Alkoholism

Joomatõbi
	Alcoholismus
	Kuningas Alkohol ja tema peaminister
Klassifikatsioon ja välisallikad
RHK-10	Ff.10
RHK-9	303
OMIM	103780
MedlinePlus	000944
eMedicine	med/98
MeSH	D000437

Alkoholism on haigus, mida iseloomustab sõltuvus etanoolist. Alkoholismi tähistamiseks on kasutatud ka mõistet "krooniline alkoholism", kuid klassifikatsiooni RHK-10 järgi on õige termin "alkoholisõltuvus".

Etioloogia ja patogenees

Kui alkoholismi tekkepõhjus on teada (sõltuvus etanoolist), siis alkoholismi arengu seaduspärasused on senini selgusetud. Probleemi teeb keeruliseks tõsiasi, et etanool on kehaomane aine – seda tekib ainevahetuse käigus. Etanool oksüdeeritakse maksas väga mürgisteks aldehüüdideks, siis karboksüülhapeteks ning pärast mitut vahereaktsiooni süsihappegaasiks ja veeks. Vaheastmena tekkiv etanaal on väga mürgine ühend, mis tekitab reageerides alkaloide. Viimased sarnanevad tugevate narkootiliste ainetega.^[1]

Alkoholi hakatakse tarvitama tavaliselt tuju tõstmiseks või stressi maandamiseks. Stress on seisund, mille põhjus võib olla näiteks mõni raske elusündmus. Alkoholi abil püütakse stressi leevendada, sest see on mõnuaine, millest enamik tekitavad sõltuvust. Alkohol siiski ei kaota põhilist ehk stressi allikat.

Ajalugu

Alkoholismi kirjeldati juba antiikajal. Esimesed teadaolevad delirium tremens'i ehk joomahulluse kirjeldused pärinevad Hippokrateselt.

Epidemioloogia

Ametliku statistika järgi on 2020. aastatel Eestis alkoholismi (F10.2) juhtumite kordaja 100 000 elaniku kohta umbes 100. Seejuures on meeste haigestumus alkoholismi naiste omast 6–7 korda suurem. Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangul on 6 liitrit alkoholi inimese kohta aastas piir, mille ületamisel hakkab rahva tervis oluliselt kannatama. Eestis joodi 2019. aastal elaniku kohta 8,7 liitrit puhast alkoholi. Kui võtta arvesse vaid 15-aastased ja vanemad elanikud, tarbiti Eestis 2019. aastal inimese kohta 10,4 liitrit puhast alkoholi.^[2]

Sümptomaatika

Alkoholismi iseloomustab pidev alkoholihimu. Kaob kontroll tarvitatud koguse üle, mis viib mitmepäevaste või lausa -nädalaste joomasööstudeni. Kui alkoholi tarvitamine mingil põhjusel (nt rahapuudus või tervise halvenemine) katkestatakse, tekivad võõrutusnähud – higistamisest kuni alkoholpsühhoosi ehk alkohoolse psühhoosini. Raskematel juhtudel võib alkohoolne psühhoos lõppeda surmaga. On leitud selge seos oksüdatiivse kahjustuse ja põletiku ning alkoholismiga seotud haiguste vahel, milleks on näiteks aju düsfunktsioon, luu- ja lihasehaigused, kopsukahjustused, raskekujulised infektsioonid, alatoitumus, kardiovaskulaarsed haigused ja vähk.^[3]

Diagnostika

RHK-10 järgi klassifitseeritakse alkoholism ehk alkoholisõltuvus koodiga F10.xx.^[4]

Diagnoosi püstitamiseks peavad olema täidetud alkoholisõltuvuse diagnostilised kriteeriumid: joomissund, võõrutussümptomid, taluvuse suurenemine ja joomise jätkamine hoolimata selle kahjulikest tagajärgedest.^[5]

Prognoos

Prognoos on pessimistlik, kuna alkoholisõltuvust ei osata ravida. Mõnikord annab häid tulemusi kompleksravi koos täieliku karskusega, kuid juba kasvõi tühise alkoholikoguse tarvitamise korral võib haigus taas ägeneda.

Alkoholism võib lõppeda surmaga

raskekujulise võõrutusseisundi (joomahullus) tõttu;
elundite hulgikahjustuse tõttu (südame-, neeru-, maksapõletik või kõhunäärme põletik).

Sotsiaalsed probleemid

Alkoholi liigtarvitamisega kaasneb mitmesuguseid sotsiaalseid probleeme, kuna joobnul kaob tavaliselt kriitiline kontroll oma käitumise üle, mistõttu võib ta toimida antisotsiaalselt (varastada, vägivallatseda, joobnuna sõidukit juhtida jne).

Alkoholi liigtarvitamisega seotud sotsiaalseid probleeme on püütud lahendada mitmeti, peamiselt aga alkoholi müüki piirates. Müügipiirangud on paraku soodustanud illegaalse alkoholi ja surrogaatide ehk alkoholi aseainete tarbimise kasvu. Surrogaatidena pruugitakse näiteks kodukeemiat, odekolonni, saapaviksi, orgaanilisi lahusteid, insektitsiide ja alkoholi sisaldavaid ravimeid.

Kõige tõsisem sotsiaalne probleem on alkohooliku isiksuse degradeerumine. Alkohoolikud muutuvad haiguse süvenedes labaseks, kurjaks, kahtlustavaks ning kaotavad töövõime. Haiguse lõppstaadiumides kujuneb välja dementsus ja elundite hulgikahjustus.

Alkoholi reklaamimine, kerge kättesaadavus ning meedias ja kirjanduses loodud positiivne kuvand soodustavad haiguse levikut, sealhulgas noorte seas.^[6]

Viited

Kirjandus

Jüri Saarma. Narkoloogia, Tallinn: Valgus 1989
Mart Kivastik. "Joomise kunst – jätkajad ja allaandjad." – Eesti Päevaleht 16. aprill 1996

[1] ttps://alkoinfo.ee/et/moju/alkoholi-toime/alkoholimurgistus-ja-esmaabi/

[2] ttps://alkoinfo.ee/et/moju/alkoholi-toime/ulevaade-statistikast/

[3] ttps://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC4209532/

[4] ttps://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/ph/11ps-akti_ained_.htm

[5] ttps://www.ravijuhend.ee/img/content/1505305039.pdf

[6] Noorimad alkoholiga patustajad olid 10-aastased DELFI.ee 22. jaanuar 2012

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]