasuuna nn kogemusliku õppimise käsituses. Nagu humanistidele kõiges omane, püütakse ka õppimise tõlgendamisel esitada säärane avatud mudel, mis oleks vaba mis tahes laadi reduktsionismist. Nad väidavad, et õppimine on uute kogemuste, tõlgenduste, mõtestamiste, oletuste, prognooside, analüüside, üldistuste katkematu ahel.

Kogemusliku õppimise käsitluse järgi on õpiviisid isikuti varieeruvad. Iga õppija toob koolitusse oma ainulaadse kogemuspagasi ning nende kogemused võivad nii teoreetilist kui ka praktilist õpet oluliselt rikastada.

Vilumuse mõiste

Vilumus on harjutamise tulemusel tekkinud tegevuse osaline automatiseerumine, inimene ei pea jäägitu tähelepanuga oma operatsioonile keskenduma. Vilumusega vabanenud tähelepanu võib kasutada muuks otstarbeks, näiteks tegevuse kvaliteedi suurendamiseks.

Vilumusi on nelja liiki: sensoorsetes vilumustes on kesksel kohal meeleelundite töö. Näiteks värvuse eristamine, silmamõõt, toidu lõhna ja maitse määratlemine. Motoorsed on kõik liigutusvilumused, sensomotoorsed vilumused kujunevad kahe liigi liitumisel. Neid läheb vaja väga paljudel aladel: ujumine, autojuhtimine, klaverimängimine jne. Intellektuaalsed vilumused on vaimse töö vahendid: lugemine, kirjutamine, probleemide lahendamine.

Aktiivõpe

Aktiivõppe meetoid aitavad tõhustada (üli)õpilaste kaasatust ja õpetatava aine paremat mõistmist. Aktiivõppe tähendab õpilaste kaasamist nende enda õppimisprotsessi ja seda määratletakse kui õpilaste pingutusi oma teadmiste aktiivseks konstrueerimiseks.

Vaata ka

• haridus
• indoktrinatsioon
• iseõppija
• masinõpe
• teadmine
• tuupimine
• õpetamine
• õppimisteooria

Kirjandus

• Kalle Kurg. "Kordamistunni teema on võrkõpe. Tuleb õppida elama teadmatuses." (Võrkülikooli ideest ja tänapäeva kooli orientatsioonist.) – Postimees 23.08.1999.
• Kalle Kurg. "Õppimisühiskonnast." – Eesti Ekspress (Areen) 26.08.1999. (Hariduse olukorrast ja võimalusest rajada Eestis võrkülikool.) – Eesti Ekspress (Areen) 26.08.1999.

Välislingid

• Alo Raun. Ministeerium defineeris õppimise, Postimees, 9. detsember 2009