Ado Vabbe
| Ado Vabbe | |
|---|---|
 Ado Vabbe (1927) | |
| Sündinud |
19. märts 1892 Tapa, Eesti |
| Surnud |
20. aprill 1961 Tartu, Eesti |
| Rahvus | eestlane |
| Haridus | Anton Ažbe kunstikool |
| Tegevusala | maalimine, joonistamine |
| Tuntud teoseid | "Sinisele purjele" (1918), "Kohvikus" (1918) |
Ado Vabbe (õieti Adolf Georg Vabbe; vkj 7. märts / 19. märts 1892 Tapa – 20. aprill 1961 Tartu) oli eesti avangardistlik maalikunstnik, graafik ja pedagoog, kunstiühingu Pallas asutajaid.
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]
Adolf Georg Vabbe sündis Tapal Georg ja Ester Vabbe perekonnas. Läänemaalt Karuse mõisast pärit isa ja Ida-Preisimaal sündinud ema pidasid seal puhvetit ja võõrastemaja.[1] Sajandivahetusel kolis pere Rakverre ja sealt edasi Narva, kus Ado Vabbe lõpetas 1909. aastal Narva linnakooli. Aastal 1908 või 1909 läks Vabbe Riiga, kus töötas vaibamanufaktuuris W. Kirstein & Co.[1]
Aastatel 1911–1913 õppis Vabbe Münchenis Anton Ažbe kunstikoolis. Tõenäoliselt õppis ta algul ettevalmistusklassis ning seejärel professorite P. Weinholdi ja F. Eisengräberi juures.[1] Lisaks võttis ta joonistustunde ja käis ka skulptuuriklassis.
München mõjus noore kunstniku arengule väga soodsalt. Oli ju see linn Euroopa avangardse kunsti süda: algul juugendi, seejärel Pariisi foovide liikumise ning – Dresdeni ekspressionistide mõjutusel – ka ekspressionismi keskus.[1] Seal elas ekspressionistliku rühmituse "Sinine ratsanik" juhtfiguur Vassili Kandinsky.
Kandinskyga oli Vabbe tutvunud juba kodulinnas Narvas oma metseeni proua Glafiira Lavrentsova salongis. Münchenis tutvus ta ka seal peatunud eestlastega, näiteks Ludvig Oskariga, siis Johannes Otsmanniga ja poolteist aastat hiljem Anton Starkopfi ja Johannes Greenbergiga. Seal sai alguse ka tema hilisem sõprus Aleksander Tassa ja Friedebert Tuglasega.[1]
1913. aasta algul sõitis Vabbe kodumaale. Sama aasta novembrist järgmise aasta märtsini viibis noor kunstnik Helsingis.[1] 1913. aastal olid seal välja pandud impressionistlikku suunda esindanud rühmituse Septem tööd, 1914. aasta veebruaris aga suur ekspressionistide ning kubistide ühisnäitus.[1] 1914. aastal eksponeeris Vabbe Eestis oma abstraktseid töid. Reis Itaaliasse kunstivaradega tutvumise eesmärgil (1914) ja töötamine Moskvas (1915–1916) viisid teda lähemasse kokkupuutesse futurismi ja kubofuturismiga. Tema varasemad suuremad maalid, mis sünteesisid erinevate voolude mõjutusi, pole – peale ühe – säilinud. 1910. aastate lõpust paistab Vabbe üha rohkem silma viljaka joonistaja-illustraatorina.
Aastast 1917 oli ta joonistusõpetaja Narvas Kreenholmi vabrikukoolis ja aastatel 1918–1919 Tallinnas Westholmi gümnaasiumis ning kunstihariduse õppejõud õpetajate ettevalmistuskursustel Haridusministeeriumis.
Ado Vabbe oli maali- ja graafikaõppejõud eri aegadel paljudes õppeasutustes, näiteks Kõrgemas Kunstikoolis Pallas, Konrad Mäe nimelises Riigi Kõrgemas Kunstikoolis, Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti koolis, Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis. Aastatel 1953–1956 juhatas ta Tallinnas Kunstifondi graafika eksperimentaalateljeed.
Tema "Konstruktivistlik kompositsioon" (1925), mis ühendab ekspressionismi 1920. aastatele iseloomuliku konstruktivistliku suunaga, pani punkti varasemale, kunstilisest radikalismist kantud perioodile. 1930. aastatel naasis ta endale iseloomuliku jutustav-unistava impressionistliku käsitluslaadi juurde.
1946. aastal anti talle Eesti NSV teenelise kunstitegelase aunimetus. Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi 16. juuli 1950 otsusega võeti talt Eesti NSV teenelise kunstitegelase aunimetus ära. Eesti NSV teenelise kunstitegelase aunimetus taastati Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi 27. oktoobri 1956 seadlusega.[2]
Ta oli Eesti Kunstnike Liidu liige.
Raamatugraafika
[muuda | muuda lähteteksti]Enne Esimest maailmasõda Lääne-Euroopas õppides tekkis tal huvi moodsate kunstivoolude ekspressionismi, kubismi, futurismi ja abstraktsionismi vastu, mille sugemeid võib leida ka tema järgnevas graafikaloomingus. Alates 1917. aastast kuni 1930. aastate lõpuni kujundas ja illustreeris Ado Vabbe üle 60 raamatu, alates luulekogudest ja lõpetades teaduslike väljaannetega.
Varasematel Vabbe illustreeritud raamatutel oli enamasti vaid kaanekujundus ja üks illustratsioon. Ta kujutas harva otsest situatsiooni, õigemini lõi ta fantaasiaid kirjaniku või poeedi teemal. Sellest johtub ka ta tööde haruldane värskus ja ilu.
Marie Underi "Sinisele purjele" (1918) joonistas Vabbe pisikese, esimesel pilgul pretensioonitu illustratsiooni, mis kujutab küllusesarve lilledega. Tegelikult osutub see poetessi elurõõmsate värsside ekstraktiks, täis pakatavat küllust ja kibelevat elu, kus nappi, kuid täiuslikku vormi on surutud sügav tunne ja mõte. Joonistus, esimesel pilgul eskiisilik ja spontaanne, on siiski läbi mõeldud. Joonte ja plekkide graatsia, nende rütmiline põimlemine annavad tööle kordumatu võlu.
Kubofuturistlikud elemendid on tugevamini esindatud illustratsioonis Richard Rohu raamatule "Siluetid ja dekoratsioonid" (1918), kus seos sisuga jääb kaudsemaks. Kuid sellel siluettide tantsul ei puudu joonte ja kontrastide paeluv dünaamika ja graatsia.
Või võtame ühe illustratsiooni Barbaruse kogust "Inimene ja sfinks" (1919, tsüklile "Taltsutamatud ihad"). Tantsiv naisefiguur ja lill. Valged pinnad uuristuvad sametisse musta, mustad lõikuvad valgesse. Sellest põimumisest kõlab otsekui imeline muusikaline fraas, täis tundeerksust ja soojust, mis nii hästi sobib poeedi pisut pikantse maiguga armastusluulele. Vabbe oma graafiliste töödega võlub esile toredaid optilisi efekte, mis paeluvad kord rahu, kord hoopis liikumise ja elavusega, kuid alati oma kunstilis-emotsionaalse selgusega.
Nii mitmeski töös rakendas Vabbe ka abstraktseid elemente, kuid enamasti aitavad need kaasa raamatus väljenduva meeleolu edasiandmisele. Vabbe kujundas kaasi küllalt vabalt ja spontaanselt, kiri on neil sageli naiivne, kuid sealjuures väljendusrikas.
Peatselt suundus Vabbe plekkide elegantselt mängult natuurilähedasemale hoogsale sulejoonistusele. Illustratsioonid Gustav Suitsu ballaadile "Lapse sünd" (1922) kuuluvad tema parimate tööde hulka. Need meisterlikud sulejoonistused, mis suure usutavuse ja realismiga annavad poeetiliselt edasi lapse sünniga seotud valu ja kannatusi, pole niivõrd illustratsioonid kui assotsiatsioonide ahelik, mille säravamaks lüliks on viimane joonistus, tõeline emaarmastuse sümbol, madonnapilt. Vabbe joonistus on virtuoosne, jooned painduvad, nad nurkuvad, ristlevad, jooksevad… Nende kombinatsioonid markeerivad liikumist, meeleolu, kannatust, rõõmu. Kompositsioonid on elegantsed ja voolavad, vahel põimub tugevama aktsendina sisse tume pind.
August Alle poeemile "Laul kleidist helesinisest ja roosast seelikust" (1925) loodud illustratsioonid on stiililiselt ebaühtlasemad, kuid ometi värsked ja meeleoluliselt mitmekesised. Märkimist väärib huvitavamaid varaseid miitingu kujutusi eesti kunstis.
Aasta-aastalt tihenes Vabbe koostöö luuletajaga. Sulejoonistus muutus tihedamaks, käsitluslaad natuuritruumaks. Huvi pakuvad 1920. aastate lõpul loodud kujundused, kus domineerib tihe, tugeva ornamentaalse nüansiga ja huvitava põimega suletikand. 1930. aastail ilmub Vabbelt rida toonillustratsioone (käsikirjalise raamatu "Canticum canticorum" illustratsioonid, 1932, jm). Kuigi tundeküllased ja nüansirikkad, ei paku nad sellist rahuldust kui varasemad tušijoonistused.
Ado Vabbe kui raamatugraafiku areng suundus meeleolukate kubofuturistlike nüanssidega tööde juurest, kus peaosa mängis silueti ja pleki väljendusrikkus, ekspressiivse sulejoonistuseni ja sealt juba toonillustratsioonini. Järjest tõusis otsene side raamatu tekstiga, kuid sellest hoolimata jääb Vabbe raamatugraafilise loomingu kõige värskemaks ja hinnatumaks osaks see, mis ta lõi 1910. aastate lõpul ja 1920. aastate algul.
Maalid
[muuda | muuda lähteteksti]- "Kohvikus" (1918)
- "Itaalia" (1918)
Ado Vabbe nimeline stipendium
[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Ado Vabbe nimeline stipendium
Tartu Kultuurkapital ja Tartu linn annavad kord aastas välja Ado Vabbe nimelist visuaalse kunsti stipendiumi. Seda antakse välja alates 1997. aastast.[3]
Artiklid
[muuda | muuda lähteteksti]- Ado Vabbe. Kunst ja kunstiharrastus Looming 1923, nr 1.
- Ado Vabbe. Kunstnik ja arvustus. – Olion, nr 3, 1930
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- A. Vabbe. (Lühike ülevaade elust ja tegevusest). Koostanud V. Erm. Tartu Riiklik Kunstimuuseum. Tartu, 1961.
- Professor A. Vabbe. (Näituse kataloog: Tartu, märts – mai 1962). Tartu Riiklik Kunstimuuseum, 1962.
- Helmi Üprus. Päikesemängud. (Ado Vabbe ja Aleksander Tassa kirjavahetusel põhinev esseistlik raamat). Tallinn: Kunst, 1976.
- Ado Vabbe näituse kataloog. Eesti NSV Riiklik Kunstimuuseum. Tallinn: Eesti NSV Riiklik Kunstimuuseum, 1976.
- Ado Vabbe oma õpinguteajast. Eessõna: Voldemar Erm – Looming 1987, nr 8, lk 1148–50.
- Reet Varblane. "Ado Vabbe ja teater" – TMK 1989, nr 9, lk 90–93 ja 96.
- Ado Vabbe. (Kunstniku 100. sünniaastapäevaks: mälestused). Tallinn: Kunst, 1993. ISBN 5899200340 (köites)
- Reet Varblane. "Avangardism ja traditsionaalsus Ado Vabbe loomingus". – Looming 1994, nr 10, lk 1403–1419.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Virtuaalmuuseum: Ado Vabbe
- Ado Vabbe Eesti Kunstimuuseumi digitaalkogu
- Üks pilt: Ado Vabbe "Konstruktivistlik kompositsioon" ERR arhiiv