Tundmus

Tundmus on organismi (inimene, loom, kala, lind) läbielatud suhtumine maailma ja iseendasse, emotsiooni kogemine.

Tundmusi peetakse olulisimateks psüühilise tegevuse regulaatoriteks, olles loomult liigilise kogemuse vormiks.^[1] Tihedad seosed on tundmustel ka mäluga.^[2]

Mõisteid

Tundmuseid ja emotsioone peetakse lähedasteks mõisteteks. Kuid need ei ole päris kokkulangevad, kui 'tundmust' käsitletakse laiemas ja üldisemas tähenduses ja tundumusega tähistatakse igasugust vajaduse rahuldamist või mitterahuldamist või ka spontaanselt tekkivat subjektiivset reaktsiooni, tundeelamust. Emotsiooniga tähistatakse selle läbielamise konkreetset vormi, selle on subjektiivset tundeelamuslikku reageeringut.

Tundmus ja tunne on samuti lähedased mõisted, mida saab eristada. Tunne on pigem vahetu kogemus ning tundmus on selle tagajärjel tekkinud emotsionaalne seisund. Tunne võib tähendada ka intuitsiooni, vaistlikku taju.^[3]

Filosoofilistes käsitlustes võidakse tunnetele vastandada teadmisi. Näiteks Schopenhaueri käsitluses ei ole tunne mõiste, see ei ole mõistuse abstraktne tunnetus; seda ei saa mõistuslikult analüüsida ega selle kohta midagi kindlat teada saada.^[4]

Tundmuse tähendus

Tundmus on hinnangu tulemus keskkonna mõjurile. Kuigi hinnang võib olla kolmesugune: positiivne, negatiivne, neutraalne, on tundmuseid kahesuguseid: positiivsed või negatiivsed. Viimaseid tundmusi on inimesel rohkem. Tundmust, mis väljendaks ükskõiksust, ei ole olemas.

Pärast nähtuse märgistamist tundmusega käivitub motivatsioonisüsteem, mis väljendub organismi reaktsioonis nähtuse suhtes. Kui nähtus on positiivse tähendusega organismile, siis selle poole püüeldakse, kui negatiivse tähendusega, siis sellest nähtusest püütakse eemalduda. Nähtuseks võib olla toit, värske õhk, vaenlane, ohtlik metsloom jms.

Näiteks: inimesel või loomal on kõht tühi ja ta näeb toitu. Kui nähtut hinnatakse eelneva kogemuse põhjal meeldivaks, siis süüakse toit ära, mille tulemusena kindlustatakse organismi edasine eksistents. Kui aga mingil põhjusel tundub toit ebameeldiv, kas siis välimuse või lõhna tõttu (riknenud toit, mis võib sisaldada organismi jaoks ohtlikke ühendeid), siis hinnatakse nähtut negatiivselt ja antud sööki ei sööda ära, mille tulemusena kindlustatakse organismi edasine eksistents (ohtlikud aineid ei sattunud organismi).

Ka seksuaalse käitumise (soo jätkamine) regulatsioonil on tundmustel võtmeroll. Kui vastassoo esindajat hinnatakse heade tundmustega, siis toimub kontakt. Kui hinnatakse halbade tundmustega, siis kontakti välditakse ja soo jätkamine on välistatud.

Siit tuleneb tundmuste ülioluline roll olendi eksistentsi kindlustamisel.^[5]

Neurofüsioloogilised alused

Uuringud on näidanud^[viide?], et tundmused on seotud aju vanemate struktuuridega ja seetõttu inimeste ja loomade tundmuste mehhanismid ei erine olulisel määral. On leitud, et tundmuste anatoomiline substraat on limbiline süsteem – struktuurid, mis paiknevad aju koorealuses talamuse ja hüpotalamuse piirkonnas. Vastavate piirkondade ärritamise tulemusena on võimalik tekitada nii meeldivaid kui ka ebameeldivaid tundmusi.

Mõõtmised on näidanud^[viide?], et tundmused tekivad pärast välisärritaja toimet väga kiiresti: mandeltuuma neuronite aktivatsioon ilmneb juba 0,02 sekundit pärast hirmu esile kutsuva ärritaja esitamist. See aeg on liig lühike, et ärritajat teadvustada. Järelikult toimub ümbritseva hindamine ja tundmustega märgistamine eelteadvuslikult ja see viitab tundmuste ülitähtsale rollile kohanemisel muutuva ümbrusega.

Põhitundmused

Kuigi eksisteerib väga palju erinevaid tundmusi, on uurimused näidanud, et enamik neist on kombinatsioonid põhitundmustest. Paul Ekman on toonud välja kuus põhitundmust:^[6]

Põhitundmuste omavahelisel kombineerumisel tekivad sellised igapäevased tundmused, nagu raev, kadedus, kärsitus, mure, armastus, kiindumus, mõnu jne.

Kõrgemad tundmused

Kõrgemad tundmused on isiksuse olemuslikud jooned, mis võimaldavad teha otsustusi isiksuse arengutaseme üle ja on ainuomased inimestele. Kõrgemad tundmused jaotatake kolme gruppi: 1)kõlbelised tundmused, 2)intellektuaalsed tundmused – uudishimu, imestamine, kahtlus, joovastus, avastus jt; 3)esteetilised tundmused.^[7]

Tundmuste polaarsus

Nagu ülal märgitud, meeldivushinnangu aspektis võib jaotada tundmusi:

positiivseteks ehk headeks
negatiivseteks ehk halbadeks.

Head tundmused on need, mis kaasnevad meeldivate olukordadega ja pahad tundmuse need, mis kaasnevad ebameeldivate olukordadega. Kuigi põhitundmustest moodustavad enamiku negatiivse märgiga tundmused, on uuringud näidanud, et enamasti moodustavad tundmused tundmuspaare – tundmusele leidub vastasmärgiga tundmus: armastus – vihkamine, rõõm – kurbus, veetlus – vastumeelsus.^[8]^[9]

Polaarsus on siin suhete tulemus, mis inimest ümbritsevad.

Tundmusele on omane ka kaksipidisus- positiivsed ja negatiivsed tundmused segunevad, klassikaline näide: armukadedus, kus armastus ja vihkamine on seotud.^[9]

Tundmuste toime inimese elule

Tundmuste toime inimese elule võib jagada kaheks:

steenilised e aktiivsed tundmused – meeleolu on jõuline, virge, reibas;
asteenilised e passiivsed tundmused – organismi eluprotsessid on maha surutud, energia on vähene, aktiivsus pärsitud. Passiivsed tundmused järgnevad tavaliselt haigusele, konfliktidele, ülekoormusele.

Need tundmused vahelduvad. See millise tegevusplaani inimene ühe või teise tundmuse puhul valib, sõltub tema närvisüsteemi tüübist, isiksusest ja tahteomadustest.^[2]

Tundmuste intensiivsus

Üheks tundmuse kirjeldamise mõõduks polaarsuse kõrval on tundmuse intensiivsus. Kuna on tegemist kvantiteedi kirjeldusega, siis oleks võimalik rakendada digitaliseeritud esitust tundmuse intensiivsuse kirjeldamisel. Näiteks: pahameel intensiivsusega –0,1; pahameel intensiivsusega –5, pahameel intensiivsusega –10. Kuna tundmuse intensiivsus on inimese tundeelu väljendamisel üsna oluline, siis on olemas vastavad mõisted erineva intensiivsusega tundmuste väljendamiseks. Eesti keeles näiteks rahuolematuse erinevate intensiivsusastmete väljendamiseks on sõnad:

pahameel (tagasihoidlik rahulolematus)
tigedus (alamõõdukas rahulolematus)
viha (ülemõõdukas rahulolematus)
raev (raske rahulolematus)

Omaette probleemiks on tundmuse puudumise väljendamine. Akadeemilises kõnepruugis väljendab tundmuse puudumist mõiste ükskõiksus. Kuid kõnekeeles väljendab mõiste ükskõiksus sageli köitvushinnangu negatiivset tulemust: armastus – ükskõiksus^[8]. Siit võib kergesti tekkida mulje, nagu oleks ükskõiksus tundmus.

Tundmuste intensiivsus sõltub:

Keskkonna mõjuri intensiivsusest – sääsehammustus tingib olulisemalt intensiivsema tundmuse kui põletus.
Indiviidi füsioloogilisest seisundist ehk täpsemalt – emotsionaalsest reaktiivsusest.

Vaata ka

Viited

↑ Bachmann, Maruste 2001:207.
↑ ^2,0 ^2,1 Bachmann, Maruste 2001:208.
↑ Eesti keele seletav sõnaraamat: tunne
↑ Arthur Schopenhauer. Maailma kui tahe ja kujutlus. I raamat, § 11. ISBN 9789985774731
↑ A. Nõlvak, R. Valk. Isiksus ja emotsioonid. Isiksusepsühholoogia. Tartu Ülikooli Kirjastus, 169–191, 2003.
↑ P.Ekman Emotions in human face. New York: Cambridge University Press, 1982.
↑ Bachmann, Maruste 2001:230.
↑ ^8,0 ^8,1 Ene Vainik. (2001). "Eestlaste emotsioonisõnavara" (pdf). Tallinn. Vaadatud 04.05.2008.
↑ ^9,0 ^9,1 Bachmann, Maruste 2001:210.

Kirjandus

Talis Bachmann, Rait Maruste, "Psühholoogia alused", Kirjastus Ilo, Tallinn, lk 207-210, 2001.

[1] Bachmann, Maruste 2001:207.

[ReferenceA-2] 2,0 ^2,1 Bachmann, Maruste 2001:208.

[3] Eesti keele seletav sõnaraamat: tunne

[4] Arthur Schopenhauer. Maailma kui tahe ja kujutlus. I raamat, § 11. ISBN 9789985774731

[5] A. Nõlvak, R. Valk. Isiksus ja emotsioonid. Isiksusepsühholoogia. Tartu Ülikooli Kirjastus, 169–191, 2003.

[6] P.Ekman Emotions in human face. New York: Cambridge University Press, 1982.

[7] Bachmann, Maruste 2001:230.

[Vainik-8] 8,0 ^8,1 Ene Vainik. (2001). "Eestlaste emotsioonisõnavara" (pdf). Tallinn. Vaadatud 04.05.2008.

[ReferenceB-9] 9,0 ^9,1 Bachmann, Maruste 2001:210.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]